Ühendamine käib nii, et 2 dioodi järjestiku, teised 2 ka järjestiku ja siis need 2 järjestiku ühendatud ahelat omavahel paralleelselt
http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Full-w...ifier4.png
Kui diood rikneb ja läheb lühisesse, siis ta laseb vahelduvvoolu läbi, kui tekib katkestus, siis ei lase voolu üldse läbi. Dioodsilla puhul siis 2 või enama dioodi riknemise tulemusena võivad sellised asjad toimuda. Kui tõenäoline on jõudioodi lühisesse minek, ei oska öelda, välistada ei saa.
Olemasolev pakettlüliti 100 A ... ilmselt on 2 ühendatavat kontaktipaari (vastastiku asuvad klemmid). Kui need 2 paari ühendada paralleelselt, siis teoreetiliselt peaks see lüliti mõnda aega oma ülesannet täitma, eriti arvestades seda, et lülitatakse ahelat koormusvoolu puudumise ajal, st keevitamsvabal hetkel. Üldiselt nõuka aegsed pakettlülitid eriti töökindlad ei olnud aga lääne toodang muidugi on parem. Kõige lihtsam alternatiiv oleks lihtsalt kokku - lahti käiv vinnaklüliti/lahklüliti.
Reostaadi mõte eriti hea ei ole, ilmselt on selle soov tingitud keevitamisprotsessi olemusest, lihtsam ja parem oleks ikkagi keevitusvoolu suurust reguleerida vastava väljavõtte valimisega generaatori paneelilt. Aga ilmselt seda on tülikas teha konkreetse keevitamise juures.
Nõuka aegsetel keevitusalalditel oli olemas vähemalt 1 tüüp voolureguleerimise reostaate - suured kastid mitme vinnaklülitiga esipaneelil mille abil sai keevitusahelasse juurde ja ära lülitada kastisees olevaid takisteid. Marki ei oska praegu peast öelda.
Teine võimalus on teha reostaat ise, seda praktiseeriti laialt keevitusaparaatide ise/koduehitamise etapil nõuka ajal. Vaja oleks mingeis suurt voolu kannatavaid takistuselemente, lihtsam neist takistustraadist "vedrud", mida siis vastavalt vajadusele lülitatakse juurde, ära, paralleelselt, järjestiku või lihtsalt ühe pika vedru pealt tehakse väljavõtteid. Sobilik oleks mingi elektriahju kütteelement, ka trollipargist leiti midagi jne.
Nõuka aja keevitusseadmetele pakuti ka vastavat "kasti" mis alandas keevitussedame tühijooksupinge ohutu tasemeni, kas äkki mingi 12 V, täpsemalt ei tea kuidas see asi töötas, kas oli vahelduvvoolu trahvodele ainult, kasutati ohtlikes kohtades keevitamiseks, metallanumad jms. Oli ka omal millalgi selline olemas aga ei veavunud uurima mis ja kuidas, vb praegugi on alles.
Iseenesest on ka dioode ja radiaatoreid kusagil, vb lumevangis ja kole masendus on kallal ning ei ole isu midagi uurida ega teha.
Kusagilt nõuka lõpuaja keevitaja käsiraamatust vb leiaks selle reostaadi ja pingealandaja margid ja andmed, kuigi töö jurres on 2 sellist reostaati vist ka veel alles, üks on kindlalt juba ära visatud.
Parimat Margus.