Buick Special, 1937 otsingud
#1

Minu poole on pöördunud üks noormees, Ott Lammertson, kes otsib kirglikult oma vanaisale kuulunud sõiduautot, Buick Special 1937.
Tundub, et soov auto leida on tõsine. Kaugem eesmärk on auto tagasi osta ja taastada.

Allpool tema lugu:

Vanaisa Valter Võngerfeldt (elanud ja töötanud veokijuhina peale sõda Sakus) ostis musta Buick Speciali Moskva autoturult 1957 aastal. Moskvasse müüki tulnud autodest liikus info vanade sõjaaegsete sõprade kaudu ja tuli kiirelt reageerida.

Algne tehn. pass oli БР 012434 ja auto reg. nr. РФ 49-64 (välja antud 1957 a.)

Võngerfeld Valter (Karl´i poeg) on autole Buick 12. juunil 1975.a. saanud tehn. pass nubriga АД 904811 ja auto reg. numbri ЕАУ 42-48.

Kuna üks vanaisa sõber tegi autoga mingi aeg kerge avarii, hakkas vanaisa oma autot taastama. Ilmselt võttis auto liigagi tükkideks, jäi ise vanaks ja ei jõudnudki tööga lõpuni.

Vanaisa Valter müüs Buicki lahtivõetuna 1989. aastal Aimar Jürimäele (kelle leidsin tänu tehnika ajaloolase, Rene Levolli arhiivi andmetele). Vanaisa Valter suri kevadel 1990.

ARK arhiivis on 11. juulil 1991. a. seisuga: Buick 1937.a. mootor nr 771550, shasii 3020310, kere nr 3022020310, musta värvi müüdud Jürimäe Aimar Helmuti pojale, eluk Tallinn, Liivalaia 38-4.

Infoks ka seegi, et Buicki originaal esi- ja tagastange on jäänud Aimar Jürimäe kätte.
Aimar Jürimäe müüs auto u. 1991 - 1996 edasi vist ühele Tartu mehele, ostja nime Aimar Jürimäe kahjuks ei mäleta.

Aimar Jürimäe oli auto huviline, kellel oli vene-aja lõpus kokku 16 vana autot, aga müüs need u. 1991-1996 maha.

Auto müüs Aimar edasi samas seisus millisena selle ostis: mootor raamil ja rattad all, tip-top korras, värvitud ja õlitatud - sai raamiga ka sõitu teha. Kere, tiivad, kapott olid eraldi, mis olid korrallikult ettevalmistatud ja tumepunase krundiga värvitud. Autol oli vene 6 pütane mootor, aga ostja sai ka Buicki rida 8-se kaasa, mida ei saanud tol ajal tööle varuosade puudusel.

Kui keegi tehnikahuviline on kuulnud sellisest Buick Specalist, oleksime väga tänulikud kui teada annaksite!

Lugupidamisega,
Ott Lammertson, 51 54 534


Siin ainus foto, mis on Otil sellest Buick-ist olemas:
Algne lugu siin: http://www.vanatehnika.ee/foorum/viewtop...f=9&t=2284

[Pilt: Buick1937.jpg]

Terv. Märt Aarne
www.vanatehnika.ee
Vasta
#2

Aastat 5 -6 tagasi nägin ühte suurt ameeriklast kuskil Türi taga kuuris, milline hakkas talle kohe kaela kukkuma. Auto kõrval lebas 8-se mootori blokk, auto nina oli lahti võetud ja omanikul kodus (salong oli suhteliselt algupärane ja originaalis). Auto oli vaheseinaga pullmann igatahes ...ja omaniku väitel väga eriline pika tagumikuga mudel. Kuna hind oli tal päris ajuvaba (juba tollal 150 t. eek), siis minust see auto sinna ka jäi igatahes. Ma olen jätkuvas veendumuses et selliseid romusid ameeriklasi saab ka täna veel nende valmistajariigist odavamalt kui see pakutu oli.
Vasta
#3

Algatus on igati tore. Samas võimalus,et see auto eestis alles on ilmselt nulli lähedane. Ei taha olla küüniline ega ka vaenulik, otsija suhtes. Kuna eesmärk on tal üllas. Samas tahaks meelde tuletada,et enamus pealsõja järgseid autosid on tänaseks, tugevalt ringi ehitatud. Seega minu soovitus oleks nagu ka eelpool rääkijal. Osta ameerika ühendriikidest analoogne mudel.Neid leidub seal veel piisavalt ja heas konditsioonis. Sellega säästaks ta end ilmselt paljudest ebameeldivatest asjadest, mis võivad tüüpilisel eesti autol.


Vasta
#4

(23-02-2013, 09:13 AM)MAZ Kirjutas:  Algatus on igati tore. Samas võimalus,et see auto eestis alles on ilmselt nulli lähedane. Ei taha olla küüniline ega ka vaenulik, otsija suhtes. Kuna eesmärk on tal üllas. Samas tahaks meelde tuletada,et enamus pealsõja järgseid autosid on tänaseks, tugevalt ringi ehitatud. Seega minu soovitus oleks nagu ka eelpool rääkijal. Osta ameerika ühendriikidest analoogne mudel.Neid leidub seal veel piisavalt ja heas konditsioonis. Sellega säästaks ta end ilmselt paljudest ebameeldivatest asjadest, mis võivad tüüpilisel eesti autol.
Olles seda teemat mõnda aega "harutanud", ei ole minu arvates asi lootusetu. Kui ei proovi, võib endale elu lõpuni etteheiteid teha...
Kõigepealt selgituseks, et huvi pakub ainult see konkreetse ajalooga auto.

Miks ma arvan, et auto võiks kuskil garaazhinurgas rahulikult seista? Esiteks, ei ole tegu sõja-aegse saksa trofee-autoga, mis üheksakümnendatel soomlaste, rootslaste poolt odavalt kokku osteti. Teiseks, auto oli nö. osadeks võetud ja kolmandaks, auto müüdi dokumentideta.

Terv. Märt Aarne
www.vanatehnika.ee
Vasta
#5

Jah, Ksf Autorestoraatoril on ka mingil määral õigus. Samas kipub tihti selliste sõidukite saatus olema, hoopis kusagil aia või taluhoovis, puuall mädanemine ja lõpptulemusest rääkida ei tahaks.Sad

Isegi kui see auto on kusagil alles veel ja pole maasisse vajunud. Siis võimalus,et selle omanik loeb seda foorumit pole just eriti suur %?
Lisaks ei tasu unustada,et praegune omanik ei pruugi absoluutselt olla huvitatud selle müügist. Nagu ma ennem rõhutasin ei taha ma olla küüniline, vaid anda otsijale aimu, mis kõik teda ees võib oodata.


Vasta
#6

(23-02-2013, 11:37 AM)MAZ Kirjutas:  ...
Isegi kui see auto on kusagil alles veel ja pole maasisse vajunud. Siis võimalus,et selle omanik loeb seda foorumit pole just eriti suur %?

Täiesti nõus!
Aga ometi jääb väike võimalus, et keegi, kes seda juttu loeb, on midagi kuskil näinud või kuulnud. Sellele väikesele võimalusele loodamegi.

Terv. Märt Aarne
www.vanatehnika.ee
Vasta
#7

kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi ...
just äsja oli telekas üks saade, kus muuhulgas räägiti, et ainult kuut inimest läheb vaja, et jõuda mistahes inimeseni maailmas. siis seda sisteemi peeti silmas, et tuttava tuttava ... tuttav.
kui see auto on olemas, siis läheb teoreetiliselt üsna vähe aega ja vaeva vaja tema üles leidmiseks. vaja ainult infot jagada. see jagamine on muidugi keeruline kuna inimesed on laisad ja ehk ka ükskõiksed.
samas tänapäe on igatsugu fatseebokid ja muud asjad. kui ikke inimesed jagaks seda infi, siis küll kadund massin ka välja tuleb.
Vasta
#8

Ma üritan realist olla aga samas olles oma autode ajalugu ja omanikke tuvastamisega tegelenud. Pean tunnistama,et tegu on keerulise ja aeganõudva protsessiga,mis võib kesta aastaid. Vahest on vaja lihtsalt õnne,et õiged otsad kokku viia.


Vasta
#9

Auto on 1938 aasta Buick Special ja oli omal ajal minu valduses. Tänaseks on otsija selle autoga kokku saanud.
Taastada polnud seal kahjuks juba ostmise hetkel midagi, sest raami esiots oli brutaalselt maha saetud ja sinna oli keevitatud mingi teise auto poolraami otsad ja alla aretatud Zim-i esisild. Auto oli seisnud ka niiskes garaazhis, mis tegi oma töö. Antud hetkel aitab see konkreetne auto elule teist samasugust USA-st toodud isendit. Originaalne ridamootor ootab samuti elustamist.

Mis ei tapa, teeb vigaseks!
Vasta
#10

Ringi tehtud,pehkinud auto taastamine algseisu(poldi,mutri,seibi+ ajastukohaste polstrite jne) ja miski starteri remont pole võrreldavad asjad.


Vasta
#11

(23-02-2013, 13:18 PM)Mufff Kirjutas:  Auto on 1938 aasta Buick Special ja oli omal ajal minu valduses. Tänaseks on otsija selle autoga kokku saanud.
...

Kas oled kindel, et jutt on samast masinast? Kas mõni raami või kerenumber ka teada on?

Rääkisin just Otiga... jah, ta on sinuga telefonis rääkinud. Aga tema arvates ei saa see olla otsitav isend. No hea küll, väljalaskeaasta ei klapi...

Sinu käes olnud Buick oli Oti jutu järgi A. Morgeni juurest pärit? Aga, Morgenil oli see Buick juba enne, kui Oti vanaisa selle 1989. aastal ära müüs... Midagi siin ei klapi!

Otsime edasi!

Terv. Märt Aarne
www.vanatehnika.ee
Vasta
#12

(23-02-2013, 17:35 PM)mellpoiss Kirjutas:  Pikk jutt tuli, kellegile pahasti öelda ei tahtnud, tegelikult tahtsin öelda, et ärge raisake aega mõtlemise peale miks ei saa ja ei tasu, alustage kohe sellest kuidas saaks!

Lisaksin eelnevale igati mõistliku jutu juurde veel paar oma mõtet.
Üks asi on see,et ärge uskuge kunagi midagi ega kedagi. Tänu sellele jutule,et pole enam midagi alles ja kõik ammu kadunud, jäin ilma oma Opel Kapitäni esisillast. Üks eelmistest omanikest vandus,et pole enam midagi alles.......tegelt läks mööda kümme aastat ja kuu aega enne ühte telefonikõnet oli siis minu auto originaalne esisild rännanud Kuusakoskisse....... Siit siis mõte,et otsige härrased,ärge laske ennast mõtetest ja juttudest segada.....
Teine mõte on selline,et hakake kohe taastamiste ja otsimistega pihta.....liigne mõtlemine on tegude surm!
Aga jõudu auto leidmisel!
Vasta
#13

lugupeetud pessimistlikud kaasfoorumlased, antud juhul ei ole teemaks suvalise buick-i taastamine. inimene otsib oma vanaisa autot, ehk tegu on emotsioonidega. seega on jutt lihtsa vaevaga ja odavamalt ameerikast toomise teemal hetkel täiesti kohatu.
ehk siis paluks rohkem sallivust ja parem levitage infot selle teema kohta.
Vasta
#14

(23-02-2013, 18:41 PM)autorestauraator Kirjutas:  
(23-02-2013, 13:18 PM)Mufff Kirjutas:  Auto on 1938 aasta Buick Special ja oli omal ajal minu valduses. Tänaseks on otsija selle autoga kokku saanud.
...
Kas oled kindel, et jutt on samast masinast? Kas mõni raami või kerenumber ka teada on?
Rääkisin just Otiga... jah, ta on sinuga telefonis rääkinud. Aga tema arvates ei saa see olla otsitav isend. No hea küll, väljalaskeaasta ei klapi...
Sinu käes olnud Buick oli Oti jutu järgi A. Morgeni juurest pärit? Aga, Morgenil oli see Buick juba enne, kui Oti vanaisa selle 1989. aastal ära müüs... Midagi siin ei klapi!
Otsime edasi!
Elus ei klapi paljud asjad, kuid ära tuleb elada sellegi poolest. Viimati oli Ott kindel, et see ikkagi on tema vanaisa auto, kuid õnneks on meil põhiseaduslik õigus kõiges kahelda. Ka selles, et see ikkagi on Oti vanaisa Buick ja loomulikult ka selles, et Morgenil oli see auto enne, kui Oti vanaisa selle maha müüs ning kindlasti ka selles, et Oti vanaisa võis selle ju ka varem maha müüa. Ajalugu on dünaamiliselt muutuv teadus ja aeg on samuti suhteline mõiste. See tähendab, et aja möödudes hakkavad ka sündmused aja teljel liikuma.
Sellel autol on olemas vene-aegsed registreerimismärgid. Raami numbrit ei ole ja seda polnud ka passis, kuid on säilinud kere number koos värvi- ja salongi sisu koodidega. Mina omalt poolt rohkem teha ei saa, kuid Ott teab, kellega ta on suhelnud ja keda ma talle ka mainisin ning nendelt isikutelt on võimalik selle auto kohta veel mõningaid detaile teada saada. Omalt poolt võin üles otsida kere tehaselipiku, kuid seda tasub teha siis, kui on olemas võrdlusandmed.

