[olevtoom]

Praegu Eestis elektriauto võrdkujuks olev Mitsubishi Oimaeivõi (või kuidas seda mudelinime kirjutataksegi) on minu arvates paha näide sellest, kuidas elektriautot teha. Mitsubishi võttis olemasoleva sisepõlemismootoriga auto ja viskas sinna elektriajami kaugelt sisse. Mõtlemata mitmesugustele energia kokkuhoiu võimalustele. Ja nii sõidavad sotsiaaltöötajate autod ringi, päevatuledes hõõglambid elektrit soojuseks kütmas, ja kabiini köetakse otse elektrisoojendiga, mitte soojuspumbaga. (Kui ma valesti ei mäleta, suunatakse ka akusid jahutades soojenenud õhk kasutult atmosfääri). Neid asju muuteks saaks jälle mõne kilomeetri sõiduulatust juurde.

Veidi paremini konstrueeritud Nissan Leafiga on õnnestunud Tallinna kesklinnast Tartu piirini sõita. Kuid seegi toimus suveööl, kus 70 km/h liikumine maanteel pidevat avariiohtlikku olukorda ei tekitanud, ja enamasti liiklusreeglite vastaselt ainult parktulesid põletades.

Akude mahutavuse asjus ei maksa erilisi illusioone teha. Kevadel Genfis ütles üks Renault' asjapulk, et seda võib lugeda väga heaks tulemuseks, kui kümne aasta pärast on võtta praegusest kaks korda suurema energiatihedusega akud. Luban endale siin vabadust meenutada, et elektriauto ainus tõsine puudus -- piiratud sõiduulatus -- pärineb ülemöödunud sajandist.

Teemasse kah: mina endale elektriautot ei osta, sest tema arvukad (?) voorused ei kaalu seda ainukest puudust üles. Sisepõlemismootoriga pisikesi linnaautosid on valida küll & küll, paljud neist päris huvitavad.