[olevtoom]

Kahtlemata on see tõsi, aga seal juures tuleb arvestada seda, et valdav osa maailma teadusest on seisukohal, et CO2 konsentratsiooniga atmosfääris tuleb tegeleda nüüd ja kohe, veel parem kui oleks juba eile tegeletud. Ja isegi siis pole kindel et midagi päästa annab. Aga sellega, kuidas liitiumi tõhusalt ümber töödelda, peaks muidugi ka kohe tegelema, aga sellepärast (veel) miljardid inimesed kannatama ei hakka.

Vaat' selline jutt (mitte ksf! olli oma, vaid üldlevitatav) paneb mind CO2 paanika osas tõsiselt kahtlema. Mis tähendab "valdav osa teadusest" või "teadlaste hulgas on tekkimas konsensus"? Andke andeks, niimoodi teadus ei tööta. Miks näiteks ei öelda, et "valdav osa maailma teadusest on seisukohal", et Maa tiirleb ümber Päikese? Enamgi veel, kõigest nelja sajandi eest oli "valdav osa maailma teadusest seisukohal", et Päike tiirleb ümber Maa, ning teadlaste hulgas tekkinud konsensus oli nii äge, et keegi signore Bruno sellele vastuseismise pärast ära põletati.

Tänapäeval oleme muidugi liberaalsemad ja vastasseisukoha esindajatega nii karmilt ei käitu. Nad lihtsalt ei saa grante. Kusjuures protsess on varemgi esinenud.
Üks näide on DDT, mida viiekümnendatel aastatel ja isegi kuuekümnendate alguses ohtralt kasutati. Päästis arvatavasti miljoneid inimelusid. Siis tuli "Hääletu kevad" ja teised sarnased raamatud. Ja väited, et DDT kasutamine tekitab vähki ja suretab välja valgepea-merikotka populatsiooni. Ja nii edasi. Jättes tähele panemata näiteks selle, et DDT kasutamise aastatel kasvas nimetatud valgepea-merikotkaste asurkond 1941. aastal elanud 197-st 1960. aastaks 891 isendini. Ning jättes tähele panemata selle, et DDt keelamise järel suri igal aastal malaariasse umbes 2 miljonit inimest. Sureb siiani.

Aga selliste "tühistamiste" retsept on väga lihtne ning seda kirjeldas juba Isaac Asimov oma 1952. aasta novellis "Marslaste tee" (The Martian Way").

Seal esines keegi poliitik Hilder, kes enda võimule upitamise jaoks valis Marsil 50 000 elanikuni kasvanud koloonia lämmatamise. Nimelt tegeles see koloonia kõvasti kosmoselendudega, kasutades aatomirakette. Need on nagu lendavad teekannud -- veele tehakse "tuli alla" ja tugevasti ülekuumendatud veeaur väljub raketi düüsidest, tekitades vajaliku veojõu.
Jutus oli märgitud, et iga start Maalt kulutas kuni miljon tonni vett. (Kujutage ette! MILJON TONNI!!!!!!!) Tõsi, üheksa kümnendikku sellest jäi Maa raskusvälja ega läinud seetõttu kaduma. Ning arvutused näitasid, et isegi miljoni aastaga viiksid kosmoselennud Maalt minema kõigest veerand protsenti veevarudest.

Kuid nimetatud poliitik Hilder algatas kampaania, mille käigus ristis Marsi kosmonaudid "raiskajateks" ning kuulutas, et need kuivatavad Maa ära. (Selle väite esitus oli loomulikult äärmiselt ilukõneline ning taustal jooksid ilusad pildid ja multikad). Sellega üritas ta enda poole võita "tavalist inimest", kellele meeldivad pigem ilusad emotsionaalsed sõnad kui kuivad, kuigi tõesed arvud.

Siis organiseeris ta senatis (või mis selle valitseva kogu nimi jutus oligi) komisjoni, mille ülesanne oli uurida võimalikke raiskamisi. Loomulikult oli kolm neljandikku senaatoritest selle kui mõttetu tegevuse vastu. Aga... kuidas sa ikka ütled, et ei soovi raiskamise uurimist? Sellest saab ju järeldada, et sa a) ei hooli raiskamise vastu võitlemisest või b) et sul on endal mingid raiskamise-salahuvid. Komisjoni moodustamine otsustati takistusteta.

Järgnes komisjoni liikmete valimine. Ja taas -- kuigi poliitikute enamik oli Hilderi totra kampaania vastu, ei kippunud nad sellesse komisjoni, sest seal oleks neil jällegi tulnud "raiskamist pooldavaid" seisukohti kaitsta. Niisiis moodustuski komitee Hilderi sabarakkudest, vaid üks mõistuse seisukohta esitav, kuid veidi idealistlik poliitik pressis end ka sinna.

Ja hakatigi tõsiselt ning keskendunult raiskamisega võitlema. Mis sellest, et Hilderil, kui ta oma plaani kohaselt presidendiks valituks osutunud, poleks Marsist ega raiskamisest enam sooja ega külma olnud. Kahju olnuks aga igal juhul juba tehtud.

Asimovi novellis võitis muidugi terve mõistus, kuigi kergelt see ei tulnud.

Kas meie praeguses pärismaailmas võidab?