[holz]

Kodara teema üldse on huvitav ja salapärane. ... aga pole Saksa poolel ka mingeid vihjeid selle kadmeerimisele leidnud. Eks keegi võiks Saksamaalt järgi pärida, et vasisdas?

Kirjutasin Bielefeldi Ankeri ajaloo koostajale ja vastas härra järgmist: "Natsionaalsotsialismi ajal alates 1933. aastast peeti kroomi kasutamist kodarate kroomimiseks raiskamiseks ja asendati seetõttu kaadmiumi või tsingiga. 1930ndate lõpus keelati kroomimine lausa ära ja kõik läikivad rattaosad värviti mustaks või oksüdeeriti. Arvatavasti kaadmiumi mürgisuse tõttu kasutati tsinki rohkem. Seega ei olnud tegemist moega, vaid riikliku regulatsiooniga. Pärast sõda oli kroom jälle defitsiit ja ka siis olid tsingitud kodarad valdavad."

[Ostap Bender]

Siit siis ka ilmselt adekvaatseim vastus ammusele küsimusele : Miks olid saksa siseturu-mudelite porilauad ja pöiad valdavalt värvitud, meie mail aga pilkupüüdvalt kiiskavad. Tegu polnud sakslastele loomuomase tagasihoidlikusega vaid hoopis riikliku käsumajandusega mis samas ei puudutanud eksporditavaid rattaid ?

[valdo]

Siit siis ka ilmselt adekvaatseim vastus ammusele küsimusele : Miks olid saksa siseturu-mudelite porilauad ja pöiad valdavalt värvitud, meie mail aga pilkupüüdvalt kiiskavad. Tegu polnud sakslastele loomuomase tagasihoidlikusega vaid hoopis riikliku käsumajandusega mis samas ei puudutanud eksporditavaid rattaid ?

Ehk ja võibolla. Aga... miks oli sama tendents ka Rootsi ja Inglise ratastel? Siseturu omad tagasihoidlikud ja värvitud, Eestisse eksporditud kroomi ja nikli külluses? Seal ju ometi käsumajandus ei toiminud?

Ja veel - mina ei usu, et alates 1933 oli riigi mõju Saksa tööstuses nii suur, et ta oleks saanud (jalgratta)mudelite tehnilisi üksikasju ette kirjutada eratööstustele.

Ja lõpuks veel - 1941 sügisel, mil Saksamaa sõdis juba kahel rindel, eksporditi Rootsi hiigelpaksu kroomikihiga Torpedo-tagarumme. Rootsi ise, muide, hoidis tollal värvilise metalliga tagasi, muud detailid minu 1941.a. Kraftingul (Rootsi) on pea olematu-õhukese galvaanikakihiga. Aga noh... Goebbels polnud oma totaalset sõda veel ju välja kuulutanud...

[Ostap Bender]

Siit siis ka ilmselt adekvaatseim vastus ammusele küsimusele : Miks olid saksa siseturu-mudelite porilauad ja pöiad valdavalt värvitud, meie mail aga pilkupüüdvalt kiiskavad. Tegu polnud sakslastele loomuomase tagasihoidlikusega vaid hoopis riikliku käsumajandusega mis samas ei puudutanud eksporditavaid rattaid ?

Ehk ja võibolla. Aga... miks oli sama tendents ka Rootsi ja Inglise ratastel? Siseturu omad tagasihoidlikud ja värvitud, Eestisse eksporditud kroomi ja nikli külluses? Seal ju ometi käsumajandus ei toiminud?

Ja veel - mina ei usu, et alates 1933 oli riigi mõju Saksa tööstuses nii suur, et ta oleks saanud (jalgratta)mudelite tehnilisi üksikasju ette kirjutada eratööstustele.

