Mälestused teenistusest NSVL relvajõududes
#81
"Ühikaelu" jätkub...
http://ajalontoonid.blogspot.com.ee/2017...busid.html
Vasta
#82
Photo 
Imelik hari millega põrandaid roogiti oli kas väike või suur , väike oli shotka DK ja teine ka 

Väike oli pärit väiksemast degaseerimiskomplektist IDK-1  ja suurem suurest tanki degaseerimise komplektist DK-4

need harjad bizdiitati harilikult mõne pargis oleva auto katusel asuvast suurest plekk-kastist kus asus degaseerimisseade

[Pilt: 0_29ec6_2de9d48a_XL.jpg]
[Pilt: image048.png]
[Pilt: 1_1_30438565.jpg]
[Pilt: 1_1_32037398.jpg]
Vasta
#83
22.dets '88 möödus selliste mõtiskluste taktis:
http://ajalontoonid.blogspot.com.ee/2017...ituda.html
Vasta
#84
Uus kasarmu, uus tuul, sama luud.

http://ajalontoonid.blogspot.com.ee/2017...lates.html
Vasta
#85
Niisuguseks kujunes tolle murrangulise aasta lõpp minu jaoks ja ees ootas 22 kuud ning näpuotsaga päevi pealekauba teenistust nõuka armees.
Aeg, millele tagasi vaadates võib tunda nii tülpimust kui tühjustki, aga mis on tänini jäänud mulle tähtsaks, sest selline oli elu. Minu elu tolles paljukirutud süsteemis. Täis kannatusi, higi ja verd, aga mitte pisaraid. Neid ei õnnestunud kuni teenistusaja lõpuni mitte kellelgi mulle silmadesse sundida.
Selle aastavahetusega sai läbi pea paarinädalane kohanemisperiood seal Adaži aediku loomakarjas. Ees ootas õppeperioodi algus ning järgnev '89 heitis rajale hulgaliselt uusi ja aina uusi üllatusi, takistusi, rõõme ja muresid.  

http://ajalontoonid.blogspot.com.ee/2017...kinni.html
Vasta
#86
Kuidas ma laatsareti voodisse jäin:
http://ajalontoonid.blogspot.com.ee/2017/08/1989.html
Vasta
#87
(16-08-2017, 00:28 AM)Janka Kirjutas: Eks tulevikus viskan ka mõne sellise jutu siia üles, mida blogisse ei tulegi Wink.

Täna siis on see päev, kui  aasta eest sai oma kirjapaki kallal sahtlipõhja joonistatud esimene proovirefereering. 
Lugu sellest, millist elu elasin umbes-täpselt 28 aastat tagasi Saratovi oblasti Jeršovi rajooni Tšorno-Padina külas.

   

Täna kaks kuud tagasi olin veel kodus.
Kena meenutada. Loodan, et see kena mälestus nelja kuu pärast jälle kordub.
Väheke ongi mul seda Uudismaad jäänud. Juba räägitakse midagi esimesest septist, kuid ma ei usu, et nii vara siit pääseme.
Terve päeva ootasin kella kolme, aga kui siis kutid sides käisid, polnud mulle küll midagi. No ehk homme veab...
Ma sain täna "preemiat" hea töö eest ja puha. Vaata, kui tubli ma olen! Raha oligi just otsakorral. Eile käis pataljonist lavka siin ja siis ostsin kommi, küpsist ja ühe vihiku, et ikka veel ja veel kirjutada. Nii jäigi vaid kolmekas...
Üldse olen elanud tänase päeva mälestustes. Meenutasin möödunud kevadet, '88 Tartu Levimuusikapäevi.
...
Ei jõudnudki eile seda kirja ära lõpetada. Nüüd on juba uus päev ja jätkan eileõhtuste sündmustega.
Kui ma õhtusöögi nõudepesu lõpetasin märkasin Loode-taevas äkki kolme ümmargust helendavat laiku. Umbes kümne sekundi pärast tekkis sinna veel neljaski. Algul lõi väikse punkti põlema nagu oleks uus täht tekkinud ja siis ilmus udukogu ümber, mis helendama hakkas. viies tekkis ka, aga kadus kohe ära. Need neli helendasid veel kaua ja me vahtisime terve vzvooduga seda värki. Ju need olid mingid gaasipilved, mis mingisuguste kehade põlemisel tekkisid. Algul asusid kaarekujuliselt ja lõpuks vajusid ühele sirgele ning samal ajal liikusid Läände, ise pikkamisi kustudes.
....
Aga meil on juba kaks kutsut! Üks toodi eile veel. Õudsalt mõnus, tilluke ja hästi pehme halli karvaga. See teine, kes enne oli, sikutab teda kogu aeg kõrvadest. Õudne nahaal on küll, harjunud üksi olema ja ei või teist enda kõrval üldse näha. Muudkui kaklevad omavahel.
....
Käivad jutud, et me kolime varsti ümber Kurski kanti. Annaks jumal, et see tõesti nii ka oleks. Ma kukun muidu täpselt Adažisse riviülevaatuseks ja sügiseseks praverkaks. Hull ajukepp ja närvesööv värk. Kui nüüd siis tuleb see minu poolt kauaoodatud teine etapp, siis peaksin oktoobripühade paiku tagasi olema.
...
Vaat nii elan siis siin - kahe tuhande versta kaugusel Eestimaast.

