DKW esiveolised autod F-seeria
#41
Jagan veidi huvilistega ühe sõlme tegemise valusid. Selleks on tagaluuk. Säilinud oli mingi eeskuju mädanenud puiduga, kõver ning ohtrate mõlkide-kahjustustega. Kogu tagaosa puitosast oli säilinud ainult luugi ümbrus, kuid seegi sellises olukorras, et sobis vaid malli võtmiseks. 
       

Kuigi alguses sai mõeldud ka olemasoleva luugi taastamise peale, siis lõpuks sai otsustatud see täiesti uus teha. Puit tuli nagunii asendada ning arvestades pleki seisukorda oleks selle kordategemine olnud suurem töö kui uue valmistamine. Esimese asjana tuli kere puitsõrestik valmistada ning selle sisse sobitasime veerennid. Luuk on nimelt otse vihmavee käes, tihendite vahelt läbi pääsev vesi kogutakse renniga kokku ning viiakse voolikuga läbi pagasiruumi põranda välja. Sellel autol on juba tihendid, eelmisel F5 mudelil sadas vesi lihtsalt luugi serva vahelt renni ning äravooluvoolikuid oli lausa kaks. 
   

Samal ajal sai valmis tehtud tagaosa plekiosa, mis pani paika luugi täpsema asukoha ja mõõdud. Luugi valmistamine oleks näidise puudumisel väga raske olnud, kuna see erineb oluliselt eelmisest F5 mudelist ning Bauri keretehases valmistatud 2-kohalisel sõsarmudelil puudus selline luuk üldse. Arvestades luugi ja selle kinnituse konstruktsioone on arusaadav, miks sellest loobuti ning miks Wachsmuthi keretehas pankrotti läks. 
   

Tagaosa plekkidest õnnestus säilitada vaid külgmised kaared - küljed, luuk, luugi alune ning luugist üleval pool olev plekk tuli teha uus. Need on mõlemat pidi kumerad - nagu kanamuna. Suuremate tükkide toorikud tegi valmis Vello Pross Benefitist. Oli küll tavamõistes kallis, kuid seejuures väga hea töö ning minu arvates hinda väärt. Järgmise sammuna sai asutud tagaluuki auku sobitama. Puust uue sõrestiku valmistamine (samuti kahte pidi kaares) oli kaarešabloonide järgi üks lihtsamaid tegevusi. Originaalis vaid tapitud ning plekiga kokku mittesobiv. Püüdsime saavutada suuremat täpsust ning tugevdasime nurgad metallvinklitega (jäävad polstri varju). Hinged olid varem tapitud luugi allosas luugi sisse, mis tähendas, et osa vett jooksis sealt otse luugi konstruktsioonidesse. Siin tegime muudatuse ning püüdsime otsese veega kokkupuutuvad kohad teha veekindlamaks. 
       

Asendamatu abimees oli schenker, muul viisil selliste kaarte kokkuajamine oleks ikka väga raske olnud. Kui puitsõrestikule metallääred tehtud, siis tuli katteplekk peale sobitada. See oli juba tehases punktkeevitusega servade külge lastud ning ääred lõigatud lõpuks kere järgi sobivaks. Lõpuks tuli veel valmistada ja sobitada alumiiniumist liistud. Neist olid vaid profiili jaoks üksikud jupid. Tagaluugi käepide on samuti eriline, see tuli enamvähem sarnane valmistada järelturu kaubast. Lisaks veel käepideme kinnitus ning lukk koos lukuvastusega. Kõik käsitöö piltide järgi. Osaliselt sai samasugust autot pildistatud ka mõõdulinti kasutades, mistõttu on tulemus enda arvates siiski vähemalt proportsiooni ja kuju poolest nö tolerantsi piirides. Nagu musta numbri käsiraamat ütleb - originaaliga äravahetamiseni sarnane detail loetakse originaaliks. Kui 1975 aasta VAZ toodangul on midagi võrdluseks võtta, siis selle auto puhul tuleb ilmselgelt läheneda asjale veidi loomingulisemalt ning täpse võrdlusmaterjali puudumisel tuleb täna leppida sellega. Lõpetuseks siis värske pilt praeguse hetke seisust. 

   

On küll palju pilte tehtud, kuid näiteks selle ülevaate tegemiseks oleks tahtnud paremaid vaateid ja kvaliteeti. Aega enam tagasi ei pööra ning loodan, et seegi pildimaterjal mingi ülevaate annab.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne