Päästame tehnikat varjupaigast
#1
Tunnistan üles, et tegime Eesti vanatehnika pühale altarile negatiivse annetuse (miinus märgiga). Kuidagi raske on välja öelda, et julgesime varjupaigast vedada tehnikat minema ja veel puhast Eesti meistrite käsitööd. Täpsemalt siis veeres Järva-Jaanist Kuusalu Autobaasi laoplatsile TA 6-1

Et ennast varjupaiga sihtrühma ees ikka puhta poisina hoida, siis julgen avalikult ja pattu kahetsedes lubada, et see sõiduk saab mõne aja pärast kantud "musta numbri" registrisse, või vähemalt saab vääriliselt korda tehtud. Kui keegi teine nüüd mõnele teisele projektile auru juurde ei anna, siis on see ilmselt esimene Järva-Jaani abiga päästetud tehnikasaavutus, mis võiks saada vanasõidukite registrisse.

2010. aasta suve viimasel vihmasel nädalavahetusel sõitis vilkuritega sinine MAZ Kuusalust Järva-Jaani, sabas vonklemas imeliku kujuga GAZ 52 tagasi sõites haagiti kolmnurgaga järgi nimetatud TA. Polnud teisel rooligi peal ja ega poleks ilma kolmnurgata kusagile sõitagi osanud. Kiirus ja kõrgus olid normaalsed.

Kui küsida, miks selline aktsioon sai ette võetud, siis ainus põhjendus on kerenumbris, mis on 66. See kõlab umbes nagu "TA nr 66, aknaraamid olid tehtud puust". Ja bussi kapitaalremondiga samal aastal kogunes ansambel Luxury Filters eesotsas Jan Uuspõlluga, kes selle laulu kirjutas, paraku küll trammist, aga ju nad siis ei teadnud täpselt, et see pole tramm.

PS Ära pealkirja pärast närvi mine!
Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#2
Mis temast siis tuleb, originaalne TA-6 või originaalne kapremonditud TA-6 ehk TA-6-1?
Ma olen juba tükk aega mõtisklenud, millal selline protsess ükskord pihta hakkab, et varjupaiga isendid erakätesse taastamisele lähevad.

Kuusalu meestel on vist eesmärk jõuda maailma produktiivsemate bussitaastajate tiitlini. Edu!
Vasta
#3
Tegijaid tuleb kiita! Kõige hullem variant on see,et kui väravast tuleb välja palju korralikult taastatuid busse.Mis siis saab? Eestlased on omandi pärast ennemgi nagistanud.Kuidas olete lahendanud tehnika omandiküsimused? Kolhoosi värk oli ka vanasti selline,et kõik oli kõigi oma,kuid parandamise aegu kolhoosi oma...
Kui mitu meest taastab ühte asja ,siis registris vormistatakse liiklusvahend ainult ühe nimele. Algul on asi aus ja ilus,kuid aastate pärast osad asjad ununevad...Lõpuks need mehed,kes suurema töö tegijad,jäävadki pika ninaga...Kuidas kavatsete selliseid asju vältida.
Jõudu !
Vasta
#4
Kuna tegu on ilmselt viimase Tartu tehase kapremondiga aastal 1992, siis on ilmselt kõige õigem taastada see buss viimase kapremondi võtmes. Siis peaks ajalugu olema kõige vähemal viisil väärkoheldud. Viimane remont oli muidugi üsna pervertne, lapid on kerele paigaldatud isepuuruvatega. Seega kontseptsiooniks oleks vast ikka veidi korrektsem buss taastada. Kuna mul pole kunagi elus vedanud ja sellist loteriivõitu, nagu Lokuta Enol, pole mulle jätkunud, siis tuleb kogu buss lahutada molekulideks ja restaureerida kõik detailid. Seisukord on muidugi võrdlemisi kehv, aga komplektsus on lootustandev. Minu meelest on hullemaid TA busse Eestis, mõnest on ainult katus järgi.

Omandisuhete pärast mina ei muretse ja midagi hauda kaasa võtta ei kavatse. Isegi oma tütreid ei kavatse endale jätta. Mina naudin hetke ja TA bussi slepis vedamine on ka piisavalt lahe hetk, mida nautida. Eeldatavasti on selle hingeelu tundma õppimine veel nauditavam. Kui leidub teisigi sõpru, kes oskavad hinnata kvaliteetseid vanatehnikahetki, siis on elada väga mõnus.
Tõnu Piibur
5116265
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne