23-08-2013, 00:52 AM
Nüüd siis nendest vedrudest õlirõngaste all.
Jebla hakkas pihta, kui ma neid soonde ajama hakkasin. Nu ei lähe, vedrud olid laiemad kui sooned. Oma rolli mängis ka vedrudesse stantsitud sooned, mille kohalt oli stants lehe laiemaks peksnud. Kuid ka stantsimata kohad olid laiemad või väga tuugad soones.
Alguses ma mõtlesin, et ehk aitab, kui pisike kõks haamriga stantsitud koha peale anda, kuid peale esimest kõksu sai selgeks, et taoline tegevus lööb vedru oma vormist välja, ning kui terve vedru niiviisi ära kõksida, on tulemuseks korrapäratu moodustis.
Järgmiseks suundusin käia äärde, kus sai vedru külgesid veidike maha lihvida.
Nüüd läksid vedrud oma kohtadele.
Vahepeal olin ma teinud valmis rõngapleki, rõngaste paigalduse jaoks.
Selleks ma kasutasin 2mm plekki, ms sai ümber ühe vana kolvi väänatud, et saada paras kuju. Pleki ma tegin kõrgema kui vaja, sest mul on üks teine mootor veel, mille kolvid on sama suured, ja ma saan sellest rõngaplekist kahele mootorile tööriistad, kui ma ta pooleks lõikan.
Kuna t-40'ne mootoril paigaldatakse enne kolvid ja alles seejärel silinder, siis on vaja, et rõngaplekk ei oleks suurem kui 40mm, kuna muidu jääb ta paigaldusel ette.
Suurem plekk jääb ette kahel põhjusel. Esiteks ei mahu ta ära kahe õlirõnga vahele ja teiseks, kui kolb on üss, siis silindriga alla tulles, ning hoides viimast õlirõngast kinni, saab silinder ilusasti rõngale peale, ning plekk jääb nibin-nabin silindri ja ploki vahele vabaks. Kindlasti saab rõngaid paigaldada ka teisiti, kuid mina tegin just nii.
Kui nüüd selle õnnetu vedru juurde tagasi tulla... Ma panin vedru paika, tõmbasin sinna peale ka õlirõngad, ning seepeale proovisin rõngaplekiga rõngaid kokku tõmmata. See aga ei õnnestunud. Materjal millest oli plekk tehtud, hakkas kullinokkade survest, otstest juba sirgeks minema, kuid rõngaid ma oma kohale ei suutnud suruda. Jälgisin kõike, et rõnga otsad ei oleks kuhugile takerdunud, ega poleks ka muid võimalusi, et miski takistaks.
Lõpuks ma andsin järgi ja viskasin need vedrud sealt kus kurat. Isegi kui oleks mingite asjadega nad soonde suutnud tõmmata, oleks rõngaste surve silindri seinale surmav.
Õlirõngaste enda surve tundus täiesti piisav ka ilma vedrudeta, ja nii ka jäi.
Järgmiseks tegin ettevalmistused kolbide paigalduseks.
Määrisin silindri seinad õliga kokku
Täiesti automaatselt valmistasin poltidele kaitsmed, et mitte rikkuda vända pindu. Selle tegevuse oleks võinud rahulikult tegemata jätta, kuna 40'ne vända kaelad on ju peaaegu plokiga tasa, kui nad üss'is asuvad
Pesin lahustiga kepsud ja saaled
Ning määrisin saalte tööpinnad
Järgmiseks läksid kolvid oma kohtadele, ning silindrid neile pähe. 40'nel paigaldatakse kolvid nii, et kolvil olev süvend on nihutatud tõukurvarraste poole.
Kui kolvid on paigas ja kepsud kinni, tuleb kolb keerata üssi, ning mõõta ära kolvipinna ja silindri ääre vaheline kaugus. See peab jääma vahemikku 0,8-1,38.
Kui nüüd kõik klapib, saab tõukurvarraste torud oma kohale panna ja silindritele pead külge kruvida.
Jebla hakkas pihta, kui ma neid soonde ajama hakkasin. Nu ei lähe, vedrud olid laiemad kui sooned. Oma rolli mängis ka vedrudesse stantsitud sooned, mille kohalt oli stants lehe laiemaks peksnud. Kuid ka stantsimata kohad olid laiemad või väga tuugad soones.
Alguses ma mõtlesin, et ehk aitab, kui pisike kõks haamriga stantsitud koha peale anda, kuid peale esimest kõksu sai selgeks, et taoline tegevus lööb vedru oma vormist välja, ning kui terve vedru niiviisi ära kõksida, on tulemuseks korrapäratu moodustis.
Järgmiseks suundusin käia äärde, kus sai vedru külgesid veidike maha lihvida.
Nüüd läksid vedrud oma kohtadele.
Vahepeal olin ma teinud valmis rõngapleki, rõngaste paigalduse jaoks.
Selleks ma kasutasin 2mm plekki, ms sai ümber ühe vana kolvi väänatud, et saada paras kuju. Pleki ma tegin kõrgema kui vaja, sest mul on üks teine mootor veel, mille kolvid on sama suured, ja ma saan sellest rõngaplekist kahele mootorile tööriistad, kui ma ta pooleks lõikan.
Kuna t-40'ne mootoril paigaldatakse enne kolvid ja alles seejärel silinder, siis on vaja, et rõngaplekk ei oleks suurem kui 40mm, kuna muidu jääb ta paigaldusel ette.
Suurem plekk jääb ette kahel põhjusel. Esiteks ei mahu ta ära kahe õlirõnga vahele ja teiseks, kui kolb on üss, siis silindriga alla tulles, ning hoides viimast õlirõngast kinni, saab silinder ilusasti rõngale peale, ning plekk jääb nibin-nabin silindri ja ploki vahele vabaks. Kindlasti saab rõngaid paigaldada ka teisiti, kuid mina tegin just nii.
Kui nüüd selle õnnetu vedru juurde tagasi tulla... Ma panin vedru paika, tõmbasin sinna peale ka õlirõngad, ning seepeale proovisin rõngaplekiga rõngaid kokku tõmmata. See aga ei õnnestunud. Materjal millest oli plekk tehtud, hakkas kullinokkade survest, otstest juba sirgeks minema, kuid rõngaid ma oma kohale ei suutnud suruda. Jälgisin kõike, et rõnga otsad ei oleks kuhugile takerdunud, ega poleks ka muid võimalusi, et miski takistaks.
Lõpuks ma andsin järgi ja viskasin need vedrud sealt kus kurat. Isegi kui oleks mingite asjadega nad soonde suutnud tõmmata, oleks rõngaste surve silindri seinale surmav.
Õlirõngaste enda surve tundus täiesti piisav ka ilma vedrudeta, ja nii ka jäi.
Järgmiseks tegin ettevalmistused kolbide paigalduseks.
Määrisin silindri seinad õliga kokku
Täiesti automaatselt valmistasin poltidele kaitsmed, et mitte rikkuda vända pindu. Selle tegevuse oleks võinud rahulikult tegemata jätta, kuna 40'ne vända kaelad on ju peaaegu plokiga tasa, kui nad üss'is asuvad
Pesin lahustiga kepsud ja saaled
Ning määrisin saalte tööpinnad
Järgmiseks läksid kolvid oma kohtadele, ning silindrid neile pähe. 40'nel paigaldatakse kolvid nii, et kolvil olev süvend on nihutatud tõukurvarraste poole.
Kui kolvid on paigas ja kepsud kinni, tuleb kolb keerata üssi, ning mõõta ära kolvipinna ja silindri ääre vaheline kaugus. See peab jääma vahemikku 0,8-1,38.
Kui nüüd kõik klapib, saab tõukurvarraste torud oma kohale panna ja silindritele pead külge kruvida.
Parem varblane käes, kui kajakas pea kohal!