[oldmoped]

Lahe, võetakse kinni ühest ääremärkusest ja taandatakse kõik tüüpiliselt varuosade maskumuse, ehk raha peale.

Minu jutu ridadevaheline (mitte nii ridadevaheline, et igaüks ei peaks aru saama) mõte oli see, et mida arvata ühest vanatehnikaklubist, kui juba selle juhtkond liigitab osa tehnikat õigele aariainimesele päris hästi mitteistuvaks, kuna need on kaalult ja kubatuurilt väikesed ja nende osad ja taastamine on odavad ... aga no poisikeste käeharjutuseks alguses on sobivad küll, et nad saaksid enne päris masinate juurde asumist töövõtteid harjutada.

Sama evolutsiooniteooriat edasi arendades on mootorrattaid piisavalt tehtud, siis oleks aeg edasi liikuda - harjutuseks üks 70ndate aastate nõukogude sõiduauto valmis teha, siis mingi sõjaaegne roadster ja siis on juba arenetud piisavalt, et lõpuks õigete meeste mastaabis sõidukite, ehk bussideni jõuda.

Aga päriselt ma ei teagi, miks ma üldse siia kirjutama hakkasin - minu taguotsa ei torgi see, mis kuskil mingis klubis toimub ja mida seal kellestki või millestki arvatakse, üldse.
Päriselt soovin teile selle oma asja vedamisel edu, loodan, et lisaks igasugustele lukseppade konkurssidele ja kellel on pikem ning rohkem maksma läinud võistlustele tegelete natukene ka vanatehnikateemaliste üldfilosoofiliste küsimuste ja vanatehnikapoliitikaga ja luban, et rohkem sõna ei võta ega oma arvamust ei avalda.
edit: vahepeal, minu teksti kirjutamise ajal on eelnevale jutule küll väikeseid muutusi ja lisandusi toimunud, aga no ei hakka ma oma juttu enam maha ka võtma, sest mu arvamus lihtsalt on selline, nagu ta on.

P.S. huvitav, millal jalgrattamehed aru saavad, et nemad on veel madalamal arenguastmel ja neil tuleb loota, et ehk moodustatakse kunagi lisaks noortesektsioonile ka lasteaiasektsioon, et ka nemad saaksid natukene aupaiste osaliseks.

[kass]

P.S. huvitav, millal jalgrattamehed aru saavad, et nemad on veel madalamal arenguastmel ja neil tuleb loota, et ehk moodustatakse kunagi lisaks noortesektsioonile ka lasteaiasektsioon, et ka nemad saaksid natukene aupaiste osaliseks.

Palju neid "jalgrattamehi" ikka on...ma mõtlen, Jaan, ikka "õigeid", puhasttõugu vanade jalgrataste mehi, mitte igasugu kahtlase uuepoolse kraamiga tegelejaid ?
Ja need vähesed on üldjuhul paksema nahaga ning ortodoksed ja oma usus ning valitud tee õigsuses ning erilisuses kindlad.
Ma saan aru, et kannatus katkeb ja jõud raugeb, aga hoopis igavam ning vaesem oleks maailm ilma lgp. Oldmopedi kriitikata ning tõe ja õiguse kuulutamiseta.
Ise pole ma midagi taastanud ja häbi on ka oma tuimuse ja aeglaselt põlemise pärast (tegelikult ei ole ka) ning ei saa ma aru millal tuleb kellegi peale pahandada või millal keegi mulle varbapeale on lasknud, aga arvan, et küll varvas ära kuivab, tühja ka.

[Väravamehaanik]

