Mälestused teenistusest NSVL relvajõududes
#21
(26-12-2012, 14:48 PM)cesium Kirjutas: Kui on asju mida ei teha avaldada, siis lihtsalt ei teegi seda. Lihtne.

Täpselt nii ongi.
Mõt'sin, et võtan siis selle ankeeditäitmise ette, aga pooleli ta minust jääbki.
Kurat, selline ülekuulatava tunne tekkis. On küsimusi, millele ma ei soovi vastata ja kahjuks on need tärniga küsimused.
Jääb pooleli selle ankeedi täitmine. Nutke, museuminärid, kuid kahjuks ei saa aidata.
Vasta
#22
Täitsin ka selle ankeedi ära. Ise küll ei märganud seal midagi erilist. No mis küsimus see võis küll olla millele vastata ei taha? Ülekuulatava tunne? Vähemalt mina kroonust lahkudes mingit allkirja ei andnud, et ei võiks mäletada ega meenutada. Ja kui olekski andnud, siis pole ju enam seda riikigi mille saladusi peaks hoidma. Minumeelest küll tänuväärt ettevõtmine. Mida aeg edasi, seda vähem ju meeles on. Paraku. Ja kui tõesti ei julge oma nime all meenutada, siis võib ju ka vast mõne muu nime välja mõelda. Olulised on ju ikka mälestused mitte mäletaja isik.
Minu tagasihoidlik arvamus.
Vasta
#23
kui tahate näha vanu kohtasid millega teid seovad mälestused siis soovitan soojalt hakata http://odnoklassniki.ru/ kasutajaks

seal võib näha nii mõndagi , välja on toodud demblialbumid , saab helistada teisele arvutisse ja rääkida , saab kirjutada

osad leitnandid ja vanemleitnandid on nüüd 25 aastat hiljem tähtsad polkovnikud ja alampolkovnikud nind nad sinu teadetele harilikult ei vasta , küll teevad seda sõdurid , seal on ka muusikaosakond kus saate kuulata nostalgilisi muusikapalu

registreerimine on küll natuke tüütu aga see mida pärast näete korvab kõik

(kui teenistuskoht jääb Venemaa pinnale ja seal asub endiselt mõni sõjaväeosa siis pole erilist lootustki kasarmuga kunagi tutvuda, samuti on igasugu viisad päris kallid , see pole niisama et ostad bussipileti Kalinigradi 12 rubla eest ja oledki kohal)

meilt võttis osobist kõigilt demblitelt enne lahkumist allkirja et riigisaladust 10 aasta jooksul ei reeda ja pandi 5 aastaks välismaale sõidu keeld- see oli 1989 raketnoje voiska -operatvshiki
Vasta
#24
(26-12-2012, 12:55 PM)MAZ Kirjutas:
(26-12-2012, 12:49 PM)cesium Kirjutas: Aga kuna nsvl olmeelu oli nagunii kopeeritud imperialistidelt, siis miks ei võiks punaarmee mälestusi kirjutama üles kutsuda Onu Sam-i pealt kopeeritud tegelane.
Eestis peaks veel olema endisi erikindraleid ja ohvitsere aga no ,kes see neid üles otsida jaksab (vihjeks uurige Laskakorski elamurajooni).

Lasnagorskis olen mina viimane General no ok abikaasa ja tytred ka.
Per rendere omaggio alle auto che hanno segnato la storia dei rally degli anni 70-80 e hanno contribuito con la loro spettacolarità a far crescere l'interesse verso questa grandissima disciplina motoristica!!
Vasta
#25
Kes aga Saksa DVs aega veetis leiab siit nii mõndagi: http://nazadvgsvg.ru/
Vasta
#26
Viimasel lehel kirjutasin õige pika jutu, uuesti avamisel on kõik kustunud. Ainult viimases lahtris on alles. Kui salvestada ei saa, pole kasu ei lühikesest ega pikast jutust. Väheke solvav, et jutt kadunud. Iga päev ei tule seda jutukirjutamise vaimustust ka peale. Kas viga minus või seal lehel?


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   
Инвалид информационной воины.
Vasta
#27
sellest moraal - internetti tsenseeritakse
Vasta
#28
Sellest moraal- pikad jutud tasub alati teha oma lemmik tekstiredaktorisse. Seal saab salvestada jne, pärast lihtsalt copy/paste.
Vasta
#29
(26-12-2012, 19:40 PM)aavu Kirjutas: Iga päev ei tule seda jutukirjutamise vaimustust ka peale. Kas viga minus või seal lehel?

Edaspidi ole taiplikum.
Ma olen omad pikad heietused-üllitised kõik eelnevalt mõnd tekstiprogrammi kasutades valmis vorpinud (notepad, word...).
Ega ennem ei õpi, kui n.ö. peksa saad.
Siin Eestis ollakse harjunud neti püsiühenduse ja muude raudkindlate imedega, mis on sama loomulikud nagu see, et päike tõuseb hommikuti idast. Mujal maailmas sihukest luksust kasutada pole alati võimalik.
Just reisidel viibides õpid aega kasutama selliselt, et viskad teksti vabal momendil valmis, korrigeerid sõnastust, parandad vead ja kui ükskord levisse pääsed, lased võrku rivitult.
.
Nääh, Cs juba jagab ka seda nooti Wink
Vasta
#30
(26-12-2012, 16:01 PM)pontu6 Kirjutas: Kes aga Saksa DVs aega veetis leiab siit nii mõndagi: http://nazadvgsvg.ru/

SUPER !! Leidsin kaks kroonukaaslast siit ülesse.
Vasta
#31
See teema ärgitas mind google ja bingi kaartidelt kunagisi teenistuskohti üles otsima. Paar aastat tagasi üritasin sama, siis leidsin vaid lähima asula umbkaudu, tänaseks on satelliidipiltide kvaliteet selline, et kasarmuhoone selgelt eristatav.

Masendav, kuidas mälu vähem kui veerandsajandiga tuhmub. Väeosa ametlikku nime ei mäleta, õppeväosa numbrit ei suuda meenutada, inimeste nimesid ei mäleta, mõnest ohvitserist tuleb meelde vaid hüüdnimi. Nii et paljudele küsimustele tuleb vastata nagu omaaegne eeskuju Šveijk - kui temalt küsiti, millises väeosas ta aega teenis - et ma pole sihukeste sittade ajade vastu kunagi huvi tundnud.
Vasta
#32
Kaliningradis
Kaardil: 01-postkontorisse tulid posõlkad ja tramm ka seal; 02-šturmpolosa, kus sai õlut joodud kaevikusse peidetud õllekastidest, pood sealsamas Nevski tn üle aia; 03- riviplats; 04- meie kasarmu; 06 söökla, kust sai toidu ka gauptvaht; 07- gauptvaht, tegelikult asub ikka 06vasaku alumise nurga juures; 08- vasakus servas asus kunagi välipeldik, ilmselt maha lõhutud ja kasarmuis veeklosetid tehtud; 09- sissepääs auto-traktoriparki. 05 ilmselt teise ehk kõrvalpolgu PTO punkt teh obsluživanija, sest seal ees seisis ATL.


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   
Инвалид информационной воины.
Vasta
#33
too aavu kirjeldatud koht oli meie daketidivisjonist kusagil 20 minuti käimisteekonna kaugusel, ükskord tirisid va mariinid mind oma patrulliga sinna gubusse , õnneks väeosast tuldi kiirelt järgi ja viidi minema

meil oli Rizkii gorodok ja asus Gagarini tänava juures, teisel pool oli terve gorodokk seda va artpolku täis , tuhanded tahmanäod olid seal , azbekid jm kilid , osades kohtades oli araabia keel mitteametlik teine keel
Vasta
#34
Mina teenisin aega Leningradi linna lähistel, ühes vojengorodokis. Meile tuli kusagilt kindral väeosa komandöri asetäitjaks. See oli üks imelik taat, ta oleks vist pidanud juba pensionil olema, aga teenis ikka edasi. Oli suur loodusearmastaja, eriti meeldisid talle kõikvõimalikud seened. Ja kohe sai ta endale hüüdnime - Gribojedov. Ja siis oli meil seal veel üks vana grusiin, endine prappar, pensionil juba. Grusiini nimi oli Šarabura, rääkis ka elementaarseid asju sellise hea gruusia aktsendiga vene keeles, et naera ribadeks. Ta oli vist natuke põrutada saanud kunagi, igasugu huvitavad mõtted tulid tal pidevalt pähe. Kuigi ta seda ise ilmselt ei tahtnud - kõikidele tundus ta väga koomilise tegelasena.

Ühel pühapäeval tuli Šarabura meile roodu ja ütles,et võtab vabatahtlikud kaasa ja organiseerib jalgpallivõistluse. Mingi palliplats oli meil umbes kilomeeter eemal metsalagendikul väeosast väljas. Soovijaid oli umbes 20 , võtsime siis rivvi ja hakkasime minema. Rada läks läbi metsa, ilus sügisene aeg oli. Järsku tee ääres ühe kännu peal ilusasti kokkupandud punaste lampassidega vormipüksid! Šarabura silmad lõid särama! Rabas need püksid ja proovis kohe jalga. Ise korrutas oma gruusia aktsendiga "Генеральские штаны , с лампасами, пиздец!"! Käis ümber kännu ja rõõmustas nagu väike laps. Ja jättiski need püksid endale jalga. Enda omad keeras rulli ja hoidis kaenla all.

No mängisime oma jalgpallimängu ära ja läksime väeossa tagasi. Saime just KPP-st läbi, kui valves olnud leitnant käratas: "Шарабура, падла, откуда у тебя генеральские штаны ?" Grusiin tegi jälle oma kotkatantsu ja seletas pükste leidmise lugu. Selgus , et see meie kindral Gribojedov oli metsas seenel käinud ja seeni näksinud toorelt. Mingil hetkel tundis , et nüüd põhi läheb alt ära.Tahtis siis teha häda nr.2 põõsa taha , aga kartis pükid ära määrida. Võttis püksid jalast ära ja pani kännu peale, ise läks põõsa taha kükitama. Ja samal hetkel ilmus kamp sõdureid metsarajale eesotsas Šaraburaga. No palja tagumiku ja vändaga kindral ilmselt ei tahtnud alluvate ette tulla. Nii ta oma pükstest ilma jäigi. Väeossa hiilis nagu Nu Pogodi Volk - venitas särgi põlvini ja tuli jubeda vandumise saatel.Õnneks oli see KPP polügoni poolses otsas ja ta ei pidanud linnakust läbi tulema.

Ausalt - nii lõbusat pühapäeva ei ole mul ei varem , ega ka hiljem olnud.
Vasta
#35
Ausalt - nii lõbusat pühapäeva ei ole mul ei varem , ega ka hiljem olnud.
[/quote]


tegite ilmselt koos grusiiniga marsbrosokki 45 km ja kindral sõitis uaazikuga järel ja ergutasCool
Vasta
#36
Lugupeetavad,

ankeete on tublisti juurde tulnud. Suur tänu teile! Ja see lugu punaste pükstega ... teeb päeva rõõmsamaks.

Ja ärgitage oma tuttavaid ka ankeete täitma, sest põhjaliku ülevaate jaoks on neid vaja ikka väga palju.
Vasta
#37
Mul pole mõtet sinna kirjutada, ei salvestu.

Panen siia paar pilti, siit ei kao vähemalt ära.
Panen mõned nimed ka mis meelde tulid. Suvaline järjekord, põhiliselt meie kutse aga mõned vanemad ka hulgas.
Kislõi, Tomp, Viiber, Kees, Virumäe, Randlepp, Leevit, Vunk, Pärlin, Liiva, Ojala, Tõnisson, Allmere, Stepanov, Kingu (hüüdnimi), Laanemets.
Mõned teistest regioonidest ka: seeru Gubanov, valgevenelane Zirkin, Paulauskas - akumees vist oli, Mirasov selle pika näo peale ükski protivogas ei ulatunud, himdõm Davõdov, Rasulov keskaasiast, siuke normaalsemat sorti oli kaptjorštšik, pool aastat vist ja dembel.


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
                                           
Инвалид информационной воины.
Vasta
#38
kuidagi väga palju eestlasi ühes väeosas , minu ajal olid mingid salajased prikaazid millega keelati ühest rahvusest sõdureid üle teatud piiri ühte väeosasse paigutada -näiteks suures artpolgus oli küll kümmekond eestlast aga kõik eraldi patareides ja zvoodides , ka utsebkas pandi 1 eestlane igasse allüksusesse , näiteks meil 4 patarei peal oli 3 eestlast ja kõik eri vzvoodides ja eestikeeles rääkida sai haruharva , teinekord kurilkas enne mingeid rivistusi ja ka kinost ära viilides ja kusagil istudes, ohvitseri juuresolekul polnud soovitatav eesti keeles rääkida , isegi mingid kaukaasia rahvad kukkusid jaurama kui kurilkas rääkisid, ise nad jaurasid oma skoomadega tihti oma keeltes ja siis polnud nagu häda midagi ...
Vasta
#39
Jah ka meil utsebkas jagati kõik eri rahvusest tegelased 5e roodu vahel ära.Siiski oli eestlasi piisavalt palju nii et emakeeles rääkimine oli täitsa tavaline.
Teine lugu oli aga Siberis kus lähim zemljakk lätlane ja järgmine juba leedu päritolu venelane.Vot ükskord mingi tsurban küsis minult et:
"A potshemu võ po svojemu ne govorite"? Ma siis seletasin et eesti ja läti ikka eri rahvused ja keeled.Must ei suutnud sellest aru saada ja imestas:
"Neusheli ne ponimajete drug-druga"?
Teine lugu jälle ühe mustaga.Oli vaba aeg, istusin lenini toas ja kirjutasin kirja.Üks tõmmu jäi kõrvalt minu kirja jõllitama ja küsis:
"Huli po nemetski pishes"?
Ma siis seletasin et ei ole saksa keel vaid eesti ja need on ladina tähed. Tüüp ei jäänd uskuma, vangutas pead ja ütles:
"Ne pizdi po nemetski pishes"...
Vasta
#40
Kolmandik eestlasi, kolmandik venelasi, kolmandik leedukaid ja üksikud teisest rahvusest. Isegi polguvana Kiudmaa rääkis eesti keelt kui muid rahvusi juures polnud. Muidugi oli ütlemist kui teiste juuresolekul oma keelt kasutasime, hiljem harjusime seda vältima. Ilmselt paranes meie keeleoskus ka, eriti nende kiireltõpitavate, põhitõdesid väljendavate käibesõnadega.

Piltidel on kõik eestlased kui välja arvata valgevenelane Zirkin, kes vahipostil püstiseistes õlut joob ja kurilkapildil ei paista vasakul kaks ja paremal kaks nii hästi, et öelda kes nad on. Kurilka pildi taga paistab meie käimla, mida googl enam ei näita, vist maha lammutatud.
Инвалид информационной воины.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne