07-01-2012, 00:29 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 07-01-2012, 00:32 AM ja muutjaks oli kr8nik.)
Ajendatuna Aspelundi alustatud teemast vigadest kubiseva raamatu kohta postitan siia ühe aastal 2009 koostatud teksti ühe teise raamatu kohta.
Bruce Jones
Vormel 1 täielik entsüklopeedia
Kirjastus Varrak 2001
Sõnad „täielik entsüklopeedia“ ja raamatu lk 2 olevad ülivõrretes kirjeldused peatoimetaja ning kaasautorite kohta lubavad eeldada, et tegemist on põhjaliku ning tõsiseltvõetava teatmikuga vormel 1 ajaloo ja tänapäeva kohta. Paraku hakkavad juba raamatu pealiskaudsel sirvimisel silma vead ja vasturääkivused, mis muudavad selle kaunilt kujundatud üllitise pigem pseudoteatmikuks.
Veelgi kummalisem on aga, et raamatu eestikeelse versiooni tõlkijad Juhan Habicht ja Pille Russi ning toimetaja Aare Arula peaksid vormel 1 maailma ning selle ajalooga enam-vähem kursis olema. Paraku ei paista see raamatu kaante vahelt üldse silma. Sellest on tuline kahju, sest asjalikku ning tõest eestikeelset vormel 1 teatmikku oleks siiski hädasti vaja.
Aga sirvime veidi raamatut.
Lk 8 viimane lõik kirjeldab võidusõitude esimest tragöödiat, mis olevat toimunud 1898. aasta Pariis-Nice’i võidusõidul, kus hukkusid markii de Montaignac ja tema sõbra M. de Montarioli mehhaanik.
Paistab, et selle raamatu autorid pole kuulnudki, et juba 1897. aasta 14. aprillil suri 1896 septembris/oktoobris toimunud Pariis-Marseille-Pariis võidusõidul saadud vigastustesse Èmile Levassor, autoajaloos küllaltki nimekas mees.
Lk 9 ülemise pildi allkiri väidab, et surma sai markiis de Montaignac.
Markiis on markii abikaasa või tütar, seega naisterahvas. Pildil kujutatud õnnetuses sai surma ikkagi mees, seega markii. (Siin pole muidugi tegemist vormeliteemaga, aga hakkas silma)
Lk 9 väikestel piltidel kujutatakse Pariis-Roueni autovõistluse esimesi võitjaid 3- ja 4-istmeliste sõidukite klassis (võistlusnumbrid 30 ja 65).
Ühe teise eesti keeles ilmunud vormel 1 raamatus avaldatud Pariis-Roueni sõidu lõpuprotokolli järgi finišeerus võistleja nr 30 üheksandana, umbes poolteist tundi esimesest lõpetajast hiljem ja võistleja nr 65 ei pääsenudki lõppvõistlusele. (Eno Leies. Vormel 1 ajalugu, lk 24-25)
Tundub, et üks raamatutest paneb täiega pange, arvake ise, kumb...
Kui punktuaalselt täpne olla, siis esimesena Roueni jõudnud krahv Jules de Dioni võitjaks siiski ei kuulutatud ning auhinnaraha jagati võrdselt firmade Peugeot ja Panhard & Levassor vahel. Sellegipoolest on väga kummaline tituleerida võitjaks ekipaaž, mida võistlema ei lubatudki.
Lk 17 sissejuhatuses väidetakse, et Alberto Ascari võitis aastal 1952 kõik etapid, kus ta osales.
Paraku jäi Alberto Ascaril nimetatud aastal velje purunemise tõttu pooleli Indy 500 etapp, mis tol ajal kuulus samuti F1 kalendrisse.
Kolmes kohas kirjeldatakse traagilist õnnetust von Tripsiga:
Lk 26 viimase lõigu algus: ... von Trips ise ja kaksteist pealtvaatajat said surma.
Lk 109 kolmanda lõigu teine pool: ... von Tripsi ja 13 pealtvaataja surmaga ...
Lk 178 esimese lõigu lõpp: ... surmates 14 pealtvaatajat ning ka piloodi enda ...
Hea, et selles raamatus on vaid 256 lehekülge, muidu mine tea, kui suureks see ohvrite arv oleks võinud veel paisuda!
Missugune on siis õige arv? Erinevad allikad pakuvad tõepoolest erinevaid arve, enim kohtab numbrit 14. Küllap põhjustab segaduse tõik, et kohapeal hukkus 11 pealtvaatajat ja hiljem haiglas suri veel 4. Seega peaks õige arv olema hoopis 15, pluss von Trips, paraku sellist valikut see raamat ei paku!
Lk 42 teine lõik kirjeldab Tom Pryce’i surma: ... sõitis otsa üle tee jooksnud rajateenistujale.
Lk 77 esimese lõigu lõpp sama sündmuse kohta: ... kelle auto tabas teel kõndinud rajakohtunikku.
Lk 97 neljanda lõigu keskpaik: ... rajateenistuja haaras tulekustuti ja hakkas üle tee jooksma ...
Lk 168 viimase lõigu lõpp: ... sõitis järsul tõusul otsa teel kõndinud rajakohtunikule.
Lk 245 teise lõigu algus: ... kaks rajakohtunikku jooksid üle tee ...
Ühe raamatu piires peaks ühe ja sama sündmuse kirjeldus olema ikka identne. Praegu jääb küll mulje, et ühed rajateenistujad jooksid üle tee ja mingid rajakohtunikud kõndisid kusagil sealsamas. Pisiasi, kuid siiski silmatorkav.
Lk 47 sissejuhatuses väidetakse, et enne aastat 1982 tuldi maailmameistriks, võites vaid ühe etapi, viimati aastal 1964.
1964 tuli maailmameistriks John Surtees, kes võitis tol aastal aga KAKS etappi. Ühe etapivõiduga tuli maailmameistriks Mike Hawthorn aastal 1958. Need faktid on kirjas selle sama raamatu lehekülgedel 29 ja 23!! Kontrollida saab ka Surteesi ja Hawthorni karjääri kirjeldustest lk 176 ja lk 152.
Lk 63 fotoallkirjad on vahetuses.
Lk 72-104 on toodud andmed erinevatest F1 võistkondadest läbi ajaloo. Raamatu tagakaanel olev reklaam aga täpsustab, et raamatu selles osas antakse ülevaade vormel 1 ajaloo 30-st edukamast võistkonnast.
Millegipärast on nende tiimide hulgast välja jäänud kokku 23 võitu saavutanud ning ühel hooajal konstruktorite karika teeninud Tyrrell! Küll on aga ruumi leitud sellistele tiimidele nagu Pacific, Penske, Simtek ja Wolf, mis osalesid maailmameistrivõistlustel vaid mõned aastad ja lahkusid sealt edu saavutamata. Väga kummaline valik!
Veider on ka see, et tegelikult on juttu 32-st võistkonnast, mitte 30-st, nagu tagakaanel välja reklaamitakse. Kas tagakaane teksti koostaja pole seda raamatut ise sirvinud või on tal matemaatikaga probleeme?
Lk 85 mainitakse Lotuse tutvustuses, et tiim osales F1-s alates aastast 1959.
Millegipärast leiame aga sama raamatu lk 23 1958. aasta konstruktorite karika punktisaajate hulgast ka Lotus-Climaxi! Ka lk 113 olevas tabelis on kirjas, et Graham Hill debüteeris Lotusega aastal 1958.
Lk 99 peaks pealkirja uskudes juttu tulema Jaguarist, paraku esineb sõna „Jaguar“ tekstis vaid üks kord ja sedagi päris lõpus. Tegelikult räägib kogu tekst hoopis Stewartist. Kuna võistkondi esitletakse selles raamatu osas tähestiku järgi, peakski Simteki järel loogiliselt tulema Stewart, mitte Jaguar. Aga miks siis selline pealkiri?
Samamoodi on lk 101 Tyrrelli „koha“ endale napsanud BAR, kuid seal on ka juttu BAR-ist, mitte Tyrrellist.
Lk 99 pealkirja all olev infokast väidab, et kõne all oleva meeskonna (seega siis Jaguari!) asutamisaasta ning F1-s tegutsemise algus jäi aastasse 1997. Samas on selle jutu viimases lõigus mustvalgel kirjas, et Ford tuli vormel ühte Jaguari nime all alles aastal 2000!
Lk 103 on üles loetletud Williamsi võidud konstruktorite arvestuses.
Millegipärast on nende hulgast välja jäänud aasta 1997.
Lk 113 on Graham Hilli sünniaastaks märgitud 1939, lk 153 aga hoopis 1937!
Kui interneti abil asja kontrollida, selgub, et Graham Hill sündis hoopis aastal 1929! Kas pole natuke liiga palju sünnidaatumeid ühe mehe kohta? Ning nagu oleks sellest veel vähe, on raamatus lk 153 märgitud Graham Hilli hukkumise kuuks detsember, internetiallikates aga hoopis november.
Lk 126 algab nimekiri 200 suuremast võidusõitjast.
Võidusõitjate suurust hinnatakse ikka võidetud tiitlite järgi. Ja kui mõnel mehel on tõesti olnud nii palju ebaõnne, et esikoht ongi jäänud kättesaamatuks, siis karjääri jooksul välja teenitud punkte peaks ometi üksjagu olema. Selle raamatu autorite arvates kuuluvad aga 200 suure võidusõitja hulka millegipärast ka näiteks Raul Boesel (0 punkti kogu F1 karjääri jooksul), David Brabham (0 punkti), Cris Bristow (0 punkti), Harald Ertl (0 punkti), Roberto Guerrero (0 punkti), Brian Henton (0 punkti), Taki Inoue (0 punkti), Brett Lunger (0 punkti), Massimiliano Papis (0 punkti), David Purley (0 punkti), Ricardo Rosset (0 punkti), Ian Scheckter (0 punkti), Tora Takagi (0 punkti), Esteban Tuero (0 punkti) ja Roger Williamson (2 F1 starti ja 0 lõpetamist!).
Mis kriteeriumite alusel need mehed selles nimekirjas on, ei oska küll arvata. Kui ainult selleks, et ilus number 200 kokku saada, siis oleks ju võinud valida näiteks Andrea de Adamich (6 punkti kogu F1 karjääri jooksul), Cliff Allison (6 punkti), Bob Anderson (3 punkti), Elie Bayol (2 punkti), Carel Codin de Beaufort (4 punkti), Bob Bondurant (3 punkti). Kui niimoodi tähestikku pidi edasi liikuda, siis leiab F1 pilootide hulgast kindlasti märksa sobivamaid kandidaate suurte võidusõitjate nimekirja täiendama.
Lk 229 turvameetmete kirjelduses mainitakse, et halva nähtavuse puhul peab auto tagaosas põlema hoiatustuli.
Raamatu autoritel on ehk huvitav teada, et hoiatustuli põleb F1 auto tagaosas kogu sõidu vältel. Hoolimata nähtavusest.
Lk 229 käigukasti tutvustuses saame teada, et risti asetseval käigukastil kulgeb käiguhoovastik runga suhtes risti ja piki asetseval käigukastil pikisuunas.
Kui käigukang asub juhiistmest eespool ja käigukast auto tagaosas, nagu vormel 1 autodel üldiselt kombeks, siis kulgeb käiguhoovastik igal juhul runga suhtes pikuti. Seega, tuginedes kõne all olevale definitsioonile, pole vormel 1 autol võimalik kasutada risti asetsevat käigukasti. Paraku on mõned F1 konstruktorid sellise tembuga siiski hakkama saanud.
Kas käigukast on autol piki- või ristipidi, näeb ikka käigukastis olevate võllide ning sellest johtuvalt ka käigukasti korpuse kuju järgi.
Lk 250 on ära toodud vormel 1 kronoloogia, mis algab aastaga 1894!
Vormel ühest polnud tol ajal keegi isegi veel mitte und näinud. Pigem on tegemist ikka võidusõidu kronoloogiaga.
Ja veel.
Raamatu tagakaanel olev enesereklaam toob ära The Observeri hinnangu: „Põhjalik ja kergelt haaratav.“
Põhjalikkusest on asi kahjuks siiski väga kaugel. Näiteks autode, varustuse ja reeglite tutvustamisele on raamatus jäetud 7 lehekülge. Paraku on neist lausa 3 täidetud ülisuurte fotodega, mis erilist infot ei jaga. Lisaks veel sissejuhatav lehekülg, millest rohkem kui poole võtab enda alla rasvaste mustade tähtedega kirjutatud pealkiri. Sarnaneb rohkem kollasele ajakirjandusele kui asjalikule ja infoküllasele entsüklopeediale.
Raamatus on küll veidi juttu Colin Chapmanist, kuid mitte Enzo Ferrarist, Ken Tyrrellist ja Frank Williamsist. Kas see ikka on täielik vormel 1 entsüklopeedia, kus vaikitakse maha selliseid F1 suurkujud?
Bruce Jones
Vormel 1 täielik entsüklopeedia
Kirjastus Varrak 2001
Sõnad „täielik entsüklopeedia“ ja raamatu lk 2 olevad ülivõrretes kirjeldused peatoimetaja ning kaasautorite kohta lubavad eeldada, et tegemist on põhjaliku ning tõsiseltvõetava teatmikuga vormel 1 ajaloo ja tänapäeva kohta. Paraku hakkavad juba raamatu pealiskaudsel sirvimisel silma vead ja vasturääkivused, mis muudavad selle kaunilt kujundatud üllitise pigem pseudoteatmikuks.
Veelgi kummalisem on aga, et raamatu eestikeelse versiooni tõlkijad Juhan Habicht ja Pille Russi ning toimetaja Aare Arula peaksid vormel 1 maailma ning selle ajalooga enam-vähem kursis olema. Paraku ei paista see raamatu kaante vahelt üldse silma. Sellest on tuline kahju, sest asjalikku ning tõest eestikeelset vormel 1 teatmikku oleks siiski hädasti vaja.
Aga sirvime veidi raamatut.
Lk 8 viimane lõik kirjeldab võidusõitude esimest tragöödiat, mis olevat toimunud 1898. aasta Pariis-Nice’i võidusõidul, kus hukkusid markii de Montaignac ja tema sõbra M. de Montarioli mehhaanik.
Paistab, et selle raamatu autorid pole kuulnudki, et juba 1897. aasta 14. aprillil suri 1896 septembris/oktoobris toimunud Pariis-Marseille-Pariis võidusõidul saadud vigastustesse Èmile Levassor, autoajaloos küllaltki nimekas mees.
Lk 9 ülemise pildi allkiri väidab, et surma sai markiis de Montaignac.
Markiis on markii abikaasa või tütar, seega naisterahvas. Pildil kujutatud õnnetuses sai surma ikkagi mees, seega markii. (Siin pole muidugi tegemist vormeliteemaga, aga hakkas silma)
Lk 9 väikestel piltidel kujutatakse Pariis-Roueni autovõistluse esimesi võitjaid 3- ja 4-istmeliste sõidukite klassis (võistlusnumbrid 30 ja 65).
Ühe teise eesti keeles ilmunud vormel 1 raamatus avaldatud Pariis-Roueni sõidu lõpuprotokolli järgi finišeerus võistleja nr 30 üheksandana, umbes poolteist tundi esimesest lõpetajast hiljem ja võistleja nr 65 ei pääsenudki lõppvõistlusele. (Eno Leies. Vormel 1 ajalugu, lk 24-25)
Tundub, et üks raamatutest paneb täiega pange, arvake ise, kumb...
Kui punktuaalselt täpne olla, siis esimesena Roueni jõudnud krahv Jules de Dioni võitjaks siiski ei kuulutatud ning auhinnaraha jagati võrdselt firmade Peugeot ja Panhard & Levassor vahel. Sellegipoolest on väga kummaline tituleerida võitjaks ekipaaž, mida võistlema ei lubatudki.
Lk 17 sissejuhatuses väidetakse, et Alberto Ascari võitis aastal 1952 kõik etapid, kus ta osales.
Paraku jäi Alberto Ascaril nimetatud aastal velje purunemise tõttu pooleli Indy 500 etapp, mis tol ajal kuulus samuti F1 kalendrisse.
Kolmes kohas kirjeldatakse traagilist õnnetust von Tripsiga:
Lk 26 viimase lõigu algus: ... von Trips ise ja kaksteist pealtvaatajat said surma.
Lk 109 kolmanda lõigu teine pool: ... von Tripsi ja 13 pealtvaataja surmaga ...
Lk 178 esimese lõigu lõpp: ... surmates 14 pealtvaatajat ning ka piloodi enda ...
Hea, et selles raamatus on vaid 256 lehekülge, muidu mine tea, kui suureks see ohvrite arv oleks võinud veel paisuda!
Missugune on siis õige arv? Erinevad allikad pakuvad tõepoolest erinevaid arve, enim kohtab numbrit 14. Küllap põhjustab segaduse tõik, et kohapeal hukkus 11 pealtvaatajat ja hiljem haiglas suri veel 4. Seega peaks õige arv olema hoopis 15, pluss von Trips, paraku sellist valikut see raamat ei paku!
Lk 42 teine lõik kirjeldab Tom Pryce’i surma: ... sõitis otsa üle tee jooksnud rajateenistujale.
Lk 77 esimese lõigu lõpp sama sündmuse kohta: ... kelle auto tabas teel kõndinud rajakohtunikku.
Lk 97 neljanda lõigu keskpaik: ... rajateenistuja haaras tulekustuti ja hakkas üle tee jooksma ...
Lk 168 viimase lõigu lõpp: ... sõitis järsul tõusul otsa teel kõndinud rajakohtunikule.
Lk 245 teise lõigu algus: ... kaks rajakohtunikku jooksid üle tee ...
Ühe raamatu piires peaks ühe ja sama sündmuse kirjeldus olema ikka identne. Praegu jääb küll mulje, et ühed rajateenistujad jooksid üle tee ja mingid rajakohtunikud kõndisid kusagil sealsamas. Pisiasi, kuid siiski silmatorkav.
Lk 47 sissejuhatuses väidetakse, et enne aastat 1982 tuldi maailmameistriks, võites vaid ühe etapi, viimati aastal 1964.
1964 tuli maailmameistriks John Surtees, kes võitis tol aastal aga KAKS etappi. Ühe etapivõiduga tuli maailmameistriks Mike Hawthorn aastal 1958. Need faktid on kirjas selle sama raamatu lehekülgedel 29 ja 23!! Kontrollida saab ka Surteesi ja Hawthorni karjääri kirjeldustest lk 176 ja lk 152.
Lk 63 fotoallkirjad on vahetuses.
Lk 72-104 on toodud andmed erinevatest F1 võistkondadest läbi ajaloo. Raamatu tagakaanel olev reklaam aga täpsustab, et raamatu selles osas antakse ülevaade vormel 1 ajaloo 30-st edukamast võistkonnast.
Millegipärast on nende tiimide hulgast välja jäänud kokku 23 võitu saavutanud ning ühel hooajal konstruktorite karika teeninud Tyrrell! Küll on aga ruumi leitud sellistele tiimidele nagu Pacific, Penske, Simtek ja Wolf, mis osalesid maailmameistrivõistlustel vaid mõned aastad ja lahkusid sealt edu saavutamata. Väga kummaline valik!
Veider on ka see, et tegelikult on juttu 32-st võistkonnast, mitte 30-st, nagu tagakaanel välja reklaamitakse. Kas tagakaane teksti koostaja pole seda raamatut ise sirvinud või on tal matemaatikaga probleeme?
Lk 85 mainitakse Lotuse tutvustuses, et tiim osales F1-s alates aastast 1959.
Millegipärast leiame aga sama raamatu lk 23 1958. aasta konstruktorite karika punktisaajate hulgast ka Lotus-Climaxi! Ka lk 113 olevas tabelis on kirjas, et Graham Hill debüteeris Lotusega aastal 1958.
Lk 99 peaks pealkirja uskudes juttu tulema Jaguarist, paraku esineb sõna „Jaguar“ tekstis vaid üks kord ja sedagi päris lõpus. Tegelikult räägib kogu tekst hoopis Stewartist. Kuna võistkondi esitletakse selles raamatu osas tähestiku järgi, peakski Simteki järel loogiliselt tulema Stewart, mitte Jaguar. Aga miks siis selline pealkiri?
Samamoodi on lk 101 Tyrrelli „koha“ endale napsanud BAR, kuid seal on ka juttu BAR-ist, mitte Tyrrellist.
Lk 99 pealkirja all olev infokast väidab, et kõne all oleva meeskonna (seega siis Jaguari!) asutamisaasta ning F1-s tegutsemise algus jäi aastasse 1997. Samas on selle jutu viimases lõigus mustvalgel kirjas, et Ford tuli vormel ühte Jaguari nime all alles aastal 2000!
Lk 103 on üles loetletud Williamsi võidud konstruktorite arvestuses.
Millegipärast on nende hulgast välja jäänud aasta 1997.
Lk 113 on Graham Hilli sünniaastaks märgitud 1939, lk 153 aga hoopis 1937!
Kui interneti abil asja kontrollida, selgub, et Graham Hill sündis hoopis aastal 1929! Kas pole natuke liiga palju sünnidaatumeid ühe mehe kohta? Ning nagu oleks sellest veel vähe, on raamatus lk 153 märgitud Graham Hilli hukkumise kuuks detsember, internetiallikates aga hoopis november.
Lk 126 algab nimekiri 200 suuremast võidusõitjast.
Võidusõitjate suurust hinnatakse ikka võidetud tiitlite järgi. Ja kui mõnel mehel on tõesti olnud nii palju ebaõnne, et esikoht ongi jäänud kättesaamatuks, siis karjääri jooksul välja teenitud punkte peaks ometi üksjagu olema. Selle raamatu autorite arvates kuuluvad aga 200 suure võidusõitja hulka millegipärast ka näiteks Raul Boesel (0 punkti kogu F1 karjääri jooksul), David Brabham (0 punkti), Cris Bristow (0 punkti), Harald Ertl (0 punkti), Roberto Guerrero (0 punkti), Brian Henton (0 punkti), Taki Inoue (0 punkti), Brett Lunger (0 punkti), Massimiliano Papis (0 punkti), David Purley (0 punkti), Ricardo Rosset (0 punkti), Ian Scheckter (0 punkti), Tora Takagi (0 punkti), Esteban Tuero (0 punkti) ja Roger Williamson (2 F1 starti ja 0 lõpetamist!).
Mis kriteeriumite alusel need mehed selles nimekirjas on, ei oska küll arvata. Kui ainult selleks, et ilus number 200 kokku saada, siis oleks ju võinud valida näiteks Andrea de Adamich (6 punkti kogu F1 karjääri jooksul), Cliff Allison (6 punkti), Bob Anderson (3 punkti), Elie Bayol (2 punkti), Carel Codin de Beaufort (4 punkti), Bob Bondurant (3 punkti). Kui niimoodi tähestikku pidi edasi liikuda, siis leiab F1 pilootide hulgast kindlasti märksa sobivamaid kandidaate suurte võidusõitjate nimekirja täiendama.
Lk 229 turvameetmete kirjelduses mainitakse, et halva nähtavuse puhul peab auto tagaosas põlema hoiatustuli.
Raamatu autoritel on ehk huvitav teada, et hoiatustuli põleb F1 auto tagaosas kogu sõidu vältel. Hoolimata nähtavusest.
Lk 229 käigukasti tutvustuses saame teada, et risti asetseval käigukastil kulgeb käiguhoovastik runga suhtes risti ja piki asetseval käigukastil pikisuunas.
Kui käigukang asub juhiistmest eespool ja käigukast auto tagaosas, nagu vormel 1 autodel üldiselt kombeks, siis kulgeb käiguhoovastik igal juhul runga suhtes pikuti. Seega, tuginedes kõne all olevale definitsioonile, pole vormel 1 autol võimalik kasutada risti asetsevat käigukasti. Paraku on mõned F1 konstruktorid sellise tembuga siiski hakkama saanud.
Kas käigukast on autol piki- või ristipidi, näeb ikka käigukastis olevate võllide ning sellest johtuvalt ka käigukasti korpuse kuju järgi.
Lk 250 on ära toodud vormel 1 kronoloogia, mis algab aastaga 1894!
Vormel ühest polnud tol ajal keegi isegi veel mitte und näinud. Pigem on tegemist ikka võidusõidu kronoloogiaga.
Ja veel.
Raamatu tagakaanel olev enesereklaam toob ära The Observeri hinnangu: „Põhjalik ja kergelt haaratav.“
Põhjalikkusest on asi kahjuks siiski väga kaugel. Näiteks autode, varustuse ja reeglite tutvustamisele on raamatus jäetud 7 lehekülge. Paraku on neist lausa 3 täidetud ülisuurte fotodega, mis erilist infot ei jaga. Lisaks veel sissejuhatav lehekülg, millest rohkem kui poole võtab enda alla rasvaste mustade tähtedega kirjutatud pealkiri. Sarnaneb rohkem kollasele ajakirjandusele kui asjalikule ja infoküllasele entsüklopeediale.
Raamatus on küll veidi juttu Colin Chapmanist, kuid mitte Enzo Ferrarist, Ken Tyrrellist ja Frank Williamsist. Kas see ikka on täielik vormel 1 entsüklopeedia, kus vaikitakse maha selliseid F1 suurkujud?