Ja lõpuks veel - 1941 sügisel, mil Saksamaa sõdis juba kahel rindel, eksporditi Rootsi hiigelpaksu kroomikihiga Torpedo-tagarumme. Rootsi ise, muide, hoidis tollal värvilise metalliga tagasi, muud detailid minu 1941.a. Kraftingul (Rootsi) on pea olematu-õhukese galvaanikakihiga. Aga noh... Goebbels polnud oma totaalset sõda veel ju välja kuulutanud...

Jah..tegelikult kui hästi järele mõelda siis täpselt sama tendents ka prantsuse rataste puhul (pöiad ja porilauad valdavas osas värvitud). Prantslased ise on minu küsimise peale seda põhjendanud tooraine kallidusega (leidus vaid üksikutes riigi piirkondades) ning samas arvanud et 20-nendate lõpupoolel eestisse eksporditud luksuslikult kiiskavate mudelite hinda aitas tublisti vähendada kohaliku turu mõistes "iganenud" komponentidest (lattu seisma jäänud "vana näoga" raamidest ja arhailistest haakmantel-pöidadest) koostatud lõpuhinnaga "odavpakkumine".
Inglise, saksa ja rootsi rataste puhul erinesid samaaegsed siseturu- ja eksportmudelid ilmselt märksa vähem...

[valdo]

Jah..tegelikult kui hästi järele mõelda siis täpselt sama tendents ka prantsuse rataste puhul (pöiad ja porilauad valdavas osas värvitud). Prantslased ise on minu küsimise peale seda põhjendanud tooraine kallidusega (leidus vaid üksikutes riigi piirkondades) ning samas arvanud et 20-nendate lõpupoolel eestisse eksporditud luksuslikult kiiskavate mudelite hinda aitas tublisti vähendada kohaliku turu mõistes "iganenud" komponentidest (lattu seisma jäänud "vana näoga" raamidest ja arhailistest haakmantel-pöidadest) koostatud lõpuhinnaga "odavpakkumine".
Inglise, saksa ja rootsi rataste puhul erinesid samaaegsed siseturu- ja eksportmudelid ilmselt märksa vähem...

Nii ja naa.

Näiteks Saksamaal olid rantäärisega rehvidele levinud peaasjalikult vaid lamedapõhjalised vana tüüpi veljed (meil masslevinud 1910-20ndatel). Selliseid velgi (kasutamata) leiab Saksa laatadelt-ladudest veel üsna lihtsalt. Samas keskelt soonega, nn Westwood-tüüpi velge rantäärisega rehvile Saksamaalt praktiliselt ei leia. Ma ei ole seda seal kusagil kohanud. Samas teame me, et Eestis oli selline velg aastail 1930-40, mitte et masslevinud, vaid peaaegu et AINULEVINUD - seda kasutasid nii sisemised tootjad kui ka Inglismaalt, Saksamaalt kui ka Rootsist siia rataste eksportijad.

Saksamaal, Inglismaal ja Rootsis oli siis (keskelt soonega ehk Westwoodi ajastul) lihtsalt juba rantäärisega rehvist pea loobutud, samal ajal kui Eestis oli selline rehvistandard masskasutuses.

Ja just nende velgedega seoses tuli mulle meelde veel üks seik, mis peaks kujukalt tõestama, et galvaanika asemel oli värv Saksamaal juba ammu enne Aadu võimuletulekut 1933. Nimelt olen ma üsna palju ostnud Saksa laatadelt vanatüübilisi ümarapõhjalisi 28" velgi rantäärisega rehvidele, aga kõik nad on olnud värvitud, nikeldatud isendit ei ole minu kätte sealmail sattunud.

[kass]

Vähemalt saksa tsiklitootmises ei ole seda galvaanika piiramist märgata enne 1938 - DKW NZ mudeli ilmumisega seoses on internetikirjanduses mainitud, et NZ paagid pidid algselt olema kroomitud küljeribadega, aga ei kiidetud sellist lahendust heaks (või lausa ei lubatud?) ja tehti siis alumiiniumi baasil mingi kate.