[Talupoeg taluja]

Tekkis selline suts filosoofiline mõttelend.(Üks foorumlane omab allteksti,et postita sõnum juba täna,sest homme võid juba kaine olla) Istun siin oma paari   õllega ja üritan ripakile jäänud asjadest lahti saada.Kuna olen ise juhtumisi Tallinna poiss on kõik sooviad olnud ikka kaugemalt.Ja ikka tuleb vastus,et postita siia..sinna.Krt.Juba teema pealkiri ütleb› Kui keegi ei taha ,viskan minema või viin vanarauda! 
Nüüd pean siis hakkama mööda postoffiseid jooksma ja oma aega ja raha raiskama.Nagu öeldud,lihtsam minema visata,sest ka postikulud võivad kallimaks minna nn.Emexi st saadavast tulust,mida aga välistab alarubriigi tingimus Lihtsalt selline mõttelend.Kui ikka oled asjast huvitatud,sebid ise,kuidas sellele järele tuled,või kätte saada tahad.Aga viisakas oleks teada anda,et ollakse huvitatud,siis hoian veel alles.
  Noh selline mõttekene siis mõne õlle juures.
  Ärge .........nüüd maatasa kah kohe taguge........

Vaata asi on seande,et see vanadest asjadest lahtisaamine on nagu midagi mängu sarnast. Vahest keegi nagu tahab midagi,siis kaob....ilmub jälle oma tahtmistega jne. Mõned lubavad midagi. Näiteks järgi tulla. Tuju läheb kohe heaks,sest saaks sita..t lahti. Aga õnne on ainult mõneks päevaks,sest ikka ei tulda,ikka ei tulda. Ootused on suured. Mõni tuleb siiamaani,värat on küll koguaeg lahti aga kohale pole jõudnud. Ju siis eksis ära... Üksikud tulevad aastaid. Lootust on. On ka helistajaid,kes vahest märku annavad,et ikka tulevad. Teades neist mõnda võib seda isegi juhtuda.
Inimestel on teadagi saamahimu olemas aga neil muutuvad tänapäevases kiires maailmas oma tahtmised iga natukese aja tagant. Seega algul arvavad,et neile on pakutavat kohe vaja. 10 min. pärast aga on juba muud vaja..... ehk kõik on pidevas muutumises. Mõni helgem pea on ka nii teinud,et algul kuulutab,ajame juttu ja siis kui juba postimajas asja saatmiseks läheb,hakkab ajama hoopis sellist juttu,et tema ei tahagi.
Üks seltskond on jälle sellise mängu harrastaja,et helistab. Ütleb,et tal kiiresti midagi vaja. Mina siis kiiresti jätan oma tööd ja tegemised pooleli ja sukeldun rikkalikku valikusse.... otsides vahest tunde. Lõpuks  leitud asi peos ja õnnelik nagu jeihoovade tunnistaja,kes leidnud järgmise ullikese... ,helistan tagasi,et teatada oma leiust. Sõber minu jutu peale ütleb,et:!"Juba sain."  Seegi teeb meele mõruks,kas pole? No ei võinud helistada siis ja öelda,et ära enam otsi!   Selle vastu aitab alati selline käitumine:
Kui keegi midagi tahab,venita,ära püüagi midagi otsida. Las läheb mõni päev mööda,ütle et pole aega otsida jne. Las rahuneb maha. Nagunii ta seda kuskilt ei leia.....  Ja kui see mõni päev möödas,võid seda sõbrale vajalikku kulinat otsima hakata.  Närvid jäävad korda ja leidmisrõõm seda suurem.
Õllet pole vaja. Saab ka keedukartuli ja tassikese teega hakkama.