[kolz]

Zil-130 kabiini suurim väline muutus oligi oma ajaloo jooksul esikandle uuendamine seitsekümnendate lõpus. Pisimuudatusi oli rohkem. Kõigepealt meenuvad nelja auguga veljed, mis vahetasid välja sahhari veljed. Siis ilmusid poritiivadele suunaduled. Koos uue esikandlega ilmusid ka kolm katusetuld, autorongi tunnusmärk. Kadusid ustel seespoolt papist polster. Väikesed peeglid muutusid ka suuremaks.
Kui ilmusid esimesed Zil-133 Gja-d, kaheksakümnendate algul(pikaninaga krokodillid), siis kadus katuselt vasakpoolne katuseluuk ja kabiini sisene armatuurlaud muutus hoopis kandilisemaks, laepappi ilmusid pisikesed õhuaugud. Hiljem pandi sellised uue standardi kabiinid kõigile zilidele. Mingi aeg muutusid ka peeglivarred jäikadeks. Veel hiljem, 90-nendatel kadus ka katuse teine parempoolne luuk. Katuseaugud said venemaal otsa.
Aga, et käruga kallureid vähe liikus algul oli sellest, et GAI onud ei lubanud ilma piduriteta haagiseid vedada ja Zil-MMZ-555 oli ühesüsteemne pidurikraan. Toodeti ka kagesüsteemsete piduritega ja konksuga varjante, aga neid oli vähem liikvel. Nii ehitasidki juhid ise oma autod kärukõlblikeks. Lisaks tuli auto hüdrosisteem ümbet ehitada.
Pildil on Tartus toodetud tehasekutsikas.