10-06-2011, 05:04 AM
Kirjutan ka , mida tean.
Hästi tundsin seppa Jaan Lehtmets e. minu vanaisa, ka minu isa Erich Lehtmets tegi mõningal määral seda tööd, kuid põhiliselt oli ta keevitaja, treial, lukksepp jne. mida parajasti oli vaja teha.Jaan Lehtmetsa sepikoda on alles veel praegugi Kose vallas Nõrava külas ja seal ka osa sepa tööriistu, ääs, hobusenahkadest ( nii olen kuulnud) tehtud lõõts . Sepatööd käis vanaisa õppimas oma vennalt, kelle sepikoda peaks olema Viimsis Laidoneri muuseumi lähedal, tahan seda kohta lähiajal külastada.Vanaisa tegi ka puutööd nagu külasepp ikka, tal oli vokipõhimõttel tallatav puutreipink, ruumi puudusel isa utiliseeris selle, kuradi kahju. Kel tuleb tuttav ette, siis aegu tagasi riputasin üles pildi Rudge mootorratast, millel istus minu isa ja vanaisa ja tagaplaanil olid seina ääres pikemad pakud, need oli vanaisa kuivama pannud tünnilaudade tarvis. Tegi ta ka vankreid ja regesid, tema tehtud sõidusaaniga juhtus veel LÕ, kus üks inimene ja hobune said surma ja kaks jäid invaliidideks, täispeaga veoautojuht sõitis neile otsa. Aastaid tagasi vedelesid veel tema tehtud vedruvankri raudosad metsa all, nüüd neid vist enam pole. Katsun teha ka vanaisa sepikojast pilte ja üles riputada, muide selle ta tegi ka ise ning ääsil peaks olema aastaarv 1937.
Muide ääs ja korsten täitsa selleaegsed ja olen alati imestanud, kuida see pole ära lagunenud, teate ju küll kui tihti tuleb kaasaja materjalidest korstnaotsa uuendada, isa rääkis, et kivid ääsi ja korstna jaoks tegi ka vanaisa ise.Nõukogude kord võttis formaalselt vanaisalt sepikoja ära, kuid tööd ta tegi seal edasi kolhoosi sepana, hiljem õpetas ka nooremaid mehi seda tööd tegema, tean neis Julius Sarapikku ja Paul Harustet, kõik juba manalamehed.Mina käisin nende töid ja tegemisi tihti piilumas, sest sepikoda oli üle õue, huvitavaim ja meeldejäävaim oli vankriratase rautamine. Kui juba suurem olin, siis J.S. andis mulle vahel oma punnvõrri sõita, millega käisin talle hundijalavett toomas, asunik maksis 1.49.- rbl. Ükskord taheti mul kratist kinni võtta poe juures purjutava nn. ühiskondliku autoispektori poolt, kuid tuli ligi keegi teadjam mees ja ütles, ära torgi see on Sepa Erichi poeg, teda ei tülitata, kasulik tutvus.
"Püksid sõelusid igal juhul püüli" sest,mis ma oleks punnvõrri omanikule kostnud.Üks tähelepanek veel isa töödest ja tegemistest, et kui kolhoosi
( "Sotsialismi Tee" ja hiljem pärat liitmist "J.Lauristini nim kolhoos")ajal keegi tahtis korralikku tööd saada Oru töökojas, siis tuli tal nn. järjekorras isa vabanemist oodata eelmistest tegemistest, kui aga töö tähtsus erilist kvaliteeti ei nõudnud, mindi mõne teise juurde, sest töökojas tegutses ju rohkem töötajaid, kui üks. Muidugi oli segavaks faktoris ka selleaegne "valuuta" st . hundijalavesi, millest ka tema alati loobuda ei suutnud ja kui ta siis mõne töö oli sitasti teinud, siis järgmisel päeval katsus ta selle nohisedes ära parandada.Vanaisa viina ei pruukinud, ainult koduõlut ja seegi pidi lahjade killast olema. Muide vanaisa eluiga kestis peaaegu 97 aastani, kuid üle 15 aasta oli ta täitsa pime, ühest silmast juba varem.
Vanaisa vennast ma suurt midagi ei tea, kuid tema poeg Evald oli tegutsenud ka sepana.
Sepaametit pidas ka vanaisa õepoeg Jüri Siimumäe ja kui ma ei eksi, siis Tallinnas ARS-is, tema tegi peenemat ja kunstipärasemat tööd, isakodus peaks olema alles veel nn. pliidihooldus komplekt st kühvel, roop söetangid.
Hästi tundsin seppa Jaan Lehtmets e. minu vanaisa, ka minu isa Erich Lehtmets tegi mõningal määral seda tööd, kuid põhiliselt oli ta keevitaja, treial, lukksepp jne. mida parajasti oli vaja teha.Jaan Lehtmetsa sepikoda on alles veel praegugi Kose vallas Nõrava külas ja seal ka osa sepa tööriistu, ääs, hobusenahkadest ( nii olen kuulnud) tehtud lõõts . Sepatööd käis vanaisa õppimas oma vennalt, kelle sepikoda peaks olema Viimsis Laidoneri muuseumi lähedal, tahan seda kohta lähiajal külastada.Vanaisa tegi ka puutööd nagu külasepp ikka, tal oli vokipõhimõttel tallatav puutreipink, ruumi puudusel isa utiliseeris selle, kuradi kahju. Kel tuleb tuttav ette, siis aegu tagasi riputasin üles pildi Rudge mootorratast, millel istus minu isa ja vanaisa ja tagaplaanil olid seina ääres pikemad pakud, need oli vanaisa kuivama pannud tünnilaudade tarvis. Tegi ta ka vankreid ja regesid, tema tehtud sõidusaaniga juhtus veel LÕ, kus üks inimene ja hobune said surma ja kaks jäid invaliidideks, täispeaga veoautojuht sõitis neile otsa. Aastaid tagasi vedelesid veel tema tehtud vedruvankri raudosad metsa all, nüüd neid vist enam pole. Katsun teha ka vanaisa sepikojast pilte ja üles riputada, muide selle ta tegi ka ise ning ääsil peaks olema aastaarv 1937.
Muide ääs ja korsten täitsa selleaegsed ja olen alati imestanud, kuida see pole ära lagunenud, teate ju küll kui tihti tuleb kaasaja materjalidest korstnaotsa uuendada, isa rääkis, et kivid ääsi ja korstna jaoks tegi ka vanaisa ise.Nõukogude kord võttis formaalselt vanaisalt sepikoja ära, kuid tööd ta tegi seal edasi kolhoosi sepana, hiljem õpetas ka nooremaid mehi seda tööd tegema, tean neis Julius Sarapikku ja Paul Harustet, kõik juba manalamehed.Mina käisin nende töid ja tegemisi tihti piilumas, sest sepikoda oli üle õue, huvitavaim ja meeldejäävaim oli vankriratase rautamine. Kui juba suurem olin, siis J.S. andis mulle vahel oma punnvõrri sõita, millega käisin talle hundijalavett toomas, asunik maksis 1.49.- rbl. Ükskord taheti mul kratist kinni võtta poe juures purjutava nn. ühiskondliku autoispektori poolt, kuid tuli ligi keegi teadjam mees ja ütles, ära torgi see on Sepa Erichi poeg, teda ei tülitata, kasulik tutvus.
"Püksid sõelusid igal juhul püüli" sest,mis ma oleks punnvõrri omanikule kostnud.Üks tähelepanek veel isa töödest ja tegemistest, et kui kolhoosi
( "Sotsialismi Tee" ja hiljem pärat liitmist "J.Lauristini nim kolhoos")ajal keegi tahtis korralikku tööd saada Oru töökojas, siis tuli tal nn. järjekorras isa vabanemist oodata eelmistest tegemistest, kui aga töö tähtsus erilist kvaliteeti ei nõudnud, mindi mõne teise juurde, sest töökojas tegutses ju rohkem töötajaid, kui üks. Muidugi oli segavaks faktoris ka selleaegne "valuuta" st . hundijalavesi, millest ka tema alati loobuda ei suutnud ja kui ta siis mõne töö oli sitasti teinud, siis järgmisel päeval katsus ta selle nohisedes ära parandada.Vanaisa viina ei pruukinud, ainult koduõlut ja seegi pidi lahjade killast olema. Muide vanaisa eluiga kestis peaaegu 97 aastani, kuid üle 15 aasta oli ta täitsa pime, ühest silmast juba varem.
Vanaisa vennast ma suurt midagi ei tea, kuid tema poeg Evald oli tegutsenud ka sepana.
Sepaametit pidas ka vanaisa õepoeg Jüri Siimumäe ja kui ma ei eksi, siis Tallinnas ARS-is, tema tegi peenemat ja kunstipärasemat tööd, isakodus peaks olema alles veel nn. pliidihooldus komplekt st kühvel, roop söetangid.