[oltsberg]

Tööd sarvilise kallal edenevad sel määral, et tekkis üks huvitav küsimus.

Kuhu oleks mõistlikum kinnitada detail 39 (nimetame teda plastnööriks):
   
Kuta kataloog (millest pilt võetud) näitab teda splindi ja haakepoldi ühendajana. Punane joon on alternatiivne variant haakepoldi kadumise vältimiseks, pilt siitsamast eestpoolt

Kuigi kataloog ja fotod jäävad truuks esimesele variandile, kipub teine variant olema praktilisem. Splindi kaotus ei ole maailmalõpp - inimene, kellel on majapidamises sarvtraktor, leiab asenduseks ikka mõne traadijupi, naela vms. Haakepoldi kaotamine on aga keerulisem juhtum. Või...?

[klaave]

[quote='oltsberg' pid='556482' dateline='1693974107']
Tööd sarvilise kallal edenevad sel määral, et tekkis üks huvitav küsimus.

Kuhu oleks mõistlikum kinnitada detail 39 (nimetame teda plastnööriks):

Kuta kataloog (millest pilt võetud) näitab teda splindi ja haakepoldi ühendajana. Punane joon on alternatiivne variant haakepoldi kadumise vältimiseks, pilt siitsamast eestpoolt

Kuigi kataloog ja fotod jäävad truuks esimesele variandile, kipub teine variant olema praktilisem. Splindi kaotus ei ole maailmalõpp - inimene, kellel on majapidamises sarvtraktor, leiab asenduseks ikka mõne traadijupi, naela vms. Haakepoldi kaotamine on aga keerulisem juhtum. Või...?
See ongi haakepoldi hoiukoht ja siis ei kao polt koos splindiga, isegi kui haakes pole midagi.

[oltsberg]

[quote pid='556482' dateline='1693974107']
See ongi haakepoldi hoiukoht ja siis ei kao polt koos splindiga, isegi kui haakes pole midagi.

[/quote]

Jah, kõik õige. Ja nagu mainisin, teistsugust varianti olen näinud vaid oma pool-Goldoni küljes. Keegi on ta sinna pannud, ei tea, kas sinjoorid või Gruusia seltsimehed. Auk, kuhu "nööri" kinnitamise splint panna, on haakeklambrisse puuritud. Muide, ka Kutaisil.

"Õiget" lahendust kasutades ei kao jah polt ega splint ära, aga haakimise moment, kui me poldi välja tõmbame... Kuhu polt panna? Kukub veel heina või lume sisse ja siis joptele, et maa must   Või viib kutsikas poldi ära   Mul nii "tore" elukas majapidamises, et sõi isegi prillid ära

Kuna mu "nöör" näeb kehvake välja (hiired närinud, rooste plasti sisse sööbinud), siis praakisin ta välja. Uus ei maksa kah ilmselt midagi, aga ei oska teda maailma mööda taga otsida, kui ei tea "nime ega isikukoodi".

Kõike eelnevat kokku võttes otsustasin hoopis kahe keti kasuks:
   
Üks hoiab siis polti-splinti koos ja teine jätab eemaldatud poldi vabarippesse.

Kett sobib ka stiili poolest, samasugune, nagu teises kohas kasutatud Goldoni originaalkett:
   
Kuta kataloog näitab, et samasugust splinti kasutatakse ka haakeklambri asendite fikseeripispulga küljes. Midagi sarnast (ei tea, kas tehase originaal) näeme järneva pildi vasakus ülanurgas:
   
See pilt on huvitav ja üldhariv seetõttu, et näeme mudelit 600 (mitte Super 600), millel külgsidurite lahutusmehhanism erineb Kutaisi omast.

Ostsin kah taolise rõngassplindi, aga vot ei lähe paika, pulga splindiauk on "seinale" liiga lähedal   Kuta küljes oli hoopis selline asi:
   
Võtsin eeskuju, panin sellise:
   

Krt, jälle pildid külili

...järgneb...

[oltsberg]

Nüüd velgede aretamisest.

Hakatuseks tuli parandada Gruusia seltsimeeste praaki:
   
Noolega tähistatud kohas oli keevitaja nii hoogu sattunud, et kilbi sisse oli auk põlenud. Panin küll pildistamise ajaks valge paberi alla, et läbiv auk näha oleks, aga fotomasin keeldus seda jäädvustamast.

Lisaks oli ka mutter viltu keevitatud, mistõttu lõikasin ta maha ja keevitasin uue. Teadmiseks/mäluvärskenduseks: selle mutri sisse keeratakse rattaballasti tikkpolt.

Eelmisel pildil võib kilp tunduda imelik, ja tegelikult saigi omamoodi naljakas:
   
Need väljalõiked on tekitatud eeskätt... esteetilistel kaalutlustel

Esiteks sai niiviisi likvideerida Gruusia seltsimeeste keevituskohad, mille ma kilpi vana velje küljest eemaldades lahti lõikasin. (Lahti lõigatud keevituskoha viimistlemine/esteetiliseks muutmine on oi milline "kompu".)

Õnneks olid seltsimehed teinud keevitusõmblused valesse kohta. Põhimõtteliselt peaks olema rattapoltidega ühel sirgel (nagu mina tegin ja nagu on tehtud ka Goldoni tehases). Siis moodustub ka ümara, kastreerimata kilbi korral "loogiline kodar". Õmblused said tegelikult pikemadki kui originaalis. Ja kilp ei saanud pöia suhtes mitte 8mm viltu nagu Kuta tehases, vaid viga jäi 1mm piiresse. Keskava järgi "kodaraid mõõtes oli üks küll 2mm lühem, aga selle elab üle.

Peamine kaalutlus kilbi kastreerimiseks oli tekitada võimalus veljepoolikut igalt poolt värvida. Alternatiiv: osta näiteks 10 l värvi ja velge "vannitada". Karmiks kisub... Vaade teiselt poolt:
   
See veljepoolik sai enne kokkukeevitamist happekrunditud (et ikka mingisugunegi värvikiht igale poole jõuaks), aga tegelikult oli omajagu jama. Keevitustahma (või kuidas seda nimetada) ei saanudki igalt poolt korralikult maha   Teise veljepoolikuga olen targem, värvima hakkan peale keevitustöid ja nendejärgset puhastamist (kasvõi veelkord liivapritsiga üle). Praktika näitas, et tänu kastreeritud kilbile saab ikka igale poole värvi sokutada.

Ainult et teisel veljepoolikul tuleb üks keevitusõmblus pooletoobine, sest seltsimehed on kilbi genereerinud tahvli servast:
   

Üks huvitav tähelepanek veel...

Demonteerimise käigus ei tahtnud pool-Goldonil rattad peale poltide eemaldamist sugugi otsast tulla, nõudsid üsna julma kohtlemist, keskava oli rummu istepinnal kõvasti kinni. Mõõtsin nii Kuta kui Goldoni rummu vastavat pinda ja Kuta oma läbimõõt oli 0,2...0,3mm väiksem. Kuta veljed lähvad Kuta rummu otsa nagu tädile, Goldoni rummudega suhestamiseks tuli keskavasid suuremaks töödelda.

[oltsberg]

Rattad tegid ratataa ehk saivad valmis:
   
Ei saa kiidelda, et ma kunagi mingi rullnokk-veljepede oleksin olnud, aga nüüd tegin asja ära   Preservatiivi mõõt 5.00-10. Baltyre
veebipoes oli üks sellise mõõduga "tundmatu looma nahk" laoseisuga 0. Tegin päringu (vastus saabus väga ruttu!) ja tolle asemel pakuti Mitast. Mitaseid olin kah veebipoes jõllitanud ja peaaegu oleksin äragi tellinud. Aga asendus-Mitaste osas tehti mulle võrreldes veebipoe hinnaga 25% soodukat, käisin Tartus kohal, võtsin ära. Sisekummid jäid nõukaaegsed. Ühel oli nii "kõva" punane OTK tempel peal, et oli peegelpildis ka velje sisepinnale kleepunud

Võrdluseks originaalratas 4.00-10 preservatiiviga:
   
Pildilt võib vahe tunduda tohutu, aga tegelikult on 5.00 originaalist ca 5 cm suurema läbimõõduga, seega annab 2,5 cm kliirensit juurde. Ja muidugi ka kiiremat lidumist.

Muidugi tekkis ärev moment, et kuidas suuremad rattad suhestuvad mullafreesiga? Näiteks Kuta raudratastega ei saa freesi kasutada, ei mahu ära. Samas ei ole leidnud pilti kitsaste/väikeste ratastega Goldonist. Kõigil paistavad olevat umbes sama mõõtu rehvid nagu minu aretatud velgedel, aga frees on reipalt taga. Praktikas pole veel saanud proovida, aga umbmäärane mõõtmine näitas, et peaks mahtuma.

Veljejutu lõpetuseks veel niipalju, et ventiiliauk sai rattaballastide kinnituspoltide suhtes õigesse kohta "nihutatud". Käis see nii, et puurisin uue augu sellele veljepoolele, millel enne auku ei olnud, auguga poolel keevitasin olemasoleva kuid vales kohas paikneva kinni. Ja sinna veljepoole külge keevitasin kilbi, seega ei jää kinnikeevitatud auk näha.

Ja mõni asi läks muidugi pekki ka   Veljepooled kinnituvad omavahel M10 poltide/mutritega. Et jätta muljet, et tegemist on mingite Kutaisi tehases tehtud eksperimentaalvelgedega (mitte külamehe leiutisega), lasin poldid/mutrid kollaseks tsinkida, samuti stiili poolest sobivad vedruseibid. Aga kui kokku hakkasin panema, saabus tõdemus, et vedruseibid olid M12 poltidele Ja nii jäi.

Teine jama velje keskavaga. Hakkasin velge rummu otsa ajama, ei lähe Ilma värvita läks. Püüdsin keskavast ettevaatlikult värvi maha lihvida, aga taas otsa proovimise ajal hakkas maha koorduma nagu nahk. (Tegelikult kulub värvil oma lõplike omaduste saavutamiseks väidetavalt 2 kuud, aga nii kaua ei kannata ju oodata.) Egas midagi, koorisin keskavast värvi maha, mingi happekrundi kiht jäi, määret sai kah vahele. Rummu värvkatte retsimine olnuks hullem, jääb silma riivama. Muide, sinjoorid olid rummu puhul piirdunud vaid rohelise kattevärviga (nagu ka alumiiniumkorpusel), loll külamees läbis aga kõik etapid (happekrunt, märg-märjale krunt, 2 kihti kattevärvi).

[oltsberg]

Veidi anatoomilisi erinevusi:
   
Külgsidurite lahutushoovad, kõige peale on asetatud Kuta küljes olnu. Pildil esiplaanil olles paistab Itaalia omadest tummisem, aga ka niisama vaadates ja käes hoides oleks justkui isasem. Mingi optiline illusioon, mõõteriist näitab vaid 1...2 mm erinevust.

Siduri lahutushargid:
   
Vasakpoolne Kutaisi, parem Goldoni. Lisaks mõõtmetele erinevad ka kinnitusviisi poolest võlli külge. Goldonil käib stopperseibiga, Kutal torgatakse läbi vastava augu splint. Muide, sama erinevus on ka kastikaanel paikneva reeversihoova klotsikese (mis läheb hammasrattaploki soonde) kinnituse juures.

Ei teagi, kas seltsimeeste rats, või tegid selle millalgi sinjoorid ja õpetasid selgeks ka seltsimeestele.

Aga tähelepanuväärne on eeskätt harkide mõõtmete erinevus. Goldonil surub hark 6004 laagrit (vanakoolimeestele arusaadavamalt 204). Suuremal hargil peaks siis ka suurem laager olema. Kes ja millal selle välja mõtles ja ellu viis?

Teine külg:
   
On näha, et Kuta hark on "paitanud" laagrit vale küljega. Kas tehasepraak või on keegi kasutaja remontides nihu pannud? Ja ikkagi pidi laager olema suurem kui 204. Samas jälle Kutaisi kohta saadaolevad materjalid väidavad, et ongi 204. Saa siis aru...

Pildilt näeme, et Goldoni hark pole praktiliselt üldse kulunud, mis näitab, et masin on vähe tööd teinud.

[oltsberg]

Sidurid kaalu peal. Originaal:
   
Ok, poldid ei ole küll õiged, aga see mõni gramm siia-sinna ei puhu pilli. Tsentrifugaalsidur koos vahetükiga:
   
Sidurit ennast siit ei paistagi, aga kaugel eespool on pildid olemas.

Niisiis massivahe on kahekordne. Pealegi on originaalsiduri veetav osa muuga võrreldes suhteliselt kerge. Tsentrifuugil on vastupidi: vedav osa on sisuliselt ainult klotsid ja rumm, veetav ongi see tummine raud.

Miks ma sellest kirjutan? Oleks väga teretulnud, kui sidurit saaks pidurdada, käigukasti tervisele oleks see vägagi kasulik. Jah, ainult kuidas seda teha, et pidur oleks tõhus ja konstruktsioon kindel ja tugev, et laiali ei lendaks...

Tsentrifugaalsidurit näppima ja kaalu peale panema ajendas asjaolu, et aastate jooksul oli polt, millega ta väntvõlli otsa kinnitub, lahti keerdunud. Midagi ohtlikku selles küll ei olnud, sest polt ei saanud kuhugi ära põgeneda ja lisaks olid väntvõll ja sidur päris kenasti kokku roostetanud. Meenutagem, tegemist sirge väntvõlli, mitte koonusega. Ja ometi pidi tõmmitsaga üsna mehiselt sikutama, enne kui toimus "abielulahutus". Siis avanes võimalus ka sidurikoda seestpoolt kasida ja teda mootoriga ühendavad poldid igaks juhuks üle pingutada. Sidurit tagasi pannes panin poldile keermeliimi ja keeramise ajal hoidsin kinni väntvõlli teist otsa, milleks tuli eemaldada starter. Ju siis jäid eelmisel korral need operatsioonid tegemata, sellepärast polt end lahti kruttiski.

Kiikasin ka sidurile sisse. Väga bro, trumlil ei olnud mingeid silmnähtavaid kulumisjälgi, klotsid olid vast maksimaalselt millimeetri võrra õhemad, 3mm on veel järel. Samuti ei olnud sidurikojas/siduris kuigi palju klotsitolmu.

Nüüd aga tunnistan üles ühe ilge pooletoobilisuse. Mõned lehed eespool pilt, mis oli järel jõuvõtu lülitushoovast
Ja Kuta küljes olnu lõhkusin kah kärsitu kangutamisega ära   Ega ta muud moodi katki ei saa minnagi, kui hooletult demonteerides. Tekib küsimus, et miks vähetöötanud pool-Goldoni omanik seda hooba üldse näppis? Ainus põhjus ilmselt see, et taheti nurka muuta, et lenksu küljes olev hoob paremini pihku istuks. Muud põhjust ei suuda välja mõelda.

Lahendasin asja sellise pooletoobisusega:
   
Ainult et mingi segaduse tõttu sai asi paar cm vajalikust lühem.

Muidugi ei maksa see hoob mitut kuupalka ja kuskil ilmanurgas neid ikka on, ainult et ei tea "nime ja isikukoodi". Goldoni kataloogitarkus on mul paraku olemas vaid punase joonega ümbritsetu suhtes (sai 2014 välja prinditud):
   
Tasuta kataloogi tehas enam ei näita. Ca sajalise eest on võimalik tellida CD, kus igavene posu eri mudelite katalooge peal. Aga kuna ei plaani avada Goldoni esindust ega hakata kõigile eestlastele varuosi müüma, siis jääb vist ära.

[oltsberg]

Nüüd trosside kinnitamisest hoobade külge. Kuta "pärandusekastis" tuhnides jäi silma selline polt:
   
Kuigi nõukatehnikaga kokkupuutunuile on selline poldipea oksendamiseni tuttav, ei ole tegemist tehasetööga, sest Kutaisi tehas selliseid polte ei kasutanud. Järelikult kellegi külamehe kätetöö. Ka mina, külamees, läksin Kutat ehitades sama teed: puurisin tavalistele poltidele augud sisse.

"Pärandusekastis" oli ka selline:
   
Välja näeb selline, nagu oleks kolhoositreiali tehtud. Aga miks pidi keegi üleüldse poldipead maha treima, kui tegelikult oleks piisanud vaid augu puurimisest? Ja veel vähem hakkas keegi külamees seda polti tsinkima (pildilt ei ole hästi aru saada). Järelikult on tegemist Gruusia tehasetööga.

Ka pool-Goldoni küljes olid samasugused, püüdsin neid viisakamaks nühkida, vasakpoolsel isegi õnnestus:
   

Kõik ilus, aga üks häda, millele alles kokkupanemise ajal tähelepanu pöörasin: augud on puuritud valesse kohta.
   
Seega peab trossi kinnitamiseks panema poldipea alla 2 seibi nagu tagaplaanil oleval. Kutaisi kataloog näeb ette ühe seibi nimetusega šaiba kreplenija trosa. Aga pool-Goldoni küljes olid sellised šaibad:
   
Ilmselgelt pole tegemist tehasetööga, kas siis põhikooli tööõpetuse tund või purjus kolhoosnik, kes natuke treida oskas. Kõik nad on näiteks erineva paksusega.

Paratamatult tekkis küsimus, et miks vähe töötanud pool-Goldonil pidi säärast "keemiat" tegema? Esimene mõte, et poldid läksid puruks ja kadusid ära. Aga kas tõesti kõik kolm? Siduri oma oli küll katki:
   
Ka minul on Kuta küljes üks "omatehtud" külgsiduritrossi polt ära murdunud. Aga kui nad kõik tõesti murdusid ja kadusid, siis kas polnuks lihtsam võtta tavaline polt ja puurida lihtsalt õigesse kohta auk, mitte poldipead maha treida (või kuuskandist polti vuristada) ja naljakaid šaibasid genereerida?

Ilmselt asi selles, et praak tehaselahendus ei suutnud trosse kinni hoida ja õnnelik pool-Goldoni omanik pidi nende naljakate seibidega andma asjale järelaitamistunde.

Loo puänt selles, et ka mina ei saanud trosse pidama ja kõvemini pingutades väändusid poldid augu kohalt kõveraks. On vaid aja küsimus, millal lõplikult murduvad. Ilmselt kasutasid sinjoorid tugevamaid polte. Kuta kataloog ütleb nii poltide kui ka šaibade kohta stal 20, aga millise tugevusklassi poldile see võiks vastata?

[v6sa]

...
Ilmselt kasutasid sinjoorid tugevamaid polte. Kuta kataloog ütleb nii poltide kui ka šaibade kohta stal 20, aga millise tugevusklassi poldile see võiks vastata?

Hästi jämedalt ehituspoe 4,8 poldile.

Kuta on muidugi suurem ja trossid jämedamad, et Päris Meeste käerammu taluda, aga igapäevatarvituses oleva MF-70 hoiavad trosse hästi kinni klemmliistu kruvipaarid. Mitte, et ma soovitaks restaureerimisel üle nurga lasta, eksole.

[oltsberg]

...
Ilmselt kasutasid sinjoorid tugevamaid polte. Kuta kataloog ütleb nii poltide kui ka šaibade kohta stal 20, aga millise tugevusklassi poldile see võiks vastata?

Hästi jämedalt ehituspoe 4,8 poldile.

Minul õnnestus antud kontekstis isegi ehituspoe 8.8 poldist jagu saada. Mindud sai ka lihtsama vastupanu teed: puurisin augu täiskeermega poldile, tegelikult peaks osakeermega olema, peapoolne ots ju jämedam. Valmiskujul sellist asja ilmselt ei leia, tuleb aretada. Ja ilmselt võiks veelgi kõvem olla kui 8.8.

...Mitte, et ma soovitaks restaureerimisel üle nurga lasta, eksole...

Oh, ärme parem restaureerimisest räägime... Kui päriselt restaureerida, tulnuks säilitada kogu selle aparaadi pooletoobilisus ja teha temast (põllumajandus)muuseumi eksponaat. See tähendanuks roostes nõukapoltide nühkimist, Acme mootori elluäratamist, linkide kroomimist (odavam vist uued osta), uute plastdetailide hankimist või 3D printimist, marginaalseid koguseid punast ja nõukarohelist värvi jne.

Samuti ei pidanud sellest aparaadist saama päris-Goldoni, mida ta pole kunagi olnudki. Taas tulnuks üles putitada Acme pada, hankida kroomitud lenks, õiged veljed, ja veel palju asju, millest pole aimugi.

Püüdsin Goldoni tehasest tulnud poolfabrikaadile anda siiski võimalikult originaalset välimust ja maksimaalselt ära kasutada originaalseid Itaalia juppe. Teisalt pilastasin jätkusuutlikkuse huvides rummu Samas piirduvad mu teadmised punase joonega
kõik, mis ülespoole jääb, on paljuski oletuslik rekonstruktsioon. Näiteks ma ei tea, kas M12 poldil peaks olema 17 või 19mm pea. Või kui pikk peaks olema käiguskaala kinnituspolt ja milliseid seibe sinjoorid seal kasutasid.

Tsink peaks olema palju kollasem, kindlasti on poldipeadel valed kirjad. Samas: käigukastis leidus ühepikkusi erinevate kirjadega polte, nii et kes ütleb, mis see õige on... Würthi kataloog kuulutas, et pakub just täpselt õige mõõduga seibe, aga peale ostu selgus, et 1mm suurema läbimõõduga ja 0,1mm paksemad jne.

Samas on vastuolusid ka kataloogi ja praktilise elu vahel.
   
Nii Kuta kui ka Goldoni kataloog väidavad, et punaste nooltega mutrite all peaksid lisaks tavaseibidele olema ka vedruseibid. Kutal ilmselt ongi, sest vististi kasutati tavalisi M8 mutreid. Goldonil on ebastandardsed 8mm kõrgusega mutrid, ja pildilt näha, et vedruseibid ei mahugi ära, eriti parempoolseima mutri alla, kus on trossikinnitusdetail. Ja vedruseibe pole kohanud ka ühelgi pildil, enda massinal kah polnud.

Kollase noolega poldi all ei näe ei Kuta ega Goldoni kataloog ette mingit seibi. Ka piltidelt ei paista, kuid minu omal oli seal vedruseib. Panin ka, sest nii reaalselt oli.
   
Reeversihoova kinnituspoldi alla näeb Kuta kataloog ette nii vedru- kui ka tavaseibi. Goldoni oma väidab, et ainult vedruseib. Reaalselt olid aga mõlemad, tegin ka nii.

Värvitöö on mul tehtud valesti. Mina värvisin detailid ükshaaval ära, sinjoorid kruvisid masina kokku ja siis tuiskasid kogu krempli üle (jooksukad, silikoonikraatrid, värvimata kohad) hoides küll näiteks pooltelgede peal ajalehte või pigem siiski mingit spetsiifilisemat šablooni. Nii et tegelikult peaksid peaaegu kõik poldid-mutrid olema värvi all. Reeversihoob ei tohiks olla krunditud ja peaks olema altpoolt täitsa haljas, kinnituspolt peaks aga olema värvi all jne.

Sellised lood siis selle segase konseptsiooniga projektiga.

[oltsberg]

Enne, kui isikliku värkstoa tegemistest pajatan, presenteerin veel üht suguseltsi liiget.

Juba mitme kuu eest leidsin ühe huvitava materjali, mis sisaldas muuhulgas sõna Goldoni. Aga just eile toimus rumalas pealuus sähvatus, mis võimaldas otsad kokku viia.

Nimelt tegutseb Horvaatias selline firma nagu Labin Progres.

Vaadates ajaloorubriiki näeme üht-teist tuttavat, kuigi Goldonist pole nagu otseselt sõnagi. Kui sisestame koogelmoogelisse Labin Progres Mondial
tabab meid äratundmisrõõm: ongi Tema Ise!

Loomulikult on Goldoni/Kutaisiga võrreldes erinevusi, näiteks lenks on ühest tükist ja kasutatakse lühikesi kange (mida Kutaisil ei kohta). Lisaks tundub, et eeskujuks on võetud 600 mitte Super 600, selline järeldus siis jooksulaiuse reguleerimise põhjal.

Peaülekande ja rattavõllide osas segadus, poleks nagu ei liha ei kala. Minu rumala pea jaoks on mõistetamatu sellise trossi otstarve:
   
Trossi teine ots külgsiduri hoova küljes. Seda trossi näeb ka liikuvpildis.
Muus osas on selle suure habemega mehe tegevus ja tema poolt näpitavad detailid mulle vägagi tuttavad.

Kogu sellesuunaline uurimine algas selle kataloogi otsa komistamisest. Laagrite/tihendite/poltide/stopperseibide mõõdud on samad ja pilti vaadates ei tundu, et ka võllid/hammasrattad oleksid totaalselt teistsugused. Tõsi, on ka erinevusi. Näiteks torusplintide
asemel kasutatakse hammasrataste võllidele fikseerimiseks stopperseibe. Samuti on täiesti erinev lenksumajandus, ka detailikoodid on omad, mitte Goldoni pealt kopeeritud (nagu grusiinid ühte nulli kaotades tegid).

Kataloog on dateeritud aastaga 2011 ja vat nüüd ei oska öelda, kui suur sugulane on ka täna pakutav Mondial Greeny
Piltide järgi ei saa aru, kui palju on seal 600 seeria Goldonit. Aga siiski tundub, et on.

EDIT. Eelnev info võib olla abiks neile, kes otsivad Kutaisi varuosi. Esimene ettejuhtuv koht: https://masiva-bj.hr/vrtlarstvo-vocarstv..._price=202

[oltsberg]

Ai kurva   Ma vaatan nüüd eelmise postituse valguses, et Labin Progressi juppide baasil on isegi võimalik Kuta mõistliku kuluga ellu äratada. Iseaasi, millise kvaliteediga need jupid on. Goldoni omadest ilmselt kehvemad, aga Gruusia ületürblivärgist kindlasti paremad. Samas jälle Superi-spetsiifilisi asju sealt ei saa.

Mäletatavasti alustasin 4 lk tagasi muinasjuttu teedast ja baabast. Nemad ju tüüpilised muinasjututegelased nagu ka lohemaduussid, kuningatütred, nõiamoorid jne. Aga miks ei võiks ühes muinasjutus olla ka selline tegelane nagu partorg? Nimelt Kutaisi Väikegabariidiliste traktorite tehase oma.

Lihtsalt pesen oma südametunnistust ajaloo ees, et milline on selle projekti konseptsioon ja lugu. Eelmisega oli lihtne: külamees tõi koju ilma mootorita Kuta ja aretas sinna Subaru mootori ja tsentrifugaalsiduri.

Aga nüüd partorgi juurde. Kuigi ta pidas tehase kollektiivile sütitavaid kõnesid sotsialismi eelistest ja selle peatsest võidust kogu maailmas, pidi ta vähemalt sisimas tunnistama, et Itaalia kapitalistid, õigemini nende poolt kurnatud töölised teevad kvaliteetset tööd. Tehases olid nii täiesti valmis kui ka erinevas komplektsuses Goldonid, samuti terve posu Itaalia juppe, sealhulgas ilusaid läikivaid polte. Tegelikult oli valus võrrelda Itaalia kroomitud lenksu selle roppusega, mis tehases kokku keevitati. Partorg luges küll keevitajatele moraali ja lajatas kommunismiehitaja moraalikoodeksiga vastu pead, kuigi mõistis, et asi sellest paremaks ei lähe.

Tekkis hoopis soov üks Goldoni endale vaikselt ära hiivata. Päris valmis masinat pistoosi panna ei saanud, neil hoiti rohkem silma peal, näidati ajakirjanikele ja käidi näitustel. Partorg hiivas ära hoopis komplekteeritud jõuülekande numbriga C 309616. Seda oli lihtsam tehasest välja viia ja mahtus ilusti auto pagasnikusse ära. Tasahaaval pistiitas partorg ka läikivaid Itaalia polte ja veel mõningaid pisemaid jubinaid. Edasi läks raskemaks: Itaaliast toodud mootorid olid otsa saanud, samuti veljed. Kodumaised olid aga masendava kvaliteediga. Partorg lootis, et ehk lähvad asjad ikka paremaks, alguse asi. Ja ega tal seda sarvikut nii väga vaja ka ei olnud, muidu oleks ta nobedamalt tegutsenud.

Ajad hakkasid muutuma, ka Gruusias hakkasid puhuma kerged iseseisvustuuled, kompartei ainuvõim ühiskonnas hakkas murenema. Seetõttu hakkas partorgihärra ennast tundma mõtetu mehena ja järjest rohkem pudelisse vaatama. Ühel hetkel polnudki teda enam kellelegi vaja, mees muudkui jõi ja jõi kuni ühel päeval parteipileti ja lusika nurka viskas.

Millalgi aastakümnete pärast leidsid tema pärijad hästi peidetud pooliku Goldoni ning see sattus lõpuks Eesti külamehe kätte.

See siis ilukirjandus/eneseõigustus pilastusliku tegevuse suhtes...

Aga teeda-baaba muinaslugu hakkab õnnelikult lõppema, sellest järgmistes postitustes.

[oltsberg]

Muinasjutt hakkab lõppema...

Ega suurt midagi teistmoodi ei olegi kui käesoleva teema postituse #153 piltidel.
   
   
Lenks vahib ikka viltu nagu vanastigi:
   
Ja nagu pildilt näha, ei võtnud ma Kuta küljes olnud detailidega ette mingit viisakustamisoperatsiooni. Sisuliselt oleks see tähendanud kogu töö nullist uuesti tegemist. Mingil hetkel sai lihtsalt aeg otsa, joon tuli alla tõmmata.

Ja mida teha näiteks külgsidurite linkidega? Korrektne olnuks üle tsinkida, aga paari jupi tsinkimine tuleb oi kui kallis! Teiseks ei pruugi asi õnnestuda. Nagu eespool kirjas, on linkidele sissepoole keevitatud tugevdusplekk, aga ainult ühest äärest, teisele poole ei mahtunud ligi. Ja sinna prakku ronib hape vahele, aga välja tulla ei taha (kogemus olemas!) ja lõppkokkuvõttes läheb tsinkimine pekki ja teatud koht detailil on hullemini roostes kui enne.

   
   

...järgneb...

[oltsberg]

Nüüd on selline olukord, et nn vana osa, näiteks mootor näeb terviku taustal üsna äbarik välja. Alumiinium on kohati ussitama läinud, plastdetailid tuhmunud, poldid roostes, kleepsud luitunud. Teeda ei tea, kas leiab motivatsiooni uute kleepsude hankimiseks. Lisaks virutas üks oksake suretuslüliti punase nupu minema   Ja õlitasemeanduriga suhestuv suretusnupp maksab tunduvalt rohkem kui paar õlut.

Siiski sai ka mootori osas teatud viisakustamine ette võetud. Summuti katteplekk läbis liivapritsi ja sai selga grillivärvi:
   
Sama operatsiooni läbis ka gaasisuunaja/sädemepüüdur. Tegelikult on ta samasuguse galvaanilise kattega nagu klapikambrikaas ja mõned muudki mootoridetailid. Ta ei ole päris "hall tsink", leidsin selle kohta kunagi ingliskeelse termini, aga kaotasin jälle ära

Tuli panna ka uued kattepleki poldid. Vedrut (gaasitrossi suunajat/fiksaatorit) hoidev oli ristpeaga ja keeldus kooslusest lahkumast, Egas midagi, pea tuli maha puurida. Aga ega siis uus polt ei tahtnud paika minna   Summuti on poldiaugu kohalt ca 2mm paks (M6 puhul 2 keermeniiti) ja seal keere kulunud/ära põlenud. Keevitasin siis summuti külge ühe mööblimutrist kohendatud asja. Ka teised poldid tahtsid vahetamist, aga nii lühikesi polte naljalt majapidamises ei ole. Teise projekti kastis sorides midagi siiski leidsin. Ja kunagi, kui noid vaja hakkab minema, saab joptelda

Mootori paigaldamisel tabas teedat paras üllatus. Nagunii oli plaanis osta uued poldid, aga esialgu oli kavas vanadega kokku panna. Ja vot, Kutal pruugitud M12 poldid ei läinud sinjooride käigukastikorpusse, sealsed augud olid M10 poltide jaoks. Kuigi ka Kuta kataloog jääb truuks M10 poltidele, on grusiinid millalgi konstruktsiooni muutnud.

Gaasitross läbis modifitseerimise, kasutusse sai võetud jalgratta piduritrossi detail:
   
Ka tross ise ajas sel määral pinde, et ei tahtnud enam kõrisse tagasi minna. Kunagi oli pandud tsikli universaalne gaasitross, nüüd läksin jalgrattapoodi, et vastava pikkuse ja jämedusega tross hankida. Peale mõõtude nimetamist küsis müüja, et kas piduritrossi, teeda ei hakanud kah ütlema, et tegelikult gaasi oma, milleks vaesel mehel juhet kokku ajada Ja 5mm kõriotsikuid oli rattapoes lademes, ei pidanudki Saksamaalt tellima nagu 8milliseid.

Piltide järgi sai valmis kootud jõuvõtu lülitusvarras:
   

Kindlasti huvitab lugejaid, et kuidas siis asi toimib? Praktilist töö pole veel teinud, ainult natuke sarvikut edasi-tagasi "jalutanud". Eile sai viimase operatsioonina paika suretusjuhe, esimesed katsed sai tehtud üleeile, kasutades suretusjuhtme asemel kruvikeerajat  

Asi on nagu memme musi! Käigud lülituvad kergelt ja ilma raginata ning püsivad sees, külgsidurid toimivad perfektselt. Kutaga võrreldes hoopis teine, tsiviliseeritud maailm!

Hetkel on puudu veel õiged lülitusvarraste nupud, teeda proovib neid Kreekast tellida.

[oltsberg]

Ikka tohib küsimusi esitada! Kuigi küsija on ka ise õige vastusevariandi välja pakkunud: see on rataste jooksulaiuse reguleerimismehhanism.

Kataloogitarkust käesoleva teema postitusest #440 Mõned "passipildid" ka pilt ja teine pilt Ehk siis plaadikeste vahele käib reguleerpoldi vastava laiendusega pea ja seib. Kogu see kupatus puuakse teise poldiga pooltelje otsa kinni. Reguleerpoldi pea ei saa siis kuhugi põgeneda ja polti kruttides sõidab rumm mööda pooltelje nuute meelepärasele kaugusele. Kiire ja mugav! Aga vaatamata sellele, et olen taolise aparaadiga juba 9 aastat abielus olnud, pole mul jooksulaiuse muutmise vajadust ette tulnud, ikka on maksimumi peal.

Tegelikult hea, et asi taas jutuks tuli, saab pattu tunnistada. Kuna mul ei õnnestunud sinna sõlme käivaid originaalseibe kusagilt leida, lasin treialil teha. Poldipead olid ka erinevalt kulunud, mistõttu sai veel topitud õhukesi reguleerseibe. Kuta kataloog ütleb aga seibi terase margiks stal 60 S2A. Seega said seibid ilmselgelt vajalikust pehmemad. Nagu eespool viidatud, on selle sõlme "tihedus" väga tähtis, kui midagi logisema hakkab, on rummud varsti õhtul. Kompensatsiooniks tegin nii

[oltsberg]

Püüdkem siis üheskoos reguleermehhanismi toimimisele jälile saada.

Alguses lõi Jumal taeva ja maa... Äh, segi läks: alguses lõi Itaalia insener pooltelje:
   
Siis torgati sinna otsa rumm:
   
Enne rummu (teoreetilist) lõhestamist lähenegem talle nii eest kui tagant:
   
Siis laulis seto leelokoor: tetti polt ja seib sõss valmis hoodiridiralla!
   
Poldi seksuaalsuhe plaadiga:
   
Jälle läks pilt külili, pöörakem teda mõttes 90 kraadi paremale. Siis saame aru, et polt ei kuku läbi plaadi ava. Siis lõpetame poldi ja plaadi seksi ära ja paneme plaadi pooltelje otsa:
   
Siis kruvime poldi paika:
   
Lisame teise plaadi:
   
Pildilt on näha, kui kohupiimane on Kutaisi tehases tehtud plaat: see külg on olnud varem vastu pooltelge ja pooltelg on sinna oma jäljed jätnud. Vaatame kooslust ka teise nurga alt:
   
Kui oleme plaadid pooltelje otsa kinni poltinud (poldi alla käib ca 4mm paksune seib, mida ilmselt laiatarbekaubanduses ei pakuta) võimegi reguleerpolti kruttima asuda. Päripäeva väänates on saavutatud rummu mingi suvaline vahepealne asend:
   
Ja polti lõpuni keerates jõuamegi maksimaalse jooksulaiuseni:
   
Säärane poos on kasulik seetõttu, et rumm tõmmatakse vastu plaate ja siis ei saa ta pooltelje otsas suvaliselt loperdada.
Keegi tundmatu sinjoor luges eelneva läbi ja järgib õpetusi
Teine meenutus siitsamast teemast eestpoolt, kuidas käis reguleerimine varem
Ehk siis mudelite 600/Super 600 veelahe jookseb just reguleerimisviisi mööda. (Erinev on ka peaülekanne ja külgsidurid.) Kuigi vana süsteem tagas suurema jooksulaiuse, võeti ometi kasutusele uus. Miks, ei oska rumal külamees öelda. Uus on kindlasti kasutajale mugavam ja võimaldab sujuvat reguleerimist, mitte astmete kaupa. Muudatuse põhjus võis olla ka tehniline (asi ei pidanud vastu) või ka finatsiline (uut oli odavam toota). Ja igatahes hakkas Kutaisi tehas kasutama poldiga süsteemi.

Mis puutub "lõtkutõrjesse" kolme rummu sisse krutitud poldikese näol, siis ma ei loodagi, et ainult need kogu vastutuse enda kanda võtavad, rohkem kogemuste põhjal igaks juhuks nagu mungal  Itaalia insenerid on ju ilma nendeta hakkama saanud. Kutaisi kasutus- ja remondikogemuste järgi ei saa tegelikult Itaalia inseneritööd hinnata. Võrdlusmomendi olemasolul hakkab tunduma, et tegelikult visati Kutaisi tehases enamus detaile peale OTK kontrolli prügikasti. Aga kuna tehasele partei poolt antud ülesanne oli mitte praakdetailide, vaid ikka sarvikute tootmine, siis võeti asjad prügikastist välja ja tehtigi sarvikuid.

Ma siin kunagi eespool küsisin, kuidas rummu ja pooltelje vahelisest lõtkust vabaneda. Keegi ei soovitanud midagi   Proovisin õhukest plekki vahele toppida, ei kestnud. Siis mõtlesingi kompenseeriva poldisüsteemi välja. Teatud lõtkud on paratamatud: rummu ja reguleerpoldi keermes (elementaarne!), poldipea/seibi/plaadikeste vahel (kasvõi poldipea kulumise arvel, polt on koosluse kõige pehmem detail) ja mõistagi rummu ja pooltelje nuutides, et rumm saaks ikka mööda pooltelge liikuda, arvestades, et ajapikku asjad roostetavad, sinna sattub õli, millele ladestub tolm, pori jne.Kasulik on teha omaltpoolt kõik, et lõtke kontrollida/kompenseerida.

[oltsberg]

Jälle põhjus siia kirjutada.

Tuli tõdeda, et rehvivalikuga läksin pisut alt   Suurema klotsiga muster võinuks olla. Sügisel, kui maa oli veidi külmunud, kippus aparaat koormat vedades ketsi vilistama. Olukord muutus kardinaalselt, kui "kudusin" valmis ketid:
   
Rõhutan, et mul polnud mingit varasemat kettide "kudumise" ega ka kasutamise kogemust. Üle ratta käib Tööriistamarketi spetskett, samast pärinevad ka spetskonksud, mille paigaldasin rataste siseküljele. Kõik ülejäänu on ehituspoe koera/lehmakett ja selle komponendid. Aga tundub, et see koerakett venib üsna usinalt. Ehk peaks mingid tõmmitsad paigaldama, millega kette pingutada, väga lõtv (ja üha lõdvenev) kett pole nagu hea?

Aga muidu on tibens! Kapitaalselt kinni jääda ja maasse kaevuda pole õnnestunud. Kui enam edasi ei lähe, tuleb vähemalt tagasi (või vastupidi). Igal juhul palju parem kui raudratastega, mida varem sai pruugitud.

Aga kahjuks ei saanud kettidest kaua rõõmu tunda, sest täna hakkas mootor jurgutama   Sümptomid: pöörded kõiguvad (hõu-hõu-hõu), vahepeal mootor isegi paukus ja et mingilgi viisil liikuda (või ka kohapeal tiksutada) peab õhuklapp olema pooles vinnas. Viga tekkis äkki. Et justkui ei saaks bentsu kätte? Muide, kui pööreteregulaatori varrast hoida käsitsi sunniviisil avatud seguklapi asendis, siis töötab küll, aga siiski ainult pooleldi suletud õhuklapiga.

Võtsin karbussi maha, eemaldasin nii kraani settepoti kui ka karbussi ujukikambri "kausi", puhusin suruõhuga läbi. Aga parem ei saanud Kas peaks karbussi täielikult molekuleerima ja mingi keemiaga pesema? Kui, siis millisega? Või on abi, kui ultrahelipesurist läbi lasta?

Või on viga kusagil mujal?

Ehk siis külamehemõistus on otsas nagu anektoodiarstil, kes uurib ja puurib nõutult meespatsienti, kuni ütleb: "Mina ei saa küll aru, mis teil viga on. Ilmselt on asi joomises."
Mees: "Ma tulen siis teine kord, kui te kaine olete."

[v6sa]

Vaheta igaks petteks küünal Või kasuta seda küünalt kuskil mujal.

Ketid on head. Lõdvast ketist pole seni häda, kuni peal püsib ja end kuhugi ümber ei keri. Puhastubki paremini.

Kui tahad rohkem pidamist saada, lase rehvid soolalahust täis. Mõnkümmend kilo per rehv saad kergesti.

[oltsberg]

....
Kui tahad rohkem pidamist saada, lase rehvid soolalahust täis. Mõnkümmend kilo per rehv saad kergesti.

Viimase pildi rakursi tõttu ei paista, et ratastele on kinnitatud ballastid. Siin kaugel eespool ka kirjas, palju kaaluvad. Oli vist 18kg tükk. Peaks olema piisav.

Vaheta igaks petteks küünal Või kasuta seda küünalt kuskil mujal.

Kaasaegsed süütesüsteemid on võrreldes punnvõrriga nii töökindlad, et esimese hooga ei osanud kahtlustadagi.

Ja ega küünlavahetusest mingit abi ei olnud ka   Sümptomid ikka samad, enam-vähem töötab ainult pooles vinnas õhuklapiga. See tähendab ikkagi, et õhu-bensiini suhe on paigast ära. Mis omakorda tähendab, et leemekest ei tule piisavalt peale, mitte seda, et õhku tuleks ülemäära palju.

[v6sa]

....
Kui tahad rohkem pidamist saada, lase rehvid soolalahust täis. Mõnkümmend kilo per rehv saad kergesti.

Viimase pildi rakursi tõttu ei paista, et ratastele on kinnitatud ballastid. Siin kaugel eespool ka kirjas, palju kaaluvad. Oli vist 18kg tükk. Peaks olema piisav.

Kui kraapima kipub, siis on ikkagi raskust vähe Püsib paremini püsti ka.

Küünal on alati kahtlane ottomootoril. Kahju muidugi, et nii hõlpsalt ei saanud. Samas, ongi huvitavam järg tulemas