Asukoht kah.
Vasta
#88
- "Больные в больнице! В строю им делать нех..."

http://ajalontoonid.blogspot.com.ee/2017...saret.html
Vasta
#89
Hea et seal santsastis normaalne arst oli , meil utsebkas oli ainult medbrat kes ravis kõiki zeljonka , vishnevski salvi ning köhatablettidega , mingi  loomatohtri koolis käinud tegelane

Mul tekkis sellest jamast utsebka lõpus sellised haavad et kui lineikas santsastis näitasin siis mingi med teenistuse prappor ( naisterahvas) vandus kõigepealt pikalt matiga ning ütes et utsebka kohta tuleks raport kirjutada kaitseministeeriumisse jne


Aga said asja kuu ajaga enam-vähem korda aga praegugi veel näen sääremarjal kirsa ülemise osa kohal 2 nii umbes 2 cm kokkukasvanud auku mis omal ajal olid nii 2-3 cm sügavused- mälestus 30 aastat tagasi võitmatust vene armeest 

Lisaks sain tugeva rahvaste sõpruse kooli - tsurkasid ei salli silmaotsaski - jobannoje bratja po razumu 

Ühesõnaga - polnoje gavno
Vasta
#90
Võin hambaarsti samamoodi kiita. 
Lappis tekkinud augu vaatamata eelajaloolisele trossidega puurile väga tip-top tasemel ära.
Kümmekond aastat hiljem, kui Viljandis kliinikut külastasin, avastati muu seas, et tolle kroonus lapituga on vist midagi pahasti. Pildi järgi pandi diagnoos, tegelikult polnud konkreetse kihvaga sinnani mingeid probleeme ette tulnud. Hakkas siis südikas daame seda lahti puurima ja nussis kaks puuri nüriks enne, kui tehtud sai. Mingi imematerjal oli põhjaks laotud, selle pärast pilt valetaski. Kokkuvõttes keerati jummele heas seisus hammas lihtsalt tuksi.
Vasta
#91
Mina isiklikult hambaarstiga eriti kokku ei puutunud , polgu santstastis oli hambaarst üks nooremat sorti kaheaastamehest leedukas ( leitnant) kes santsastis viibis 2 korda nädalas ja enamuse ajast tiris tangidega sõdurite hambaid välja , mõnikord ka puuris 

Hambad lasin endal järele vaadata kodus 1989 aasta veebruaris puhkusel käies ja üks auguke ikka leiti ning ka kohe ära lapiti
Vasta
#92
Back in business Smile

http://ajalontoonid.blogspot.com.ee/2017...-kaib.html
Vasta
#93
Aidaa puškad ja muud käsikaarikud! 
http://ajalontoonid.blogspot.com.ee/2017...eadus.html
Vasta
#94
Magus elu  Cool
http://ajalontoonid.blogspot.com.ee/2017...aanud.html
Vasta
#95
Viimane lugu utšebka elust. Edasist saab huviline kunagi lugeda paberkandjalt.

http://ajalontoonid.blogspot.com.ee/2017...sjaga.html

Kel midagi kahe silma vahele jäi, siis saab avada http://ajalontoonid.blogspot.com.ee ja vasakul ülanurgas olevale kolmele triibule klikkides avaneb rippmenüü, mille kaudu jõuab kõigi kahekümne postituseni. Blogi loetakse äärmiselt ebamugavalt, altpoolt üles, kui keegi veel ei tea. Mina sellist idiootset formaati välja ei mõelnud. Peab väheke tutkima, vbl. kannatab asi ka õigetpidi ette keerata selliselt, et algus on ikka ülal.
Vasta
#96
(27-08-2017, 03:34 AM)Janka Kirjutas: Võin hambaarsti samamoodi kiita. 

Samamoodi siin.

Ma küll ise abi ei vajanud, aga kord, langevarjuhüpetel suutis üks vend nii osavalt maanduda, et lõi automaadi tagaosaga endal kõik ülemised hambad sisse ja huule puruks. Automaat oli vene dessandis hüppe ajal rinna peal, varulangevarju all, plekist kaba küljele keeratud, АКСУ, tavalisest АК-st ikka kõvasti lühem.
Nagu maandumist korraldav leitnant asja nägi, oli vend juba komandöri uaaziku tagaistmele topitud ja minek...
Ega kellelegi ei öeldud, kuhu või miks.

Mingi aja pärast oli kutt väeosas tagasi, tuttuus portselanist hambarida suus säramas ja huule peal paar niidiotsakest õmblust reetmas.
Osati küll, kui vaja oli.
Kus seda tehti, vend vaikis. Kõlakas käis, et Alma-Atas tehti, meie olime sealt vaid 70km. Ja vaevalt, et ta sellise pisiasja pärast nüüd Moskvasse ja tagasi lennutati.

Ja endiselt näitas Nõukogude dessantvägede statistika ajalehes Pravda, et meil õnnetusi mitte kunagi ei juhtu.  Toungue Toungue Toungue

.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne