[eliisa25]

Uskumatu aga jälle 365 päeva kokku jooksnud. See aasta ei jäänud mitte midagi tegemata ega kuhugi sõitmata. Jõudsime oma "pika nina ja kapotiga" igasse Eesti otsa ennast toppida. Minu jaoks on see auto iga päevane kaaslane. Aastaringselt väljas ja teel, lihtne tööle sõit ja tagasitulek on päeva parim osa, sest see on puhtalt aega iseendale ja temaga koosolemise aeg. Ma ei väsi ega tüdine. Eks muidugi kohati on kerega probleeme aga ega ma ise ka nooremaks ei jää, ei pahanda, vaid lapin. 
  Isegi, kui mulle tanklas sõidab kõrvale Bugatti Veyron ja teisele poole Dodge Charger ja mõlema omanikud vaatavad mind sellise näoga, et mingi opakas maakas kuskilt sõna otseses mõttes maa alt välja roninud Tšernobõli aegse liikuriga...teen ma neile kahtlematta uuesti silma ning tuiskan väga rahulolevalt edasi. Sest see auto on minu enda valik, mitte olude ja elu sunnil.
  Ja olen jõudnud esimese olulise verstapostini, mille poole aastaid püüelnud. Olen võimaldanud ühele tublile Jaapani imele koodnimega LD 28 läbisõiduks üks miljon kilomeetrit, nüüd juba paar tuhat rohkemgi. Mootor aastast 1984, kulunud kaks keret. Aga see teadmine on nii paganama hea! Hea on teada, et on siiski loodud midagi kestma, mitte toetama tarbimishullust ja siis viriseda, kui suure "ökoloogilse" jalajälje jätame ja kogu maakera rikume.
  Järgmine verstapost võiks olla hetkel näiteks mootorit teenindava kere kolmekümne viies juubel ja paarsada tuhat üle miljoni. Jälle siht, kuhu edasi püüelda. Ja nii meie saaga Laureliga jätkub.