31-07-2013, 22:38 PM
Jäi mainimata veel,et kasutan ka hobumasina kandasid mis on munaga... Need võivad olla ka veel eelmise vabariigi aegsed.
Aga mida ma veel teinud olen-käian murdunud koha pealt needi ja ka osa rootsust viltu ära ehk siis faasin ja keevitan elektroodiga larinal kinni. Keevitan tugevama vooluga nii et läheb täiesti punaseks. Siis ajan kähku õigeks ja pärast puurin sama kohapeale uue neediaugu. Täiesti süüdimatult olen ka tera keevitusega rootsu külge kokku lasknud. Sest kaotada pole miskit. Selline vikat on teinekord isegi hektari ära niitnud ja kahjuks lendab jälle sama koha pealt pooleks. Nüüd täna aga tegin vahelduseks nii,et neetisin kanna uuesti rootsu külge ja puudujääva jupi lõikasin teisest vanast vikatist koos teradega ja keevitasin samamoodi kokku nagu juba eelpool mainisin. Ja teri küljest ei võtnud jakukohast vaid lõikasin relakaga tera küljest niipalju maha,et saaks rootsu faasida ja ka kokku keevitada. Vaat seda võtet julgen soovitada julgelt,sest otsa poolt ei ole keevitatud koht mitte kunagi laiali lennanud! Talupoeg soovitab!
Aga mis jant selle puruks minemisega on,ei mõista öelda. Selge on see,et egas seal loeb ka vikati rootsu liikumise kiirus. Sest neid edasi-tagasi käike on ikka minutis jubedalt. Ja siis hein jääb ka ette ja puha.... Mõtlesin siin endamisi katsetada hooratta külge poltidega raskuste panekut. Mulle jäi ka vanast ajast meelde,et selle Mc.Cormiku originullil oli hooratas maru pirakas ja järsku oli selle mõte,et ühtlustab mingit liikumist. Aga tuttav sakslase omanik ütles,et ka temal väriseb ja hüppab vikat jõledasti...... Peaks siis vist viinaklaasi porilaua peale panema ja sees lainetuse ära mõõtma.....ja peale raskuste lisamist siis samamoodi
Või on kellegil parem mõte,kuidas vikati tasakaalustamise ja nende jõudude mõõtmisega hakkama saada? Järsku on meie hulgas mõni teadur,kes asja mõistaks seletada?
Aga mida ma veel teinud olen-käian murdunud koha pealt needi ja ka osa rootsust viltu ära ehk siis faasin ja keevitan elektroodiga larinal kinni. Keevitan tugevama vooluga nii et läheb täiesti punaseks. Siis ajan kähku õigeks ja pärast puurin sama kohapeale uue neediaugu. Täiesti süüdimatult olen ka tera keevitusega rootsu külge kokku lasknud. Sest kaotada pole miskit. Selline vikat on teinekord isegi hektari ära niitnud ja kahjuks lendab jälle sama koha pealt pooleks. Nüüd täna aga tegin vahelduseks nii,et neetisin kanna uuesti rootsu külge ja puudujääva jupi lõikasin teisest vanast vikatist koos teradega ja keevitasin samamoodi kokku nagu juba eelpool mainisin. Ja teri küljest ei võtnud jakukohast vaid lõikasin relakaga tera küljest niipalju maha,et saaks rootsu faasida ja ka kokku keevitada. Vaat seda võtet julgen soovitada julgelt,sest otsa poolt ei ole keevitatud koht mitte kunagi laiali lennanud! Talupoeg soovitab!Aga mis jant selle puruks minemisega on,ei mõista öelda. Selge on see,et egas seal loeb ka vikati rootsu liikumise kiirus. Sest neid edasi-tagasi käike on ikka minutis jubedalt. Ja siis hein jääb ka ette ja puha.... Mõtlesin siin endamisi katsetada hooratta külge poltidega raskuste panekut. Mulle jäi ka vanast ajast meelde,et selle Mc.Cormiku originullil oli hooratas maru pirakas ja järsku oli selle mõte,et ühtlustab mingit liikumist. Aga tuttav sakslase omanik ütles,et ka temal väriseb ja hüppab vikat jõledasti...... Peaks siis vist viinaklaasi porilaua peale panema ja sees lainetuse ära mõõtma.....ja peale raskuste lisamist siis samamoodi
Või on kellegil parem mõte,kuidas vikati tasakaalustamise ja nende jõudude mõõtmisega hakkama saada? Järsku on meie hulgas mõni teadur,kes asja mõistaks seletada?