(22-03-2013, 21:38 PM)motamees Kirjutas:Ehk oli ema välismaa mere ääres. Välispassiga.(22-03-2013, 16:57 PM)iceman Kirjutas: ... kuna ema oli kuskil mereääres puhkusel, võeti lihtsalt tema pass ja suva naistuttav, kes siis vajaliku allkirja dokkidesse vajutas.Emal pidi siis olema kaks passi. Tol ajal ilma passita reisile (eriti mere äärde) minna oli suhtkoht mõeldamatu.
(22-03-2013, 16:57 PM)iceman Kirjutas: uue auto ostuga seoses veel. kui juhtusid kulak olema ja sul juba eelnevalt auto olemas ,siis loa kül said aga vana tuli ennem ära hukata. ehk siis eraisikul ei s
saanud olla oma nimel mitut sõiduautot,
asi nägi siis välja niimoodi ,et kõigepealt sõideti vana mossega kadaka teele kauplus Volga komisjonikaupluse platsile ja sealt jalgsi siis kadaka vaz-i keskusesse uue nullkuue järele.
niimodi talitasid eriti seaduskuulekad kodanikud, kes ei taibanud , suutnud, julgenud vana sõiduvahendit mustalturul vedelaks teha.
veel nüans, vana auto komisjoni müüki andmisel pidid autoomanikest abikaasad mõlemad kohal viibima, passid jutud,allkirjad jne. kuna tegemist ühisvaraga. siin siis lõpuks julges ka minu isa nõuka riiki petma minna, kuna ema oli kuskil mereääres puhkusel, võeti lihtsalt tema pass ja suva naistuttav, kes siis vajaliku allkirja dokkidesse vajutas.
(22-03-2013, 23:47 PM)pljuhkam Kirjutas: ... kuskil välismaal mere ääres ära oli...Väljamaal võisid mere ääres vabamalt kõndida, sest olid juba kontrollitud inimene. Mina elan Saaremaal ja siin oli mere poole vaatamine võrdne riigi reetmisega.
Mind on automaatur sõrve tipus viinud kasarmusse ja sealt on saadetud kogu seltskond aja peale Kingissepa miilitsa jaoskonda. Aega anti just niipalju, et täie vungiga kohale jõuda. Seal juba tegeleti kodanikega, nagu ette nähtud. Ja kõike seda ainult sellepärast, et polnud ustavust tõendavat passi taskus.
. Algul ei lubatud neil isegi Tallinna piires elada, paragrahv ei võimaldanud. Said korteri Männikule linnapiiri taha. Isa poleks oma tausta tõttu elu sees mingit ostuluba saanud, aga ema töötas muu töö kõrvalt ametühingu laekurina ja küllap tutvused olid need mis i'le täpi panid. Jutu järgi pea kümme aastat oldi ostuloa järjekorras ja koguti raha. Ametühingu kaudu see luba lõpuks tuligi 1975.a. Peamine küsimus oli siiski, kes rooli istub. Isa siis saadeti autokooli vanas eas. Vanalinnas Vene tänaval oli Automi autokool. Päris selgeks ta seda asja ei saanudki aga oma sõidud tegime ära.
(23-03-2013, 13:55 PM)Külahull Kirjutas: Kas see asi mitte niipidi ei olnud, et kui juhiluba puudus, siis järjekorda ei võetudki?Järelikult siis ei olnud nii. Vähemalt 1975.a. paiku mitte. Juhiloa sai isa kätte vahetult enne auto ostmist, ostuloa sai aga ema läbi oma töökoha ja see on fakt. Emal ei ole juhiluba kunagi olnud. Kuna oli teada et ostuluba on tulemas, siis aeti isa autokooli. Autoostuluba oli ühtlasi ka näiteks motivatsioonivahend tööeesrindlastele. Juhil pidi olema autoomaniku notariaalne volikiri.
(23-03-2013, 13:55 PM)Külahull Kirjutas: Kas see asi mitte niipidi ei olnud, et kui juhiluba puudus, siis järjekorda ei võetudki?
(23-03-2013, 12:44 PM)heiki Kirjutas: Et ostuluba saada, ei pidanud tingimata olema nomenklatuuri tegelane, minu enda pere näitel. Minu vanemad olid mõlemad represseeritud ja kinni istunud, isa soomepoiss ja metsavend, ema metsavendade aitamise eest. Ju nad siis ei osanud hinnata nõukogude võimu eeliseidJUST JUST, VÕTMESÕNAKS NIMELT AMETIÜHING,
(23-03-2013, 00:42 AM)motamees Kirjutas:KAS NIVA POLNUD MITTE MNGIAEG VABAMÜÜGIS?(22-03-2013, 23:47 PM)pljuhkam Kirjutas: ... kuskil välismaal mere ääres ära oli...Väljamaal võisid mere ääres vabamalt kõndida, sest olid juba kontrollitud inimene. Mina elan Saaremaal ja siin oli mere poole vaatamine võrdne riigi reetmisega.
Vabandust, et oma vahemärkusega huvitava teema kiiva kiskusin.
Minagi olen ühe autoostu loa saanud. Ei polnud ma parteilane. Lihtsalt Nivat ei tahtnud tol ajal enam kedagi saada. Mossed juba olid vahel vabalt poest ostetavad, sapikast rääkimata. Nival ju kardaaniristid lähevad kiiresti läbi ja pole ikke õige autu, oli enamike arvamine. Jagamise momendist (otsustamine) kättesaamise hetkeni (ametlik kiri paberil) läks pea aasta. Vat siis oli juba palju kadedaid, sest vene raha hakkas põhuks muutuma. Süüdistati mind siis mitmes "surmapatus", sest tavaline inimene ju autoostu luba ei saa.
Sõitsin oma mossega Tallinna ja võtsin sealt Niva. Uue autoga läksin edasi pulma. Mosse ootas senikaua poe ees parklas. Mõne päeva pärast läksime sealt läbi ja kodutee algas kahe autoga.
Mul oli auto ost tõesti nagu tavaline poeskäik. Läksin sisse, maksin raha, ootasin nati ja sain auto kätte. Valida polnud midagi. See, mis toodi, see ka sai minu omaks.
Kui ma raha kassasse maksin ja pabereid täitsin, tuli minu kõrvale üks meesterahvas. Tal oli kaks suurt kotti käes. Tõstis need letile ja loomulikult ei jäänud need sinna. Kadusid kohe teispoole letti. Rohkem ma seda meest ei näinud, esialgu. Kui mind taharuumi lasti, oli tema juba seal. Seisis oma pärlmutter 2109 juures ja mehed toimetasid seal ümber. Minu Niva seisis üksi, polnud seal midagi toimetada. Ju siis 09 oli nii "katki", et pidi remondiprigaad juures olema.
Minu saateisik näitas näpuga auto poole ja kadus. Istusin autosse ja sõitsin väravast välja. Väravas muidugi tegeleti minuga väheke, vaadati paberid üle.
Kahjuls ei käi see jutt teemaalgataja maja kohta. Kogu see tegevus toimus Kadaka teel, arvan ma.
(24-03-2013, 11:52 AM)deeremees Kirjutas: Üks ilus pilt kus neli kombainerit poseerivad oma autode juures.Need kombainerid on saanud hoopis uued Niva "ostuload". Sõiduautod paistavad kasutatud olema.
(23-03-2013, 18:55 PM)deeremees Kirjutas: Aga kas leidub ka kuskil arhiivis pilte sellest hooldusmajast. Kunagi ETV pealt jooksis film kus rääkis Nõukogude liiklusest ja autodest ja seal natuke näitas seda Ziguli hooldusmaja.