Sepanduse teema
#41

tere,värskendan teema kaudu natuke ääsi tuld.Mind kummitab ammugi üks väga vana töö-võte(mõned vastused olen ka vanadelt seppadelt saanud,aga kuulan enne foorumi kaudu teiste tarkade lahendust)Nimelt jutt siis sellest kuidas umbes 100.a.tagasi neediti suurtes tehastes kokku suuri mahuteid,sest tol ajal metalli omavahel kokku ei keevitatud,aga näe imet neetimine oli nii tugev,et isegi aur ei tulnud läbi ja needid olid jämedad ja mõlemad needi pooled olid identselt ümarad. mul pakkuda 3 versiooni.
Vasta
#42

tere,proovin siis seda neetimise teadust veidi valgustada.Eestis tehti neetimist nõuka ajal veel mitmes suures tehases Loksa laevaremont,Tallinna masinatehas,Dvigatel,jne.Paraku jah on keevitus selle iidse tarkuse tahaplaanile surunud.Üks versioon siis selline ,kõigepealt tuleb metallipinnad ette valmistada,puhastada ja need metalli pinnad mis omavahel kokku-pealekuti lähevad,nendele servadele otsekui tekitatakse terav serv,nagu umbes giljotiini alt tulnud metallil on alumine serv veidi terav ja nüüd surutakse need teravad metalli pooled üksteise poole kokku vastavate suurte pitskruvide,presside,jne abil siis puuritakse auk mille mõlemale poole tehakse faasid,et needimisel ei tekkiks needi juurde kõrgem koht mille tagajärjel needi kõrvale võib kahe metalli vahele tekkida pilu.Seejärel asetatakse auku kuum neet ja vastavate needi vormide ja seadmete toimub tohutu löögi abil needimine. Aga Eestimaal Hüdruma kandis oli üks kõva sepp Pleiman kes kodu sepikojas tegi neetimise abil valmis aurumasina.
Vasta
#43

(24-01-2011, 22:56 PM)näkisepp Kirjutas:  ... jutt siis sellest kuidas umbes 100.a.tagasi neediti suurtes tehastes kokku suuri mahuteid,sest tol ajal metalli omavahel kokku ei keevitatud,aga näe imet neetimine oli nii tugev,et isegi aur ei tulnud läbi...

Suurte mahutite kokkuneetimine käis valmistehtud detailide põhjal ikka kohapeal, mitte valmistajatehases. Kuidas oleks nt saadud suurt keedukatelt vms 20. sajandi esimesel poolel või veelgi varem tervikuna transportida? Laiarööpmelisel raudteel polnud kuni 1940ndateni kasutusel ju neljateljelisi vaguneidki!

Mahuti detailid koos neediaukudega tehti valmistajatehases valmis ning toodi üksikult kohale. Kohapeal siis neediti nad kokku, kasutades reeglina auruvasaraid ning hõõgumiseni kuumaksaetud neete, mis aukudest läbi pisteti ja siis kokku vasardati. Jahtudes tõmbus neet kokku ja jättis niiviisi kokkuneeditud detailid paraja pinge alla. Kui ühenduspinnad olid siledad ja omavahel täpselt kokku sobitatud, kannatas niisugune liide üsna korralikku survet.

Nt kui 1936-38 ehitati Kehra Sulfaattselluloositehast, siis niiviisi tükkidena toodi Soomest kohale nii keedukatlad kui ka aurutuskorpused, mis kohapeal sedaviisi kokku neediti. Olen neid jutte vanematelt inimestelt kuulnud, kes mäletasid, et kokkumonteerimise ajal oli kosta pidevat neetimisvasarate müra. 1960-70ndatel, kui nimetet seadmed välja vahetati, siis tulid N.Liidust juba keevitatud seadmed ja tervikuna...

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#44

tere,Äitäh Valdo,minu teine versioon olekski pakkuda kohapeal needimist mis mulle mitmed sepad on rääkinud,aga keegi kahjuks ei tea mismoodi kohapeal see protsess käis,oli ju vaja ka võimsaid vasar seadmeid,sepp Pleimanil Läänemaal võisid need ka oma sepikojas olla,ise arvan kui tehti kohapeal needimist,siis pandi püsti väliääsid ja muud vajalikud seadmed.Minu kolmas versioon oleks see,et osa neetimist tehti tehases ja veeti siis objektile ja siis monteeriti-neediti kokku see tervikuks.
Vasta
#45

Ksf! Näkisepale viiteks, et sepa raamatukogus võiks olla ka loomaarst A. Rängeli teos "Hobuserautamine ja kabja tervishoid", 1937. 355 pildiga tekstis, 420 lk. Autor kirjutab - ...oma käesoleva tööga olen tahtnud abiks olla meie hobuserautajaile-sepile nende teadmiste ja oskuste omandamisel ja süvendamisel...Lõpus toodud ka hulk vajalikku seadusandlikku materjali teema kohta, nagu "Hobuserautamise korraldamise seadus" (RT 46 - 1936. a.) ja "Hobuserautamise korraldamise seaduse teostamise määrus" (RT 3 1937. a.). (Peale liiklusseaduse edukat vastuvõtmist peaks Riigikogu hakkama ka selle teemaga tegelema, praegune hobuserautamise seadusandlik baas on vist üsna nõrk?).
Samalt autorilt veel 1920 ilmunud raamatukene "Hobuserautamise õpetus".
Head rautamist!
Vasta
#46

tere,äitähh,hr Kass mul see väike raamat olemas jah aga seda tervishoiu raamatut olen lehitsenud ja vist õnnestub peagi ka muretseda.Meil aga seoses hobuliiklusega ju sellised probleemid,et hobuliiklusvahendit ei saa ju liiklusvahendina kindlustada,või on siiski olemas nüüdseks mingid versioonid,igatahes 7.a.tagasi kui mul veel hobune oli juhtus selline lugu,et lapsed käisid ratsutamas ja kuna minu talupidamise maad on otse vana-Narva maantee ääres,tegi hobune ühe lapsega ratsutades sellise vembu,et pani läbi aia lattide täpselt ühele autole ette,laps lendas üle auto teiselepoole teed kraavi.Kõik läks selles suhtes hästi,et laps jäi terveks,hobusel eest rindkere katki aga mitte eluohtlikult,sõiduatojuht ka terve,aga kõige suurema matsu sai auto;kogu vasak külg,katus,esiots,kapott,nii et kohale tuli politsei ja siis hakkasidki jamad selle liikluskindlustusega seoses,niipalju sain teada et Soomes pidi toimima hobuveoki kindlustus.Mina igatahes maksin seda katkist autoromu mitu aega enne kui sain kaelast ära.
Vasta
#47

tere,nüüd siis suuremad hanged veel veidi valendavad ja aega rohkem sepapaja poole vaadata,kõigepealt tänud hr.Kassile hobutervishoiu raamatu eest.Proovin siia nüüd mahutama hakata erlisi sepatööriistade pilte.Aga kõiksepealt veidi nuputamist mõne sepatarkuse asjus.Üks vana sepp kinkis mulle kunagi ühe söe kühvli millel olid all põhjaplekis augud sees,uurisin seda asja ja sain päris huvitava tõe teada,küsimus suurele ringile miks olid söe kühvli põhjas augud.
Vasta
#48

(18-04-2011, 22:10 PM)näkisepp Kirjutas:  .Üks vana sepp kinkis mulle kunagi ühe söe kühvli millel olid all põhjaplekis augud sees,uurisin seda asja ja sain päris huvitava tõe teada,küsimus suurele ringile miks olid söe kühvli põhjas augud.

Vast midagi süte niisutamisega, et vesi ära voolaks? Rolleyes Midagi sealt aukudest nagu läbi peaks tulema - vett või tolmu ?

Vasta
#49

tere taas ,täitsa õige,hr Kass,vaesel ajal hoiti sütt vees ja ääsile pannes ei läinud märg süsi korraga kõik põlema vaid hakkas tasapisi tule keskmes võimu võtma,nii hoiti kallist sütt kokku.
Vasta
#50

http://fotoalbum.ee/photos/kuki112/sets/1163421
tere,nädala algul sai külastatud Eestimaa tegijatemate seppadega Lõuna-piirkonna sepapadasid,oli üks huvitav ja õpetlik ettevõtmine,tegin mõned klõpsud pildikasti.
Vasta
#51

Kirjutan ka , mida tean.
Hästi tundsin seppa Jaan Lehtmets e. minu vanaisa, ka minu isa Erich Lehtmets tegi mõningal määral seda tööd, kuid põhiliselt oli ta keevitaja, treial, lukksepp jne. mida parajasti oli vaja teha.Jaan Lehtmetsa sepikoda on alles veel praegugi Kose vallas Nõrava külas ja seal ka osa sepa tööriistu, ääs, hobusenahkadest ( nii olen kuulnud) tehtud lõõts . Sepatööd käis vanaisa õppimas oma vennalt, kelle sepikoda peaks olema Viimsis Laidoneri muuseumi lähedal, tahan seda kohta lähiajal külastada.Vanaisa tegi ka puutööd nagu külasepp ikka, tal oli vokipõhimõttel tallatav puutreipink, ruumi puudusel isa utiliseeris selle, kuradi kahju. Kel tuleb tuttav ette, siis aegu tagasi riputasin üles pildi Rudge mootorratast, millel istus minu isa ja vanaisa ja tagaplaanil olid seina ääres pikemad pakud, need oli vanaisa kuivama pannud tünnilaudade tarvis. Tegi ta ka vankreid ja regesid, tema tehtud sõidusaaniga juhtus veel LÕ, kus üks inimene ja hobune said surma ja kaks jäid invaliidideks, täispeaga veoautojuht sõitis neile otsa. Aastaid tagasi vedelesid veel tema tehtud vedruvankri raudosad metsa all, nüüd neid vist enam pole. Katsun teha ka vanaisa sepikojast pilte ja üles riputada, muide selle ta tegi ka ise ning ääsil peaks olema aastaarv 1937.
Muide ääs ja korsten täitsa selleaegsed ja olen alati imestanud, kuida see pole ära lagunenud, teate ju küll kui tihti tuleb kaasaja materjalidest korstnaotsa uuendada, isa rääkis, et kivid ääsi ja korstna jaoks tegi ka vanaisa ise.Nõukogude kord võttis formaalselt vanaisalt sepikoja ära, kuid tööd ta tegi seal edasi kolhoosi sepana, hiljem õpetas ka nooremaid mehi seda tööd tegema, tean neis Julius Sarapikku ja Paul Harustet, kõik juba manalamehed.Mina käisin nende töid ja tegemisi tihti piilumas, sest sepikoda oli üle õue, huvitavaim ja meeldejäävaim oli vankriratase rautamine. Kui juba suurem olin, siis J.S. andis mulle vahel oma punnvõrri sõita, millega käisin talle hundijalavett toomas, asunik maksis 1.49.- rbl. Ükskord taheti mul kratist kinni võtta poe juures purjutava nn. ühiskondliku autoispektori poolt, kuid tuli ligi keegi teadjam mees ja ütles, ära torgi see on Sepa Erichi poeg, teda ei tülitata, kasulik tutvus.
"Püksid sõelusid igal juhul püüli" sest,mis ma oleks punnvõrri omanikule kostnud.Üks tähelepanek veel isa töödest ja tegemistest, et kui kolhoosi
( "Sotsialismi Tee" ja hiljem pärat liitmist "J.Lauristini nim kolhoos")ajal keegi tahtis korralikku tööd saada Oru töökojas, siis tuli tal nn. järjekorras isa vabanemist oodata eelmistest tegemistest, kui aga töö tähtsus erilist kvaliteeti ei nõudnud, mindi mõne teise juurde, sest töökojas tegutses ju rohkem töötajaid, kui üks. Muidugi oli segavaks faktoris ka selleaegne "valuuta" st . hundijalavesi, millest ka tema alati loobuda ei suutnud ja kui ta siis mõne töö oli sitasti teinud, siis järgmisel päeval katsus ta selle nohisedes ära parandada.Vanaisa viina ei pruukinud, ainult koduõlut ja seegi pidi lahjade killast olema. Muide vanaisa eluiga kestis peaaegu 97 aastani, kuid üle 15 aasta oli ta täitsa pime, ühest silmast juba varem.
Vanaisa vennast ma suurt midagi ei tea, kuid tema poeg Evald oli tegutsenud ka sepana.
Sepaametit pidas ka vanaisa õepoeg Jüri Siimumäe ja kui ma ei eksi, siis Tallinnas ARS-is, tema tegi peenemat ja kunstipärasemat tööd, isakodus peaks olema alles veel nn. pliidihooldus komplekt st kühvel, roop söetangid.
Vasta
#52