(23-02-2013, 19:34 PM)TALUPOEG TALUJA Kirjutas:  
(23-02-2013, 17:35 PM)mellpoiss Kirjutas:  Pikk jutt tuli, kellegile pahasti öelda ei tahtnud, tegelikult tahtsin öelda, et ärge raisake aega mõtlemise peale miks ei saa ja ei tasu, alustage kohe sellest kuidas saaks!
Lisaksin eelnevale igati mõistliku jutu juurde veel paar oma mõtet.
Üks asi on see,et ärge uskuge kunagi midagi ega kedagi. Tänu sellele jutule,et pole enam midagi alles ja kõik ammu kadunud, jäin ilma oma Opel Kapitäni esisillast. Üks eelmistest omanikest vandus,et pole enam midagi alles.......tegelt läks mööda kümme aastat ja kuu aega enne ühte telefonikõnet oli siis minu auto originaalne esisild rännanud Kuusakoskisse....... Siit siis mõte,et otsige härrased,ärge laske ennast mõtetest ja juttudest segada.....
Teine mõte on selline,et hakake kohe taastamiste ja otsimistega pihta.....liigne mõtlemine on tegude surm!
Aga jõudu auto leidmisel!
Siin on kaks mõtet meestelt, kelle ees juba ainuüksi nende mõtete eest võtan mütsi maha.
Kui midagi otsid ja midagi teha tahad, siis tee seda kohe ja praegu. Selliselt läksid kaduma vana Ikarus-60 ja Zil-158. Mõlemast oleks asja saanud, kuid oleks on tingiv kõneviis. Üks läks sulatusahju mõned kuud enne seda, kui mina hakkasin endale taastamiseks bussi otsima ja teise asukohta hoiti nii kiivalt saladuses, et pärast ei mäletatud enam sedagi, kus see buss asus (sellest polnud ka tolku, sest selle bussi aeg sai otsa tänaseks juba 6 aastat tagasi). Sellele vaatamata on täna taastamisel Zis-154 elektrodiisel buss - buss, mida väidetavalt Eestis enam polnud, kuid mille kaevasin välja Keila kandist.
Kui sa midagi väga otsid, siis ilmselt sa selle ka leiad. Kui see pole sinu asi leida, siis leiad sa midagi muud. Mina ei leidnud seda Ikarus-t ja Zil-i, kuid leidsin enda jaoks õiged bussid - puukatusega Scania Vabis Bulldog'i ja Zis-154-ja. Ja aega kulus mul selleks 3 aastat ja 3 kuud. Aga nagu vanasõna ütleb: "Kes otsib, see leiab."

Mis ei tapa, teeb vigaseks!
Vasta
#15

(24-02-2013, 08:06 AM)Mufff Kirjutas:  
(23-02-2013, 18:41 PM)autorestauraator Kirjutas:  
(23-02-2013, 13:18 PM)Mufff Kirjutas:  Auto on 1938 aasta Buick Special ja oli omal ajal minu valduses. Tänaseks on otsija selle autoga kokku saanud.
...
Kas oled kindel, et jutt on samast masinast? Kas mõni raami või kerenumber ka teada on?
Rääkisin just Otiga... jah, ta on sinuga telefonis rääkinud. Aga tema arvates ei saa see olla otsitav isend. No hea küll, väljalaskeaasta ei klapi...
Sinu käes olnud Buick oli Oti jutu järgi A. Morgeni juurest pärit? Aga, Morgenil oli see Buick juba enne, kui Oti vanaisa selle 1989. aastal ära müüs... Midagi siin ei klapi!
Otsime edasi!
Elus ei klapi paljud asjad, kuid ära tuleb elada sellegi poolest. Viimati oli Ott kindel, et see ikkagi on tema vanaisa auto, kuid õnneks on meil põhiseaduslik õigus kõiges kahelda. Ka selles, et see ikkagi on Oti vanaisa Buick ja loomulikult ka selles, et Morgenil oli see auto enne, kui Oti vanaisa selle maha müüs ning kindlasti ka selles, et Oti vanaisa võis selle ju ka varem maha müüa. Ajalugu on dünaamiliselt muutuv teadus ja aeg on samuti suhteline mõiste. See tähendab, et aja möödudes hakkavad ka sündmused aja teljel liikuma.
Sellel autol on olemas vene-aegsed registreerimismärgid. Raami numbrit ei ole ja seda polnud ka passis, kuid on säilinud kere number koos värvi- ja salongi sisu koodidega. Mina omalt poolt rohkem teha ei saa, kuid Ott teab, kellega ta on suhelnud ja keda ma talle ka mainisin ning nendelt isikutelt on võimalik selle auto kohta veel mõningaid detaile teada saada. Omalt poolt võin üles otsida kere tehaselipiku, kuid seda tasub teha siis, kui on olemas võrdlusandmed.

(23-02-2013, 19:34 PM)TALUPOEG TALUJA Kirjutas:  
(23-02-2013, 17:35 PM)mellpoiss Kirjutas:  Pikk jutt tuli, kellegile pahasti öelda ei tahtnud, tegelikult tahtsin öelda, et ärge raisake aega mõtlemise peale miks ei saa ja ei tasu, alustage kohe sellest kuidas saaks!
Lisaksin eelnevale igati mõistliku jutu juurde veel paar oma mõtet.
Üks asi on see,et ärge uskuge kunagi midagi ega kedagi. Tänu sellele jutule,et pole enam midagi alles ja kõik ammu kadunud, jäin ilma oma Opel Kapitäni esisillast. Üks eelmistest omanikest vandus,et pole enam midagi alles.......tegelt läks mööda kümme aastat ja kuu aega enne ühte telefonikõnet oli siis minu auto originaalne esisild rännanud Kuusakoskisse....... Siit siis mõte,et otsige härrased,ärge laske ennast mõtetest ja juttudest segada.....
Teine mõte on selline,et hakake kohe taastamiste ja otsimistega pihta.....liigne mõtlemine on tegude surm!
Aga jõudu auto leidmisel!
Siin on kaks mõtet meestelt, kelle ees juba ainuüksi nende mõtete eest võtan mütsi maha.
Kui midagi otsid ja midagi teha tahad, siis tee seda kohe ja praegu. Selliselt läksid kaduma vana Ikarus-60 ja Zil-158. Mõlemast oleks asja saanud, kuid oleks on tingiv kõneviis. Üks läks sulatusahju mõned kuud enne seda, kui mina hakkasin endale taastamiseks bussi otsima ja teise asukohta hoiti nii kiivalt saladuses, et pärast ei mäletatud enam sedagi, kus see buss asus (sellest polnud ka tolku, sest selle bussi aeg sai otsa tänaseks juba 6 aastat tagasi). Sellele vaatamata on täna taastamisel Zis-154 elektrodiisel buss - buss, mida väidetavalt Eestis enam polnud, kuid mille kaevasin välja Keila kandist.
Kui sa midagi väga otsid, siis ilmselt sa selle ka leiad. Kui see pole sinu asi leida, siis leiad sa midagi muud. Mina ei leidnud seda Ikarus-t ja Zil-i, kuid leidsin enda jaoks õiged bussid - puukatusega Scania Vabis Bulldog'i ja Zis-154-ja. Ja aega kulus mul selleks 3 aastat ja 3 kuud. Aga nagu vanasõna ütleb: "Kes otsib, see leiab."

Tänud kõigile kes on minu vanaisa Buick Speciali otsingutes sõna sekka öeldnud!
Tänan ka "Autorestauraatorit" kes teema käima lükkas!

"Asjaarmastaja" leid Türi lähedal oli ka uus niidiots, kuigi see vaheseinaga variant ei ole arvatavasti õige auto, lähen seda kevadel otsima!

Üks on kindel, et vanaisa Valter müüs Buicki Aimar Jürimäele edasi vahemiskus 1987-1989, kuna ainuke selge mälestus minul Buickist oli see kui olin 6 -7 aastane (aasta oli 1986) kui vanaisa pani oma Buicki (raam, rattad, mootor ja rool) tööle ja tegi mulle sellega Saku lähedal väikse tiiru. Istusime raamile kinnitatud kasti otsas ja pidin kõvasti kinni hoidma!
Salong, esi-tiivad ja muud kere osad olid vanaisal garaazis punase grundiga ettevalmistatud!
Auto oli detailidena kokkupanemise järgus ja väga korralik!

Seega ei saanud vanaisa seda Buicki A.Morgenile varem müüa!

Nii Rakvere auto-mees Vello Vilu, lahkunud A.Morgeni tütar, kui ka tehnika ajaloolane Rene Levoll on kinnitanud mulle, et A.Morgen sai selle Buicki (mis hiljem "Muffi" kätte jõudis) omanikuks juba väga ammu, isegi 1975 kandis.

Väike kahtlus tekkis seetõttu, kuna A. Morgenil oli tema tütre mälu järgi omalajal 3-4 Biucki, siis tekkis versioon, et äkki vanaisa auto on jõudnud tiiruga A.Morgeni kätte. Kuid hiljem sain teada, et A.Morgen oli juba tol ajal vana ja haige ega jõudnud oma tehnikaga enam tegeleda.

Kuigi "Muff" auto oli 38 ja vanaisa oma 37, oleks igaljuhul põnev kere-raami numbreid võrrelda.

Rakvere mehe V.Vilu hoovi peal pidi tänaseni üks Buicki raam koos mootoriga seisma, lähen seda kevadel uurima, aga tõenäoliselt on see 1939 a. oma, mille kere pilt on ka EAG-galeriis (viimane).

Kokkuvõtvalt olen sattunud tõesti hoogu ja hasarti oma vanaisa Buicki otsingutega! Loteriivõit oleks leida vanaisa auto korralikult säilinud eksemlplarina (nagu selle Aimar Jürimäe edasi müüs) aga rahulolu annaks ka n.ö "kadunukese leidmine"!

Tänud ka Aimar Jürimäele kes minu vanaisa Buicki esi ja taga stange mulle kinkis! Panen need garaazi seinale! Smile

Ei anna alla otsin edasi!!
Olen tänulik kõigile kui kui infot levitate!!

Head vabariigi sünnipäeva ka kõigile!!!
____________________________
"Buick 1937" (Ott Lammertson)
5154534
ott@lexline.ee
Vasta
#16

Vilu juures, Rakvere külje all, on 1939. aasta Buick'i raam ja kere. Raam on võib-olla isegi sama, kuid kere juba kardinaalselt erinev.

Mis ei tapa, teeb vigaseks!
Vasta
#17

Morgenil oli siit ilmast lahkudes kolme buicki jäänused. Kaks 8-st ja üks vist 4-ne 1920-dest, millest oli järgi raam ja sillad ning mille mootor olla pioneeride poolt utiili viidud. 8-stest 1 oli "komplektne" ja teisest oli alles raam ja kere selle peal, raami seisukorda ei mäleta aga kere oli gaasiga keevitatud ja korralikult kõveraks tõmmanud, nii et uksed enam õieti lahti ei käinud, punase krundi all kah ... samas nõuka ajal oli see punane krunt ainuke kaubandusvõrgust kättesaadav metallikrunt, seega ei pruugi see midagi näidata.

Dad.
Vasta
#18

Mina ei tea Ameerikamaa autodest suurt midagi, kuid oskan lisada üksnes niipalju, et eag.vanatehnika.ee galeriis olev pilt http://eag.vanatehnika.ee/a-am/Buick8Special_38b.jpg on tehtud 2001 aastal Morgeni kuuris. Tean kindlalt, sest ise tegin selle pildi. Rohkem ei oska midagi konkreetse teema juurde lisada.

Küll aga tahan öelda, et elan mõtetes kaasa Oti otsingutele. Vanatehnikaharrastus ei ole äri ja pragmaatikal on siin vähe kohta. Minul on ka paar vana masinat ning olen püüdnud ikka otsida nendega emotsionaalset sidet. Isegi niivõrd, et olen nõus investeerima aega, raha ja muid ressursse pigem südamelähedasse Eestimaise ajalooga või muidu hingelähedasse sõidukisse, kui otsida samasugust odavamat ja paremas korras sõidukit välismaalt.

Püüan elada põhimõtte järgi, kus püüan leida lahendusi, mitte vabandusi või õigustusi. Edu vanaisa auto otsinguil ning ära lase oma indu jahutada pessimistidel.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne