19-05-2013, 20:50 PM
Need tükikesed kahjuks sealt niisama välja ei tulnud. Kahjuks ma ei tea ikka veel täpset süsteemi, sest muhvi sisse ju ei näe, aga ju seal sellised vitste moodi vedrud ka veel on. Ma mingil hetkel lõin käega ja otsustasin, et panen asja kokku, töötab kaua töötab, eks seni saab siis edasi mõelda. Aga kuramus - neljal korral üritasin lülituskahvlitega korpust tagasi panna, aga ei õnnestunud. Mitmes asendis proovisin, nii, et kõik on neutraalis, ei ole võimalik. Otsa sain küll aga lülitama ei hakanud. Lõpuks lõin käega ja leidsin, et ju homne on tänasest targem. Lisaks on probleem siduriga, mida lolli peaga üritasin ära kangutada, kuigi tolku sest polnud, kast jäi ju kokku. Ei õnnestunud ka seda paika saada, kuna kolmed nuudid vaja korraga hambuma saada - hooratta peale, siduri reduktori sisemine võll ja ka välimine hammasratas. Kaalub see kobakas mida seal liigutada tuleb oma 50 kg kindlasti. Paras kangutamine.
Vahepeal tegin mõne kõne ja otsisin kontakte, kes oskaks antud masina iseärasustest lähemalt rääkida. Kuskil siin Hiiumaal on see masin ju ometi varasematel aegadel ka teenistuslikku tööd teinud ja on võimalik, et on ka teine sarnane masin siin kuskil olnud. Mujalt pole kahjuks kontakte leidnud, ilmselt pole neid Eestis enam. Muidu mõne nime sain, aga helistanud veel pole, kuna kast jääb vast seekord molekulideks võtmata. Kas neid fiksaatortükikesi üritan välja lõhkuda või mitte selgub homme. Samas on kuradi nõme, kui selline asi mingi kehva koha peal uuesti juhtub. Mul juhtus see "baasist" mitu kilomeetrit eemal, aga õnneks õnnestus nii targalt sõita et jõudsin ikka koju ära. Süda värises küll, eriti järsu ja pika mäe peal.
Muuseas siduri lülituseks olen otsustanud panna pisikese hüdrosilindri, et saaks igas asendis mõnusalt sidurit lülitada (nt mülkast välja aidates tõstukiga kangutades). Siis vaja veel pidureid ja difrilukke ja oleks asi juba kõvasti asjalikum. Difrilukkude osas aga siiani selgus puudub. Tahaks nagu uskuda, et ilma difrilukkudeta ükski korralik masin tehasest välja ei veerenud, aga mingit lülitust seal ometigi ei paista... Millised pidurid veel masinal on, ei oska ette ka kujutada. Aga nii difrid kui pidurid tahaks ka hüdrauliliselt lülitatavaks teha. Õigem oleks suruõhk, aga selle süsteemi ehitamine keerukam (originaalis oli kompressor, see mul isegi olemas) ja talvel kipub kindlasti jäätumisega jama olema. Hüdro lollikindlam.
Vahepeal tegin mõne kõne ja otsisin kontakte, kes oskaks antud masina iseärasustest lähemalt rääkida. Kuskil siin Hiiumaal on see masin ju ometi varasematel aegadel ka teenistuslikku tööd teinud ja on võimalik, et on ka teine sarnane masin siin kuskil olnud. Mujalt pole kahjuks kontakte leidnud, ilmselt pole neid Eestis enam. Muidu mõne nime sain, aga helistanud veel pole, kuna kast jääb vast seekord molekulideks võtmata. Kas neid fiksaatortükikesi üritan välja lõhkuda või mitte selgub homme. Samas on kuradi nõme, kui selline asi mingi kehva koha peal uuesti juhtub. Mul juhtus see "baasist" mitu kilomeetrit eemal, aga õnneks õnnestus nii targalt sõita et jõudsin ikka koju ära. Süda värises küll, eriti järsu ja pika mäe peal.
Muuseas siduri lülituseks olen otsustanud panna pisikese hüdrosilindri, et saaks igas asendis mõnusalt sidurit lülitada (nt mülkast välja aidates tõstukiga kangutades). Siis vaja veel pidureid ja difrilukke ja oleks asi juba kõvasti asjalikum. Difrilukkude osas aga siiani selgus puudub. Tahaks nagu uskuda, et ilma difrilukkudeta ükski korralik masin tehasest välja ei veerenud, aga mingit lülitust seal ometigi ei paista... Millised pidurid veel masinal on, ei oska ette ka kujutada. Aga nii difrid kui pidurid tahaks ka hüdrauliliselt lülitatavaks teha. Õigem oleks suruõhk, aga selle süsteemi ehitamine keerukam (originaalis oli kompressor, see mul isegi olemas) ja talvel kipub kindlasti jäätumisega jama olema. Hüdro lollikindlam.