[aavu]

Seda sorti kassetid käisid vist ainult üht tüüpi aparaati - Zorki. Smena ja Zenit neid aparaadis ei avanud ja sinna käisid tavalised. Muidugi pole ma peale 70 aastat toodetuid käes hoidnud, minu Zenit aastast 70. Zenidil ka olid metallkassetid kaasas aga mitte avatavad aparaadi sees. Need mitteavatavad on sellepoolest kuulsad, et kui aparaadi hammasratas perforatsioonist tüki välja tõmbas, siis tagasikerimisel jäi see kasseti suu vahele ja kriimustas järgmisi pilte, eriti siis kui ilmutustanki kerissid filmi otse avamata kassetist.
25 aastane film. Kuigi ta on hõbepaberiga kaitstud kosmiliste ja muude kiirte eest, on pika aja jooksul osa neist sealt läbi tulnud ja tera on muutunud suuremaks ja film "justkui valgust saanud". Siin abiks katse- eksituse meetod ja muidugi nõu targematelt. See ilmutamise protsess on kolmest komponendist sõltuv: ilmuti kontsentratsioon, ilmuti temperatuur ja neist sõltuv ilmutamise aeg (iga järgmise filmiga veidi aega juurde kui samas lahuses või valatakse värsket lahust lisaks juurde). Muidugi ka ilmuti keemiline koostis, sest neid on erinevaid.
Värvi- ja diafilmid lasin alati Pärnu mnt-l Tln-s teha, sest seal tuleb temperatuuri hoida kümnendiku kraadi täpsusega ja muud jamad ka, nt. vahepealne valgustamine. Selliseid võimalusi mul kodus (vannitoas) polnud.
Vana paberiga sama kiiritamise lugu, mis eespool filmi kohta.