30-12-2012, 03:07 AM
Malm *
Malm on raua sulam, mis sisaldab alati rohkem kui 1,7 % süsinikku,
maksimaalselt aga kuni 4,5 %. Normaaljuhul on see protsent 3 ja 3,5 % vahel.
Malmi kasutatakse peaasjalikult kolmel põhjusel. Nendeks on:
- odav toota
- mehhaaniliselt kergelt töödeldav
- lööki summutav
Põhjus, miks malmi on odav toota, seisneb loomulikult selles, et langeb ära
vajadus põletada välja looduslik süsinikusisaldus, mis tihti on segunenud
ferriidiga. See protsess on kallis. Selle asemel hoopis lisatakse süsinikku juurde.
Edasi on malmi kerge mehhaaniliselt töödelda ning samal ajal kui ta protsessi
käigus aeglaselt jahtub, koosneb ta tsementiidist ja vabalt võnkuvast süsinikust.
Löögi summutamise all peame silmas seda, et malm on nö. “surnud materjal”.
See tähendab, et võnked ja vibratsioonid seiskuvad koheselt, mitte ei levi
kaugemale, näiteks mootoriplokis. Kui mootoriplokk oleks tehtud terasest, siis
kolbide, võllide, jm. vibratsiooniga kaasneks niivõrd suur rappumine, et sarnase
mootoriga jõuaks vaevalt paari kvartali kaugusele, kuna ta raputab end lihtsalt
puruks. Kui võtta näiteks haamer ja lüüa sellega käes hoitava malmitükikese
pihta (20- 30 cm kaugusele kinnihoidmiskohast), siis võib märgata vaid nõrka
jõnksatust, kuid mingisugust vibratsiooni ei järgne. Korrates sama katset aga
näiteks terasplaadiga, on käes tunda tugevat vibratsiooni.
Malmi liigid
Malmi liigitatakse seal sisalduva süsiniku oleku järgi kahte gruppi:
1 Süsinik on seotud olekus tsemendiidi (Fe3C) kujul. Need on seotud
süsinikuga malmid ehk valgemalmid
2 Kogu süsinik või suurem osa sellest on vabas olekus. Need on vaba
grafiidiga malmid
Vaba grafiidiga malmid omakorda jagunevad vastavalt grafiidiosakeste
kujust lähtuvalt: hallmalm ( lamelse kujuga grafiit )
kõrgtugev malm (kerajas grafiit) – saadakse hallmalmi
modifitseerimisel magneesiumi, tseeriumi või teiste
elementidega
tempermalm ( vaba süsinik esineb pesaja grafiidina)-
saadakse valgemalmi grafitiseerival lõõmutamisel.
Legeermalmid jaotatakse legeerelementide järgi vastavalt kroommalm, ränimalm
jne.
Malmide tähistamine ning keevitatavus
DIN GOST SFS
_____________________________________________________________
Hallmalm GG CЧ GRS
Legeermalm GGL L-NiCr -
Kõrgtugev malm GGG BЧ GRP
Tempermalm GTW,GTS KЧ GRT
Tavaliseima malmivalu – hallmalmi keevitatavus on halb, kuid siiski edukalt
teostatav õigeid lisaaineid ning keevitusvõtteid rakendades. Tänapäeval
kasutatakse põhiliselt külmkeevitamist ferronikkel elektroodidega või
kombineeritud nikkel+ferronikkel elektroodidega. Väiksemaid detaile, mida on
võimalik ahjus käsitseda, võib kuumkeevitada gaasiga või joota.
Kõrgtugeva malmi keevitatavus on reeglina parem ning põhiliselt kasutatakse
elektroodidega külmkeevitust.
Musta tempermalmi tavaliselt ei keevitata, kuna ei ole võimalik saavutada
mustast tempermalmist valatud osadele esitatud tugevusnõudmisi. Kui siiski
keevitada, siis nikkelelektroodi kasutades.
Hallmalm, kõrgtugev malm ning valuteras on visuaalselt üksteisega sarnased.
Käiates annab malm lühikese sädeme, samuti on võimalik õmblust malmi pinnalt
lahti rebida. Hallmalmi puurimislaast mureneb, kõrgtugeval malmil aga irdub
normaalselt.
Malmi erinevate sulamite vastupidavusest, süsiniku erinevatest formeeringutest
ning ka malmi suurest poorsusest tingituna, seob ta tihti endaga väävlit, soolvett,
õli, rasva jne. Soojenemisel aga muutub ka malmi struktuur. Seega ei leidu
peaaegu kunagi kahte täiesti ühesugust malmitükki. Just seetõttu on kindlasti
paljud meist ebaõnnestunud malmelektroodidega keevitades.
Malmi keevitamine
Kui malmi puhul kasutada faasimiselektroodi ( UTP 82 AS ) pragude
faasimiseks, siis tuleb seda pinda seejärel käiata. Seda seetõttu, et
faasimiselektroodi kasutamise tagajärjel moodustub faasi pinnale martensiit.
Peale lihvimist tuleb faasi pind hoolikalt puhastada, kuna lihvkäi jätab alati kas
rohkem või vähem liiva ja väikesi kiviosakesi endast maha.
Mahajäänud liivaosakesed ja kivitükikesed jäävad aga malmi pooridesse kinni.
Meil on aga pakkuda välja häid elektroode malmi, mitte liiva jaoks.
Kui tehakse ettevalmistusi faasi keevitamiseks, ei tohi kunagi kasutada V-faasi,
vaid alati U- või kahepoolset U-faasi, millel on ümardatud servad.
Seda sellepärast, et kui hiljem malmi keevitada kaarleegiga temperatuuril ca.
3000°C, siis kõik teravad malmi servad sulavad üles ja moodustub martensiit,
mis omakorda põhjustab pragude teket kõikjal, kus enne olid teravad nurgad.
Pärast ettevalmistustööde tegemist faasi keevitamiseks on üheks võimaluseks
puurida augud iga praokese lõppu. Alternatiivselt võib soovitada teostada kaks
lisaõmblust iga prao lõppu ning seejärel jagada pragu mõtteliselt osadeks,
alustades keevitamist keskelt ja liikudes vaheldumisi väljapoole, keevitades
ühest ja teisest otsast, jõudes lõpuks selle kohani, kust alustati.
Ärge kunagi keevitage rohkem kui 10 elektroodidiameetri pikkust, kuna nii väldite
te suurt ülesoojenemist ja martensiidi teket. Põhjuseks, miks me ütleme 10
elektroodi diameetrit, on see, et kui keevituskohal on väga paksud seinad, võib
lubada kuumuse vähest juurdelisamist, ilma, et see hakkaks pragunema. Sellisel
juhul võib valida diameetri 4 mm ja sellega ka keevitada 4 cm. Peale seda kui
keevisõmblus on tehtud, tuleb see koht üle vasardada, et eemaldada sel moel
seal leiduvad pinged. Ära kunagi vasarda külma niklit, kuna see põhjustab nikli
karastumist. Ära keevita ka kunagi kohta, mis pole jahtunud nii palju, et sinna
võiks käe peale asetada.
Kui keevitusfaasi täidetakse Ni-lisaainega, ehita astangud üles mööda faasi
külgseinu etapiviisiliselt.
Seda tehes hajuvad keevisõmbluse pinged piki külgi laiali. Seal, kus keevitus
ulatub otse põhjani, tekib kokkutõmbumise tagajärjel pinge, mistõttu rebeneb
nikkel ühe külje pealt lahti. Kuna nikkel on element, millel on suurim
paisumiskoefitsent, siis järelikult tõmbub ta jahtumisel ka niisama palju kokku.
Alalisvoolu ja miinuspooluseid tuleks kasutada kõigi malmelektroodidega
keevitamisel juhul, kui see on ette nähtud. Nimelt põhjustab miinuspooluse
kasutamine vähem keevitatava materjaliga segunemist, mistõttu moodustub ka
vähem martensiiti. Rohkem kui 15 mm paksuse keevituse tegemisel ainult
nikkelelektroodi kasutada ei tohi. Puhas nikkel võtab kuumas olekus elektroodi
kattest ära 0,65 % süsinikku. (Peaaegu kõigi malmelektroodide kate koosneb
suures osas puhtast grafiidist). Kui see nüüd jahtub, eraldub tervelt 0,16 %
süsinikku, mis sadestub niklikristallide vahele. See toob endaga aga kaasa
tendentsi pragude tekkeks, mis omakorda võivad edasi põhjustada teiste
mikropragude teket.
Seetõttu tuleb keevitus teostada erinevate kihtidena, kasutades
ferronikkelelektroodi puhta nikkelelektroodiga teostatud keevituskihtide vahel.
Selle tagajärjel seob ferronikkelelektroodis leiduv raud end vaba süsinikuga.
Puhta nikkelelektroodina soovitame me kasutada UTP 8, ferronikkelelektroodina
UTP 85 FN.
UTP 8 on malmikeevitus elektroodidest olnud meie enimmüüdud toode rohkem
kui 30 aastat. See sisaldab vähemalt 99,2 % puhast niklit, nagu ka mõnedel
meie konkurentidel. Elektroodi katte kvaliteet on see, mis kõige sagedamini
eristab malmelektroode üksteisest. Tänapäevaste analüüsimeetoditega
elektroodi katet hinnata aga keegi veel ei oska.
Malmi keevitamisel terase külge peaks terase paksus olema ainult 60 % malmi
paksusest. See on tingitud terase ja malmi vaheliste jõudude vahekorrast.
Elektroodid, mis sobivad kasutada, on UTP 8 ja UTP 85 FN, kui peaks aga
juhuslikult olema malmelektroodide põud, sobib ka UTP 34 N.
Väga pikaldasel kokkupuutel mereveega olnud malmi keevitamisel, juhul, kui
vesi on tunginud juba ka malmi pooridesse, soovitame me kasutada UTP 81 .
Sama pädeb ka põlenud malmi puhul.
See on puhta ferriitsüdamikuga elektrood, tema pind sisaldab aga suurel hulgal
soodat. Soodasisaldus annab väga hea puhtuseefekti ning ferriitsüdamik tagab
palju parema sissesulatamise kui nikkelelektrood. Hilisemaid kihte võib teha ka
nikkelelektroodiga, et tagada õmbluse töödeldavust. Kui UTP 81 kasutada kogu
täidise korral, võib seda töödelda alates kolmandast kihist.
Õlise malmi keevitamine
See on tõsine probleem, mida saab rahuldavalt lahendada ainult ühel moel, mis
mõneti on vasturääkiv meie varasemale teooriale. Nimelt, kui keevitada õlist
malmi, soojeneb malm üles ning õlitaskukesed, mis leiduvad malmi kõige
pealmise kihi poorides, aurustuvad (seda tingib kaarleegist tulev kõrge
temperatuur) ning keevises moodustuvad gaasitaskud. Kui nüüd nikkelkeevismetall
tardub, asetub gaasimullike tavaliselt vahetult pinna alla.
Jahtudes tõmbub nikkelkeevismetall kokku, mistõttu gaasitaskuke satub ülisuure
rõhu alla. Sellest tingituna murrab ta end läbi pealmise hangunud kihi, jättes
endast maha poori.
Järgmine töö, mis nüüd tuleb teha ja mis annab hea tulemuse, on käiata ära
keevise ülemine osa nii, et taskukesed avaneksid täielikult. Nüüd on võimalik
keevitustööd jätkata, kuna saab täita need kraatrid, mida tekitasid gaasitaskud.
Edasise ilma eelsoojenduseta teostatud keevituse käigus uusi gaasitaskuid
enam juurde ei teki ning edasine tegevuskäik on nii nagu eespool esitatud.
Kui on vaja ehitada üles suur, massiivne malmiosa, näit. täita mingi suur auk
(vale puuriauk), tuleks kasutada UTP 85 FN-i. Selle elektroodi kattel on
omadused, mis võimaldavad keevitust sama hästi jätkata ka siis kui räbu jookseb
peale. See tähendab, et on võimalik täita auku otse, ilma, et peaks kartma
räbutasku teket. See on tingitud räbu suhteliselt madalast erikaalust võrrelduna
ferronikkkel keevismetalliga. Niisiis jääb räbu kõige pealmiseks kihiks.
Ka aitab kaasa elektroodi suur sulamiskiirus.
Antud elektroodiga tuleb keevitada kas vahelduvvooluga või alalisvoolu ja
plusspoolusega.
Üldiselt:
UTP 8 kasutatakse halli malmi puhul, hea mehhaaniline töödeldavus
UTP 85 FN kasutatakse kiireks taastamiseks ja universaalseks parandustööks
UTP 81 kasutatakse roostetanud, ülekuumenenud ning tugevalt põlenud
malmi puhul
Peale toodud malmelektroodide on UTP:l veel suur hulk elektroode nii
spetsiaalseteks malmi keevitustöödeks , kui ka vastavalt turu nõudlusele
kohandatavaid tooteid.
Malm on raua sulam, mis sisaldab alati rohkem kui 1,7 % süsinikku,
maksimaalselt aga kuni 4,5 %. Normaaljuhul on see protsent 3 ja 3,5 % vahel.
Malmi kasutatakse peaasjalikult kolmel põhjusel. Nendeks on:
- odav toota
- mehhaaniliselt kergelt töödeldav
- lööki summutav
Põhjus, miks malmi on odav toota, seisneb loomulikult selles, et langeb ära
vajadus põletada välja looduslik süsinikusisaldus, mis tihti on segunenud
ferriidiga. See protsess on kallis. Selle asemel hoopis lisatakse süsinikku juurde.
Edasi on malmi kerge mehhaaniliselt töödelda ning samal ajal kui ta protsessi
käigus aeglaselt jahtub, koosneb ta tsementiidist ja vabalt võnkuvast süsinikust.
Löögi summutamise all peame silmas seda, et malm on nö. “surnud materjal”.
See tähendab, et võnked ja vibratsioonid seiskuvad koheselt, mitte ei levi
kaugemale, näiteks mootoriplokis. Kui mootoriplokk oleks tehtud terasest, siis
kolbide, võllide, jm. vibratsiooniga kaasneks niivõrd suur rappumine, et sarnase
mootoriga jõuaks vaevalt paari kvartali kaugusele, kuna ta raputab end lihtsalt
puruks. Kui võtta näiteks haamer ja lüüa sellega käes hoitava malmitükikese
pihta (20- 30 cm kaugusele kinnihoidmiskohast), siis võib märgata vaid nõrka
jõnksatust, kuid mingisugust vibratsiooni ei järgne. Korrates sama katset aga
näiteks terasplaadiga, on käes tunda tugevat vibratsiooni.
Malmi liigid
Malmi liigitatakse seal sisalduva süsiniku oleku järgi kahte gruppi:
1 Süsinik on seotud olekus tsemendiidi (Fe3C) kujul. Need on seotud
süsinikuga malmid ehk valgemalmid
2 Kogu süsinik või suurem osa sellest on vabas olekus. Need on vaba
grafiidiga malmid
Vaba grafiidiga malmid omakorda jagunevad vastavalt grafiidiosakeste
kujust lähtuvalt: hallmalm ( lamelse kujuga grafiit )
kõrgtugev malm (kerajas grafiit) – saadakse hallmalmi
modifitseerimisel magneesiumi, tseeriumi või teiste
elementidega
tempermalm ( vaba süsinik esineb pesaja grafiidina)-
saadakse valgemalmi grafitiseerival lõõmutamisel.
Legeermalmid jaotatakse legeerelementide järgi vastavalt kroommalm, ränimalm
jne.
Malmide tähistamine ning keevitatavus
DIN GOST SFS
_____________________________________________________________
Hallmalm GG CЧ GRS
Legeermalm GGL L-NiCr -
Kõrgtugev malm GGG BЧ GRP
Tempermalm GTW,GTS KЧ GRT
Tavaliseima malmivalu – hallmalmi keevitatavus on halb, kuid siiski edukalt
teostatav õigeid lisaaineid ning keevitusvõtteid rakendades. Tänapäeval
kasutatakse põhiliselt külmkeevitamist ferronikkel elektroodidega või
kombineeritud nikkel+ferronikkel elektroodidega. Väiksemaid detaile, mida on
võimalik ahjus käsitseda, võib kuumkeevitada gaasiga või joota.
Kõrgtugeva malmi keevitatavus on reeglina parem ning põhiliselt kasutatakse
elektroodidega külmkeevitust.
Musta tempermalmi tavaliselt ei keevitata, kuna ei ole võimalik saavutada
mustast tempermalmist valatud osadele esitatud tugevusnõudmisi. Kui siiski
keevitada, siis nikkelelektroodi kasutades.
Hallmalm, kõrgtugev malm ning valuteras on visuaalselt üksteisega sarnased.
Käiates annab malm lühikese sädeme, samuti on võimalik õmblust malmi pinnalt
lahti rebida. Hallmalmi puurimislaast mureneb, kõrgtugeval malmil aga irdub
normaalselt.
Malmi erinevate sulamite vastupidavusest, süsiniku erinevatest formeeringutest
ning ka malmi suurest poorsusest tingituna, seob ta tihti endaga väävlit, soolvett,
õli, rasva jne. Soojenemisel aga muutub ka malmi struktuur. Seega ei leidu
peaaegu kunagi kahte täiesti ühesugust malmitükki. Just seetõttu on kindlasti
paljud meist ebaõnnestunud malmelektroodidega keevitades.
Malmi keevitamine
Kui malmi puhul kasutada faasimiselektroodi ( UTP 82 AS ) pragude
faasimiseks, siis tuleb seda pinda seejärel käiata. Seda seetõttu, et
faasimiselektroodi kasutamise tagajärjel moodustub faasi pinnale martensiit.
Peale lihvimist tuleb faasi pind hoolikalt puhastada, kuna lihvkäi jätab alati kas
rohkem või vähem liiva ja väikesi kiviosakesi endast maha.
Mahajäänud liivaosakesed ja kivitükikesed jäävad aga malmi pooridesse kinni.
Meil on aga pakkuda välja häid elektroode malmi, mitte liiva jaoks.
Kui tehakse ettevalmistusi faasi keevitamiseks, ei tohi kunagi kasutada V-faasi,
vaid alati U- või kahepoolset U-faasi, millel on ümardatud servad.
Seda sellepärast, et kui hiljem malmi keevitada kaarleegiga temperatuuril ca.
3000°C, siis kõik teravad malmi servad sulavad üles ja moodustub martensiit,
mis omakorda põhjustab pragude teket kõikjal, kus enne olid teravad nurgad.
Pärast ettevalmistustööde tegemist faasi keevitamiseks on üheks võimaluseks
puurida augud iga praokese lõppu. Alternatiivselt võib soovitada teostada kaks
lisaõmblust iga prao lõppu ning seejärel jagada pragu mõtteliselt osadeks,
alustades keevitamist keskelt ja liikudes vaheldumisi väljapoole, keevitades
ühest ja teisest otsast, jõudes lõpuks selle kohani, kust alustati.
Ärge kunagi keevitage rohkem kui 10 elektroodidiameetri pikkust, kuna nii väldite
te suurt ülesoojenemist ja martensiidi teket. Põhjuseks, miks me ütleme 10
elektroodi diameetrit, on see, et kui keevituskohal on väga paksud seinad, võib
lubada kuumuse vähest juurdelisamist, ilma, et see hakkaks pragunema. Sellisel
juhul võib valida diameetri 4 mm ja sellega ka keevitada 4 cm. Peale seda kui
keevisõmblus on tehtud, tuleb see koht üle vasardada, et eemaldada sel moel
seal leiduvad pinged. Ära kunagi vasarda külma niklit, kuna see põhjustab nikli
karastumist. Ära keevita ka kunagi kohta, mis pole jahtunud nii palju, et sinna
võiks käe peale asetada.
Kui keevitusfaasi täidetakse Ni-lisaainega, ehita astangud üles mööda faasi
külgseinu etapiviisiliselt.
Seda tehes hajuvad keevisõmbluse pinged piki külgi laiali. Seal, kus keevitus
ulatub otse põhjani, tekib kokkutõmbumise tagajärjel pinge, mistõttu rebeneb
nikkel ühe külje pealt lahti. Kuna nikkel on element, millel on suurim
paisumiskoefitsent, siis järelikult tõmbub ta jahtumisel ka niisama palju kokku.
Alalisvoolu ja miinuspooluseid tuleks kasutada kõigi malmelektroodidega
keevitamisel juhul, kui see on ette nähtud. Nimelt põhjustab miinuspooluse
kasutamine vähem keevitatava materjaliga segunemist, mistõttu moodustub ka
vähem martensiiti. Rohkem kui 15 mm paksuse keevituse tegemisel ainult
nikkelelektroodi kasutada ei tohi. Puhas nikkel võtab kuumas olekus elektroodi
kattest ära 0,65 % süsinikku. (Peaaegu kõigi malmelektroodide kate koosneb
suures osas puhtast grafiidist). Kui see nüüd jahtub, eraldub tervelt 0,16 %
süsinikku, mis sadestub niklikristallide vahele. See toob endaga aga kaasa
tendentsi pragude tekkeks, mis omakorda võivad edasi põhjustada teiste
mikropragude teket.
Seetõttu tuleb keevitus teostada erinevate kihtidena, kasutades
ferronikkelelektroodi puhta nikkelelektroodiga teostatud keevituskihtide vahel.
Selle tagajärjel seob ferronikkelelektroodis leiduv raud end vaba süsinikuga.
Puhta nikkelelektroodina soovitame me kasutada UTP 8, ferronikkelelektroodina
UTP 85 FN.
UTP 8 on malmikeevitus elektroodidest olnud meie enimmüüdud toode rohkem
kui 30 aastat. See sisaldab vähemalt 99,2 % puhast niklit, nagu ka mõnedel
meie konkurentidel. Elektroodi katte kvaliteet on see, mis kõige sagedamini
eristab malmelektroode üksteisest. Tänapäevaste analüüsimeetoditega
elektroodi katet hinnata aga keegi veel ei oska.
Malmi keevitamisel terase külge peaks terase paksus olema ainult 60 % malmi
paksusest. See on tingitud terase ja malmi vaheliste jõudude vahekorrast.
Elektroodid, mis sobivad kasutada, on UTP 8 ja UTP 85 FN, kui peaks aga
juhuslikult olema malmelektroodide põud, sobib ka UTP 34 N.
Väga pikaldasel kokkupuutel mereveega olnud malmi keevitamisel, juhul, kui
vesi on tunginud juba ka malmi pooridesse, soovitame me kasutada UTP 81 .
Sama pädeb ka põlenud malmi puhul.
See on puhta ferriitsüdamikuga elektrood, tema pind sisaldab aga suurel hulgal
soodat. Soodasisaldus annab väga hea puhtuseefekti ning ferriitsüdamik tagab
palju parema sissesulatamise kui nikkelelektrood. Hilisemaid kihte võib teha ka
nikkelelektroodiga, et tagada õmbluse töödeldavust. Kui UTP 81 kasutada kogu
täidise korral, võib seda töödelda alates kolmandast kihist.
Õlise malmi keevitamine
See on tõsine probleem, mida saab rahuldavalt lahendada ainult ühel moel, mis
mõneti on vasturääkiv meie varasemale teooriale. Nimelt, kui keevitada õlist
malmi, soojeneb malm üles ning õlitaskukesed, mis leiduvad malmi kõige
pealmise kihi poorides, aurustuvad (seda tingib kaarleegist tulev kõrge
temperatuur) ning keevises moodustuvad gaasitaskud. Kui nüüd nikkelkeevismetall
tardub, asetub gaasimullike tavaliselt vahetult pinna alla.
Jahtudes tõmbub nikkelkeevismetall kokku, mistõttu gaasitaskuke satub ülisuure
rõhu alla. Sellest tingituna murrab ta end läbi pealmise hangunud kihi, jättes
endast maha poori.
Järgmine töö, mis nüüd tuleb teha ja mis annab hea tulemuse, on käiata ära
keevise ülemine osa nii, et taskukesed avaneksid täielikult. Nüüd on võimalik
keevitustööd jätkata, kuna saab täita need kraatrid, mida tekitasid gaasitaskud.
Edasise ilma eelsoojenduseta teostatud keevituse käigus uusi gaasitaskuid
enam juurde ei teki ning edasine tegevuskäik on nii nagu eespool esitatud.
Kui on vaja ehitada üles suur, massiivne malmiosa, näit. täita mingi suur auk
(vale puuriauk), tuleks kasutada UTP 85 FN-i. Selle elektroodi kattel on
omadused, mis võimaldavad keevitust sama hästi jätkata ka siis kui räbu jookseb
peale. See tähendab, et on võimalik täita auku otse, ilma, et peaks kartma
räbutasku teket. See on tingitud räbu suhteliselt madalast erikaalust võrrelduna
ferronikkkel keevismetalliga. Niisiis jääb räbu kõige pealmiseks kihiks.
Ka aitab kaasa elektroodi suur sulamiskiirus.
Antud elektroodiga tuleb keevitada kas vahelduvvooluga või alalisvoolu ja
plusspoolusega.
Üldiselt:
UTP 8 kasutatakse halli malmi puhul, hea mehhaaniline töödeldavus
UTP 85 FN kasutatakse kiireks taastamiseks ja universaalseks parandustööks
UTP 81 kasutatakse roostetanud, ülekuumenenud ning tugevalt põlenud
malmi puhul
Peale toodud malmelektroodide on UTP:l veel suur hulk elektroode nii
spetsiaalseteks malmi keevitustöödeks , kui ka vastavalt turu nõudlusele
kohandatavaid tooteid.