26-01-2011, 00:29 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 26-01-2011, 00:30 AM ja muutjaks oli valdo.)
(24-01-2011, 22:56 PM)näkisepp Kirjutas: ... jutt siis sellest kuidas umbes 100.a.tagasi neediti suurtes tehastes kokku suuri mahuteid,sest tol ajal metalli omavahel kokku ei keevitatud,aga näe imet neetimine oli nii tugev,et isegi aur ei tulnud läbi...
Suurte mahutite kokkuneetimine käis valmistehtud detailide põhjal ikka kohapeal, mitte valmistajatehases. Kuidas oleks nt saadud suurt keedukatelt vms 20. sajandi esimesel poolel või veelgi varem tervikuna transportida? Laiarööpmelisel raudteel polnud kuni 1940ndateni kasutusel ju neljateljelisi vaguneidki!
Mahuti detailid koos neediaukudega tehti valmistajatehases valmis ning toodi üksikult kohale. Kohapeal siis neediti nad kokku, kasutades reeglina auruvasaraid ning hõõgumiseni kuumaksaetud neete, mis aukudest läbi pisteti ja siis kokku vasardati. Jahtudes tõmbus neet kokku ja jättis niiviisi kokkuneeditud detailid paraja pinge alla. Kui ühenduspinnad olid siledad ja omavahel täpselt kokku sobitatud, kannatas niisugune liide üsna korralikku survet.
Nt kui 1936-38 ehitati Kehra Sulfaattselluloositehast, siis niiviisi tükkidena toodi Soomest kohale nii keedukatlad kui ka aurutuskorpused, mis kohapeal sedaviisi kokku neediti. Olen neid jutte vanematelt inimestelt kuulnud, kes mäletasid, et kokkumonteerimise ajal oli kosta pidevat neetimisvasarate müra. 1960-70ndatel, kui nimetet seadmed välja vahetati, siis tulid N.Liidust juba keevitatud seadmed ja tervikuna...
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.