Mina tean ainult ühte noorte kaasamise viisi, see on sund, hirm, vits, hirmus piin ja tohutu hulk raisatud aega ning raha, ehk siis vanatehnika mõistes - mopeedid...
Nali naljaks, aga selles osas on Oldmopedil muidugi õigus, et mopeedid ei ole nõrkadele ja jalgrattad on veel kõige keerulisemad. Omadest kogemustest tean täiesti kindlalt väita, et bussid ja veokad on kõige labasem viis harrastada vanatehnikat ja tegelikult võiks hoopis bussidest alustada.
Nimelt kui on plaanis kõiki asju maailmas omada ja surres kõik kaasa võtta, siis on muidugi mõistlikum alustada jalgratastest, sest nende kilohind on kõige odavam ja neid on võimalik omandada, busside omamiseks on vaja mitte alla milli euro, sest üks asi on buss ise, aga teine asi on nende pidamise ja haldamise baas. Kui on aga plaanis omandada esialgu kogemusi ja proovida kätt ning harjutada, siis oleks mõistlikum noortel liituda suuremate projektidega ja seal natukene maitset suhu saada. Ma ei kutsu kedagi üles tasuta mind orjama, aga kui huvi, siis orjale mingit tegevust ikka leiame.
Peamiseks takistuseks on noortel püsivus, mitte raha kogus. Minul on piisavalt raha, et restaureerida ära üks või isegi mitu jalgratast, kuid tunnistan ausalt üles, et ma ei ole sellega hakkama saanud. Eelmise sajandi alguse sportratta "Marathon" detailid on nikeldatud (mitte kroomitud) juba aastaid, kuid raamist ei saa kuidagi edasi, sest jube keeruline on ennast sundida vabal hetkel tegelema millegagi, mille tulemuseks on ikkagi ainult jalgratas, millel pole isegi porilaudu.

Ehk siis noorte peamiseks põhjuseks, miks nad ei viitsi millegagi tegeleda, on motivatsiooni puudus. Noori ei motiveeri esemed, mida peetakse noortele sobivateks esemeteks. Pealegi teises foorumis ütlevad gurud, et restaureeri ainult seda uunikut, mida sa tahaksid pidada elu lõpuni ja kui midagi teed, siis tee korralikult. Põhimõtteliselt ju õige, aga noori mehi see mopeede restaureerima see küll ei innusta.

Pika vada peale konkreetne soovitus, noorte kaasamiseks oleks vaja kutsuda neid Indiani restaureerimisele appi ja palgaks anda proovida sõiduelamust. Mina kunagi sain teiste asju proovida ja päris lahe oli. Proovin siiani. Maailm on oluliselt laiem ja huvitavam, kui ei taha kõike omada.

Ehk siis kui iga kuu esimesel suve teisipäeval kuulutatakse välja, et noored saavad muuseumis tsikleid proovida siis on tohutu huvi garanteeritud ja umbes 10 protsenti hakkab ehk midagi restaureerima või teadlikult säilitama.

[urmast]

Lahe, võetakse kinni ühest ääremärkusest ja taandatakse kõik tüüpiliselt varuosade maskumuse, ehk raha peale.

Minu jutu ridadevaheline (mitte nii ridadevaheline, et igaüks ei peaks aru saama) mõte oli see, et mida arvata ühest vanatehnikaklubist, kui juba selle juhtkond liigitab osa tehnikat õigele aariainimesele päris hästi mitteistuvaks, kuna need on kaalult ja kubatuurilt väikesed ja nende osad ja taastamine on odavad ... aga no poisikeste käeharjutuseks alguses on sobivad küll, et nad saaksid enne päris masinate juurde asumist töövõtteid harjutada.

Sama evolutsiooniteooriat edasi arendades on mootorrattaid piisavalt tehtud, siis oleks aeg edasi liikuda - harjutuseks üks 70ndate aastate nõukogude sõiduauto valmis teha, siis mingi sõjaaegne roadster ja siis on juba arenetud piisavalt, et lõpuks õigete meeste mastaabis sõidukite, ehk bussideni jõuda.

Aga päriselt ma ei teagi, miks ma üldse siia kirjutama hakkasin - minu taguotsa ei torgi see, mis kuskil mingis klubis toimub ja mida seal kellestki või millestki arvatakse, üldse.
Päriselt soovin teile selle oma asja vedamisel edu, loodan, et lisaks igasugustele lukseppade konkurssidele ja kellel on pikem ning rohkem maksma läinud võistlustele tegelete natukene ka vanatehnikateemaliste üldfilosoofiliste küsimuste ja vanatehnikapoliitikaga ja luban, et rohkem sõna ei võta ega oma arvamust ei avalda.
edit: vahepeal, minu teksti kirjutamise ajal on eelnevale jutule küll väikeseid muutusi ja lisandusi toimunud, aga no ei hakka ma oma juttu enam maha ka võtma, sest mu arvamus lihtsalt on selline, nagu ta on.

P.S. huvitav, millal jalgrattamehed aru saavad, et nemad on veel madalamal arenguastmel ja neil tuleb loota, et ehk moodustatakse kunagi lisaks noortesektsioonile ka lasteaiasektsioon, et ka nemad saaksid natukene aupaiste osaliseks.

Aitäh, et edu soovid, samad soovid ka siitpoolt.
Üritame vanatehnika poliitika küsimustega tegelda, seda ka siin teemas.
Kahju,et katse noori algajaid vanatehnika harrastajaid julgustada, innustada ja klubi poolt toetada on nüüd muutunud katseks alahinnata väikese kubatuuriga masinatega tegelejaid. Kuna kuulun ka ise suures osas nende hulka, siis ka iseennast. Täpsustan; eelmine näitus minu muuseumis oli abimootoritega jalgratastest, praegu saab näha mopeede. Minu kõiga paremini restaureeritud kaherattaline ei ole mitte mõne maailmakuulsa tsiklimargi esindaja, vaid Lvovi tehase võrr. Viimase restaureerimisel ja nende näituste korraldamisel olen ma saanud kõige rohkem abi just minu praeguselt oponendilt. Hea, et meil on inimesi, kes oma teemat põhjalikult tunnevad ja on nõus abistama.
Soovitasin alustada just võrridest ka iseenda näite põhjal. Alustasin ka võrridest, siis tuli Moskva. Klubis kellegil teisel sellist marki tsiklit ei olnud, kuna seda tollajal eriti vanaks tehnikaks ei peetud. Esimesel kokkutulekul, kus Moskval osalesin sain restaureerimiskonkursil kolmanda koha. Pärast ütles üks hindaja, et minu moskvalane oli nii hästi tehtud, et oleks võinud talle ka esikoha anda. Ilmselt oli probleem minu tsikli margis. Tegelikult ei ole see kõik praegu üldse tähtis. Tahtsin vaid öelda et olen neid probleeme omal nahal tundnud ja mõistan mopeedimehe reaktsiooni.

Unic-Moto praegune juhatus ei kavatse kedagi liigitada selle järgi, mis masinatega ta tegeleb. Hobi ongi selleks, et inimene saaks oma vabal ajal tegelda sellega, mis talle meeldib.

Urmas Teearu

P.S. Luban, et mina bussidega kunagi tegelema ei hakka.

[Raudpats]

Tunnistan ausalt, et mina ei kuulu ühessegi klubisse. Ja ei ole ma ka mingi restaureerija. Ja ei ole ma ka mingi tegija. Aga niisama targutada ja mõnikord ka tarka juttu ajada on küll hea. Mul ei ole sellist jalgrataste erakollektsiooni, nagu Valdol, aga Valdo on minu käest nii mõnegi huvitava asja saanud (ostnud). Tsiklimuuseumi mul ei ole ja korralikku tsiklit ka hetkel ei ole, aga Urmas on minu käest mõne huvitava asja saanud, ja mõne asja on saanud Arno ja mõne asja on saanud Elmo ja Meelis ja veel mõned sõbrad, Ja nii mõnigi on mind aidanud minu tagasihoidliku vanavara kogumise osas ja mõni mootor on isegi tuksuma hakanud. No vaata , kuidas vaatad, ma ei ole tegelikult mitte midagi restaureeritud saanud. Osalt on põhjus rahas, osalt ajas , osalt viitsimises ja osalt ülemaailmses imperialismis.
Vaadates seda eelpoolkirjutatud vaidlust ja mõtetevahetust siis ...... Mul nagu ei olekski mõtet suud lahti teha. Aga ma natuke siiski kobisen. Ma arvan , et kõik ei peagi olema tipptasemel restaureerijad. Kuigi, mõni ikka võiks olla ka. Mõni on jällegi väga tark igasugu mootoreid puudutavates küsimustes. Teine teab elektrist kõike ja veel rohkemgi. Kolmas on jalgrataste spets. Neljas ei tea tegelikult mitte midagi, aga omab üleloomulikku võimet igasuguste vajalike ja defitsiitsete asjade väljasebimisel. Ja laiemas perspektiivis on nad kõik vanatehnika säilitamise seisukohalt olulised mehed. Ja kui ka sekka trehvab mõni , kellest nagu ei olegi eriti tolku, aga vajalikul hetkel oskab ta tõsiselt hea anekdoodi rääkida, siis on ka see mees justkui omal kohal. Tähtis on koostöö!
Kindlasti on vaidlused edasiviiv jõud ja vaidlustes sünnib tõde. Aga ma arvan , et kui klubi tahab omada laiemat kandepinda , siis ei ole mõtet asja väga kriitiliseks ajada. Ei ole vaja ilmtingimata kindlaks teha Eesti Vabariigi teenelist rahvakunstnikku restaureerimise alal. Keegi peab lihtsalt hoidma õiget suunda, igaüks annab oma panuse võimaluste ja oskuste piires ja vanatehnika säilitamise seisukohalt oleme suure töö ära teinud.
See Urmase esitatud tegevuskava tundub mulle päris kobe ja õiglane.

P.S. : Ma ei ole klubi liige ja oma kahtlase kiindumuse tõttu statsionaarmootoritesse ilmselt ka ei kvalifitseeru mitte kunagi.

[urmast]

[quote='sass' pid='258194' dateline='129546215
Vaadates seda eelpoolkirjutatud vaidlust ja mõtetevahetust siis ...... Mul nagu ei olekski mõtet suud lahti teha. Aga ma natuke siiski kobisen. Ma arvan , et kõik ei peagi olema tipptasemel restaureerijad. Kuigi, mõni ikka võiks olla ka. Mõni on jällegi väga tark igasugu mootoreid puudutavates küsimustes. Teine teab elektrist kõike ja veel rohkemgi. Kolmas on jalgrataste spets. Neljas ei tea tegelikult mitte midagi, aga omab üleloomulikku võimet igasuguste vajalike ja defitsiitsete asjade väljasebimisel. Ja laiemas perspektiivis on nad kõik vanatehnika säilitamise seisukohalt olulised mehed. Ja kui ka sekka trehvab mõni , kellest nagu ei olegi eriti tolku, aga vajalikul hetkel oskab ta tõsiselt hea anekdoodi rääkida, siis on ka see mees justkui omal kohal. Tähtis on koostöö!
Kindlasti on vaidlused edasiviiv jõud ja vaidlustes sünnib tõde. Aga ma arvan , et kui klubi tahab omada laiemat kandepinda , siis ei ole mõtet asja väga kriitiliseks ajada. Ei ole vaja ilmtingimata kindlaks teha Eesti Vabariigi teenelist rahvakunstnikku restaureerimise alal. Keegi peab lihtsalt hoidma õiget suunda, igaüks annab oma panuse võimaluste ja oskuste piires ja vanatehnika säilitamise seisukohalt oleme suure töö ära teinud.
See Urmase esitatud tegevuskava tundub mulle päris kobe ja õiglane.

P.S. : Ma ei ole klubi liige ja oma kahtlase kiindumuse tõttu statsionaarmootoritesse ilmselt ka ei kvalifitseeru mitte kunagi.
[/quote]

Kõik eelpooltoodu on väga õige. Tänan ksf. Sass-i, et säästsid mind vaevalisest kirjatööst ja kirjutasid just sellest, mida mina oleks pidanud mõne aja pärast tegema.
Kui kellelegi on jäänud mulje, et püüame Unic-Motost teha tipprestauraatorite klubi, siis on see ekslik. Tean ajaloost mitmeid katseid luua nn. "härrasmeeste" klubi. Olen ka ise saanud liikmeksastumise kutseid. Üldjuhul on sellised katsed luhtunud. Kui klubisse kuuluksid ainult väga kõvad tegijad, siis läheksid nad omavahel tülli, nad ei suudaks omavahel kukku leppida, kes neist kõige kõvem on, kellel parim tsikkel jms. Normaalselt toimiva klubi eksisteerimiseks on vajalik, et liikmeskond oleks võimalikult lai. Me vajame kindlasti kõiki, kellest oli eelpool juttu. Näiteks mõni tasemel ajakirjanik võib klubi heaks palju rohkem ära teha, kui mitu restauraatorit. Samas on ka väga tähtsad IT mehed, organisaatorid, sponsorid, muusikud, fotograafid jne. Muidugi on oluline, et nad tegeleksid ka vanamootorratastega.. Asjad toimivad siis hästi, kui erinevate erialade spetsialistid annavad oma panuse ühisesse üritusse. Tähtis on veel, et vanemad tegijad suunaks ja õpetaks nooremaid. Siis jääks viimastel palju oma kogenematusest tulenevaid vigu tegemata.

Kellel on teema vastu suurem huvi, võite lugeda www.unic-moto.ee. Seal on ära toodud klubi eesmärk ja põhikiri.

PS. Statsionaarmootoritega tegelemine ei ole välistavaks tingimuseks klubisse astumisel.