[valdo]

Võimalusi on kaks, kas pelgalt lähtuda ajalisest jaotusest või tuua sisse ...
[...]

Milleks nii keeruliseks asja ajada? Asi on tegelikult palju lihtsam.

Klassik või klassikaline sõiduk (nagu igasugune teine klassikaline ese) on mingi ajastu jaoks tüüpiline ese, mida on teatud piirkonnas sel ajastul masskasutatud ja/või mis on seal (olnud) masslevinud. Näiteks kaasajal (AD 2010) meie kodudes plasmatelerid ja kontorites sülearvutid. Näiteks 1980ndatel Eesti (ja kogu N.Liidu) teedel Þiguli sõiduautod. Näiteks Eesti teedel 1930ndate lõpul Saare ja ETK tehase jalgrattad ja Rootsis toodetud Husqvarna jalgrattad. Näiteks rinnasõlg Eesti naisterahvaste riietuses kuni 17.-18. sajandini. Näiteks linnusuled 18.-19. sajandi Põhja-Ameerika indiaanlaste ehetes. Jne.

Vastavalt eeltoodule sõltub klassikuks olemine piirkonnast, mida vaadelda. Nt kui 965-muhk on Eestis klassik, siis Rootsis ega USAs ta seda ei ole.

Üldjuhul ei sõltu klassikuks olemine ajastust, st kui mingi ese mingis piirkonnas kunagi oli klassik, võib tegelikult ka edaspidi öelda, et ta on selle piirkonna klassik (kas lisades või mitte lisades ajastut). Nt - klassikaline Eesti muinasmalev. Klassikaline rehielamu. Klassikaline Eesti toit.

Haruldus, rariteet, oma algses tähenduses ka uunikum on niisugune sõiduk (tegelikult iga niisugune ese), mida on kas kunagi olnud või on praegu vähe võrreldes tüüpiliste esemetega.

Ka haruldus kui mõiste on seotud teatud piirkonnaga. Nt kui Poola maapiirkonnas on tänaval kõndiv neeger haruldus, siis USAs pole ta seda mitte Nii nagu must ümmargune Inglise takso on Eestis haruldus, pole ta Londonis seda teps mitte. Nii nagu iga külavahel ringisõitev auto oli 1930ndatel Eestis haruldus, millele kõik külalapsed järele jooksid, polnud ta seda USAs enam teps mitte.

Haruldus ja klassik ei ole teineteist välistavad mõisted - üks ese (sõiduk) võib olla mõlemat korraga. Seda sel juhul, kui mingil perioodil on eset (sõidukit) olnud palju, kuid praeguseks on see mingitel põhjustel hävinud ja alles on jäänud vaid mõned üksikud. St - klassik on muutunud harulduseks. Näiteks vana ninaga TA-6 buss - 1960-80ndatel oli selline igas kolhoosis-sovhoosis, kaasajal on neid tervena alles aga vaid mõni üksik. Näiteks töötav rehepeksumasin - 1930-50ndatel oli selline igas külas, kaasajal on neid Eestis museaalsetel eesmärkidel vaid paar tükki. Näiteks lodi jõeveovahendina - veel 1940ndatel oli neid Eesti jõgedel massiliselt, praegu on Tartus taastatu aga ainueksemplar.


Vanasõiduk on mõiste, mis on Eesti õigusruumis üheselt määratletud. Vastavalt Eesti Vabariigi Teede- ja Sideministri määruse "Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundile ja varustusele esitatavad nõuded" (RTL 2006, 84, 1537) paragrahvi 3 punktile 105 on vanasõiduk "teaduse või tehnika arengut kajastav, ajaloolis-kultuurilise väärtusega, kollektsionääridele või muuseumidele huvi pakkuv sõiduk, mille valmistamisest on möödunud vähemalt 35 aastat ja mis on vanasõidukiks tunnustatud."

Seega on klassik ja vanasõiduk osaliselt kattuvad mõisted - on vanasõidukeid on klassikud, kuid samas on ka vanasõidukeid, mis pole klassikud, samuti ka klassikuid, mis pole vanasõidukid. Osaliselt kattuvad mõisted on ka haruldus ja vanasõiduk - iga vanasõiduk ei ole automaatselt haruldus nii nagu ka iga haruldus (nt kaasaegne ainueksemplaris tehtud sõiduk) pole ka vanasõiduk.

Lõpuks tuleks veel mainida, et meie vanasõidukikultuuris on termin uunikum veidi minetanud oma algse tähenduse, olles paljude jaoks seostatav rohkem vanasõidukiga kui haruldusega, mida ta algselt on tähendanud. Seda tähenduse nihet saab seletada ajastuga, mil meie vanasõidukiliikumine 1970ndate aastate keskel tekkis. Tollal nimelt peeti selle liikumise missiooniks sõjaeelse ja -aegse tehnika (ja osalt ka sõjajärgse tehnika) säilitamist, mis nõukogude plaanimajanduse mass-tingimustes polnud automaatselt säilimisele määratud ning mille tolle ajani säilinud eksemplare võis seetõttu nimetada haruldusteks. Ehk teisisõnu - tollstes tingimustes olid uunikum ja vanasõiduk sünonüümid, praegu enam mitte.

Ja ongi mõisted Eesti tingimustes paigas.