Eelpool nimetatud sepikoda Viimsis on leitud ja seal kõrvalmajas elavad seppade järglastest sugulased samuti. Sepikojast on alles ainult seinad ja alasi, kui aega rohkem, siis panen ka mõned pildid sel teemal.
Kuna ei ole asjaga tõsiselt tegelenud, siis sooviks teada, kus meil on muuseumina olevaid sepikodasid?
Vasta
#53

tere hommikut,kui vaadata ajaloolisest vaatenurgast,siis muidugi Palmse mõisa sepikoda,kus sepp Viktor ka ääsile tuld teeb,aga muidugi minu enda sepanduse kogum,kus sepatööriistu juba tuhandetes,aga muidugi kõik need praegu tegutsevad umbes 30 sepikoda on ka nagu muuseumid,sest seal ikka kasutusel ajaloolised sepatööriistad ja töövõtted,loodan lähiajal ka valmis saada kogumi ja infoaadressid tegutsevate sepikodade kohta,paljud on küll ka netist otsides saadaval,aga huvitavad on ka pisikesed ääsinurgad.Igal sepal on muidugi omad töövõtted ja oma käekiri mingi töö teostamisel ja kui on sepade kokkutulekud,siis kui veidi tulevett proovitud,läheb mõne töö iseloomustamise juures päris kuumaks vaidluseks kohe.
Vasta
#54

Tere, panen siia ülesse infot Seppade Päeva kohta Roosna-Allikul, Kaaruka külas.
http://pdfcast.org/pdf/seppade-p-eva-kava
Vasta
#55

Nii sepad, rääkige välja kas millegagi on võimalik detaile peale sepistamist töödelda et need kohe roostekarva ei läheks.

Selline küsimus tekkis grillimise aeg kui vaatasin oma ilusat sepistatud ahjuroopi mis aastaid ilus välja nägi, nüüd on paar nädalat väljas vedelenud ja kenasti rooste tõmmanud. Kui nüüd ära lihvida siis tuleks ehk käepideme osa millegagi üle tõmmmata ehk?

'Per cogo, non per mico' (Edasi kompressiooni, mitte sädemega)
https://www.facebook.com/Teedehooldus/
 Ulila Jäärada FB
Vasta
#56

Panen ka kirja lookese meieküla seppadest.
Kurutare Säks pidas metsade taga väikest talu ja kuna sinna korralikku teed polnud, siis ei pääsenud ka ühistu rehepeksu garnituur tema vilja masindama.Ettevõtlik mees tegi endale väikese sepikoja, milles ehitas koos poeg Eediga ise aurumasina ja väikese rehepeksumasina.Siberisse teda ei viidud, sest küüditajate auto ei pääsenud sinna ligi.Kui moodustati kolhoos "Uus Elu", toodi kogu tema sepikoja sisustus keskuse mõisatalli.Sepaks hakkas ei-tea-kuskohast migreerunud morn mees hüüdnimega "Kamtsatka".Aga sepatööd see tegelane tundis.Tema kõrvalteenistuseks oli puulõhkumiskirveste ja seatapunugade valmistamine.Minulgi on tematehtud kirves, millega on tõepoolest mõnus puid lõhkuda.Selle tööriista headust iseloomustavad kolm põhiparameetrit:
1.Õige kaal - liiga kerge kirves ei saa jagu jändrikest pakkudest ja liiga raske jälle väsitab liigselt puulõhkujat
2.Kirvekiilu õige nurk - liiga väikese nurga puhul kiilub kirves pakku kinni, liiga suure nurga korral jälle põrkab jändrikult pakult tagasi nii, et vaata, et näkku ei karga
3.Kirvesilma täpne asend tera suhtes - kui see on viltu, ei taba tera pakku sinna, kuhu sihid.
Mul on ka mitu tehasekirvest, nii nõukaajast kui ka tänapäevane Fiskars, kuid puid lõhkuda meeldib mulle kõige enam ikka Kamtsatka tehtuga, mis on valmistatud vene kivikaitsmega adra korpuse vannasest ja, mille omanikuks sain kusagil seitsmekümnendatel kümne rubla eest.
Seatapunuge tegi Kamtsatka saksa kartulikombaini transpotööri varrastest.Neid vorpis ta üsna massiliselt ja müüs kolm rubla tükk ehk teisisõnu pudeli eest.Välimuselt olid need küll üsna robustsed, kuid karva võtsid hästi - ju siis mees tundis seda õiget karastamise kunsti.Eritellimusel tegi ta kümneka eest ka nn.luxnoa kuullaagri saalest.Vot selle lihvis ta peeglina läikima, kuid kuidas see tera pidas ma ei tea, sest minul sellist polnud.
Mis Säksi tehtud aurumasina saatusesse puutub, siis see veeti NATI järel kolhoosi saeraami ringi ajama, kus ta oskamatu kasutamise tõttu peagi lõhkes ja koldest väljalennanud tuli kogu saeveski maha põletas.
Vasta
#57

(29-08-2013, 21:42 PM)mlsluik Kirjutas:  Nii sepad, rääkige välja kas millegagi on võimalik detaile peale sepistamist töödelda et need kohe roostekarva ei läheks.

Selline küsimus tekkis grillimise aeg kui vaatasin oma ilusat sepistatud ahjuroopi mis aastaid ilus välja nägi, nüüd on paar nädalat väljas vedelenud ja kenasti rooste tõmmanud. Kui nüüd ära lihvida siis tuleks ehk käepideme osa millegagi üle tõmmmata ehk?

Aja roop kuumaks ning pintselda toiduõliga üle võid kohe mitu korda teha.
Raud peab nii kuum olema,et kui õli peale kannad siis säriseb ja suitseb ikka mehe moodi Wink
Vasta
#58

tere,utsitan ääsi tulele ja kutsun 24 juunil 2017.a.kell 12.00 uue sepapaja avamisele,kes muidugi peale jaani veel püsti seisab,sepaeit teeb suppi kah.
Vasta
#59

tere,söed on ääsile pandud.oad leos,herned samuti ja mis kõige tähtsam linnase virre on hakkand kangust võtma,nii et mehed,pojad kaasa ja lõõtsa tallama.
Vasta
#60

Kas siinsed kõvad sepad suudavad suitsule tuld anda, kui suitsule tule tegemiseks on ainult 3 asja: jupp metalli, alasi ja haamer?

Rolleyes
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne