naisterahva jalgratas Standard 1948 abimootoriga Irtõð 1952
#1

Naisterahva jalgratas Standard raaminumbriga 217517 on valmistatud 1948. aastal Saksamaal ning toodud sõjakahjude (reparatsioonide) hüvitamisena N.Liitu ning müüdud maha Eesti jaekaubandusvõrgus. Kuigi enamik reparatsiooni-jalgrattaid olid margist Diamant, sattus sekka ka mõningaid Mifasid, Rabeneicke, Standarde, Simsoneid jt rattaid.

Rattal on trapetsistuga vändad ning sõjaväeratta profiiliga veljed. Nii veljed kui ka tagarumm (kannab aastaarvu 1948) on sõjaväerattalikult ka mustaks värvitud, nagu see oli varajastel reparatsiooniratastel tavaline. Mustad on ka saduladetailid. Pedaalid, leistang ja vändad on kaetud õhukese kroomiga, kroomitud on esiratta rumm (tüübist Weco). Raami esiosa on varustatud siniste kiirekujuliste kaunistustega (ajastule tüüpiliselt).

Panin sellele jalgrattale peale 1952. aastal valmistatud abimootori Irtõð (seerianumber B10708), mis paikneb raami all ning annab oma veojõu tagarattale kummirulli abil. Nimetatud mootor on sõjaeelse Saksa abimootori JLO-F-48 N.Liidus valmistatud replika, kõik detailid peaksid hakkama üks-ühele. Enne D-seeria abimootori levikut (kuni 1956-57) oli see levinuim kodumaile abimootor N.Liidus (Ida-Saksa MAW-mootori kõrval).

Mootor on perfektses töökorras ja säilinud enam-vähem algsena, välja arvatud karburaator ja gaasirullik, mille korpused olid valmistatud pudedast tsingisulamist ning pudenesid aastakümnetega lihtsalt laiali. Nimetatud detailid sai "laenatud" D-seeria mootorilt, seoses kõveratorulisele naisteraamile paigaldamisega sai karburaatorile valmistatud ka pikk vahedetail (muidu ei mahu karburaator ära).

Mootor sai jalgrattale monteeritud ja töökorda viidud 2006. Seejärel asus ratas neli aastat Kurtna Mootorrattamuuseumi ekspositsioonis. Käesoleva (2010.) aasta kevadel sai ratast veidi korrastatud (nt monteeritud talle naisteratastele omased kleidivõrgud jm puuduvad detailid). Praegu asub ratas Palmse mõisa aidas asuva minu jalgrattanäituse ekspositsioonis, olles seal tavaliste jalgrataste kõrval üks kolmest abimootoriga jalgrattast.

Lõpuks mõned pildid, tehtud peale sellekevadist korrastamist ja enne Palmsesse viimist:

[Pilt: irt_01.jpg]

[Pilt: irt_02.jpg]

[Pilt: irt_03.jpg]

[Pilt: irt_04.jpg]

[Pilt: irt_05.jpg]

[Pilt: irt_06.jpg]

[Pilt: irt_07.jpg]

[Pilt: irt_08.jpg]

[Pilt: irt_09.jpg]

[Pilt: irt_10.jpg]

[Pilt: irt_11.jpg]

[Pilt: irt_12.jpg]

[Pilt: irt_13.jpg]

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#2

Lisainfoks veel, et Irtõði tunti minu isa kooliaastate ajal ka hüüdnime "Kumminärija" all. Seda iseloomuliku jõuülekande tõttu.

A.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta
#3

Hvitav, kui palju selline "jõuülekanne" ka tegelikult rattarehve näris? Kas vihmaga läbi libiseb?
Vasta
#4

(11-08-2010, 08:42 AM)ennww Kirjutas:  Hvitav, kui palju selline "jõuülekanne" ka tegelikult rattarehve näris? Kas vihmaga läbi libiseb?

Libiseb hästi, eriti kui veel natuke muda ka rehvi peale saab. Ja eks ta siis ka rehvi kulutas kui libises . Analoogseid mootoreid oli ka metallrulliga, näit ksf! Illi123 on ungari analoogi Dongo (vms?) omanik.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne