[ProZ.]

Medõed tänavad samuti nii korraldajaid kui ka teisi osavõtjaid toreda sündmuse eest. Kõige suuremad tänud aga Allanile Kiirabi RAF-i laenamise eest! Juhile oli esmakordne seda juhtida, teistele õdedele esmakordne RAF-iga rallil osaleda:-) Üritasime olla heaperemehelikud - vaatamata Allani autosse laetud meeletule liiva- ja kruusakogusele jäime siiski mõned korrad lumesodi rööbastesse kinni, kuid vahvad kaasvõitlejad lükkasid-tõmbasid meid välja. Oli ka juhtum, kus me polnud veel jõudnud autot käimagi panna, aga juba igaks juhuks lükati masinat:-) Kokkuvõttes oli kapitaalseid kraavisõite õnneks null, ärakukkunud osi null ning pärast pidu kella 5-6 ajal Tallinnasse tagasi sõitmine kulges läbi lumesaju ja auto käimasaamata soojenduseta ning ääretult ähmaste tuledega aeglaselt, kuid edukalt.
Juhi üks terav elamus oli kiiruskatse, kus roolikeeramisel sai pöial veidi viga ja õhtuks topeltsuuruseks paisus, olles tänaseks juba ka imekena tumesinine värvuse omandanud. Ja muidugi odomeeter, millel töötas ainult viimane "lahter" ehk saime saja meetri kuni ühe kilomeetri kaupa oma kulgemist lugeda. Arvutamine 10 piires sai kenasti selgeks, kuigi üle kolme kilomeetri oli suhteliselt tüütu kaardilugejal veneaegselt lükati-arvutil ühekaupa läbitud kilomeetreid lükkida ning juhil meeles pidada, et pilk peab pidevalt läbitud meetreid jälgima (mõned korrad ikka läks arvestus segi ka, et kas läbitud on 7 või 8 kilomeetrit näiteks, aga saime hakkama). Pimenedes selgus, et odomeetri valgustus oli liiga napp ja kuna RAF nõudis stabiilseks teelpüsimiseks kaht kätt ja kõhuli roolil pikutamist, tuli taskulamp peaaegu et hammaste vahele võtta. Ehh, lõbus kogemus!
Ralli alguse 2-tunnine ummik oli omamoodi vahva, sest sooja saamiseks sai teisi autosid lükatud ning tore oli ka suhelda ja "esmaabi" osutada. Samas veidi ka tüütu, et see nii pikalt venis, kuna just seoses sellega jäimegi ju kõik finišeerimisega pimedasse ju.
Kuna meie rafikul ei töötanud korralikult spidomeeter, odomeeter ega kütusenäidik, siis ei leidnud me mõtet hakata kella ka vaatama:-) Ja just seoses selle kõigega lootsime imele, et saame paagitäiega päeva sõidetud, aga nii kenasti ei läinud. Siinkohal suuuuuuuured tänud Volga-naistele eesotsas Keiuga, kes kohe napilt enne Roostat teeäärde tõmbasid, kui meid seal õnnetult shampust näppimas silmasid. Saime annuse bensiini ning jõudsime tänu sellele ka peopaika:-)
Vägev aitäh ka auhinna eest - kuigi me ei saanud aru, mille eest selle saime:-) Aga oleme meelitatud, et jäime kellelegi silma:-)
Aaaa, ja see finišh oli ka väga raju! Õeksed rabasid turvavöid ja põdesime dokumentide puudumist, sest kartsime, et mingi reid on:-) Läks õnneks siiski!