[Jarmo]

Siinkohal on paslik meelde tuletada, et see mis ühele on kole, ei pruugi seda teisele olla.
Inimestele hirmsasti meeldib asjadest midagi arvata ja ei saada aru, et enda maitse pole universaalne ega lõplik tõde, vaid see ongi lihtsalt enda isiklik maitse.
Projektidest pole vaja aru saada, vaid võtta neid lihtsalt sellisena nagu on. Kui ei meeldi, siis saab edasi kerida, väga lihtne. Ei pea ennast piinama millegi vaatamisega ega juurdlemisega selle üle, et miks seda küll vaja ehitada oli.
Täpselt samamoodi on paljude jaoks just sõidukite originaalkonditsiooni taastamine igav, sest seal pole mingit loovat väljundit. Samas modifitseerijad ei kipu väga virisema originaalitaastajate projektide üle, vastupidine undamine toimub aga pigem tihemini kui harva.

Jube lihtne on muidugi ka vastuseks alati lisada see populaarne väide, et "kui midagi avalikult üles riputada, siis peab ka kriitikaga arvestama", aga on oluline vahe, kas jauratakse oma maitse põhjal või on tegu konstruktiivse kriitikaga, kuid viimast just eriti tihti ei kohta. Suur osa neid jaurajaid pole end kunagi viinud kurssi eri stiilide ja ehitustavadega, kuid sellegipoolest ollakse varmad ütlema, et miski on jube rõve. Toome ühe näitena kasvõi Jaapanile iseloomulikud bosozokud/kaido racerid/grachanid/zokushad, sest need tekitavad alati hirmsat poleemikat - jah, need polegi tavamõistes ilusad modifikatsioonid, kuid ometi tekitavad nad vajaliku põnevuse paljudele huvilistele kui ka nende pillide ehitajatele ning see stiil on lihtsalt aja jooksul selliseks arenenud*. Kriitika oleks konstruktiivne sel juhul, kui kritiseerijal on piisavalt teadmisi konkreetse žanri aspektidest ja nende teadmiste põhjal pakub välja, miks mingi näiteks mingi detail ei sobi või pole perioodikorrektne vms. Lihtsalt viskamine, et "see on ikka täielik koledus" pole paraku kuskilt otsast konstruktiivne kriitika, vaid lihtsalt enda maitse põhjal virisemine millegi üle.

Siinkohal tooksid ilmselt paljud kritiseerijad järgmise väitena välja kõva trumbi "ei pea olema kokk saamaks aru, et toit on s*tt" (täpne sõnastus ei pruukinud nii olla), aga nüüd jõuame jälle ringiga alguspunkti tagasi: iskiklik maitse ongi ainult isiklik maitse ja kuigi see võib ühtida ka paljude teiste isiklike maitsetega, ei ole see siiski ainuke lõplik tõde, sest on inimesi, kellele just mingid säärased asjad meeldivad ja pinget pakuvad. 
Jah, on siiski mingid teosed, mille kohta saab igast asendist öelda, et see vist tõesti on s*tt (nagu alljärgneval pildinäitel), kuid neil taiestel on see vahe, et neil pole ka mingit kultuurilist liikumist või ajalugu või stiili defineerivaid detaile/modifikatsioone/vms ja need ongi lihtsalt veidrad tooted. Kuigi võib-olla teen selle väljaütlemisega ise kellelegi liiga, sest ilmselt on maailmas ka säärase suuna jaoks oma austajaskond olemas:




* kõik automodifitseerimiste stiilid ja suunad on evolutsiooni tulemus ja laias laastus pärineb igasugune modifitseerimine hot rod'idest (elik gow job'idest, nagu neid tunti veel enne seda kui hot rodi'deks kutsuma hakati). Nii vastuvõetamatu kui see paljudele ka ei tunduks, siis isegi radikaalselt lääpa lastud rataste juured on samuti seal, sest kõik püüdsid üksteist modifikatsioonidega pidevalt üle trumbata ja ühe näitena lastigi autosid järjest madalamaks ning sealt tekkis probleem rataste koopasse mahutamisega. Ka rehvide stretchimine oli olemas juba viiekümnendatel ning see arenes aastakümnetega muudkui edasi. Lowriderite levinuim rehvimõõt diagonaalrehvide seas oli 14" ja 15" 5.20, radiaalide hulgas tavaliselt 155/165, aga veljed on tihti 8" ja 9" jne. Kaheksakümnendatel lowriderite uuema suunaga elik nö räpilowriderid läks moodi 13" rattad, kõik selle nimel, et auto saaks veel madalamale lasta, rehvid endiselt 155 ja veljele stretchitud (erinevus hilisemate tuuningustiilidega see, et vanasti lihtsalt rehviprofiil oli kõrgem). Vajadusest kujunes jälle trend.
Sealt edasi on kõik jälle lihtsalt arenenud ja nii ka mingil hetkel avastati, et rataste külgkallet muutes saab veel radikaalsemaid velje- ja rehvimõõte koopasse ära mahutada ning veel rohkem madaldada ja see kõik omakorda on jälle kujunenud omaette stiiliks. 
Kuid kõik on siiski pärit hot rod'idest, sest sealt sai autode modifitseerimine alguse.

Lõppkokkuvõtteks: kritiseerimine on igati OK, ma üldse ei väida, et kritiseerida ei tohiks. Küll aga peaksid kritiseerijad suutma vahet teha sellel, kas nad plähvivad niisama või on neil ka midagi konstruktiivset öelda. "Mulle ei meeldi" või "see on rõve" või "miks selliseid asju tehakse" ei ole konstruktiivne kriitika, vaid lihtsalt õhu saastamine.

Lõppkokkuvõtteks vol.2 lisan ühe tsitaadi, mis mulle kuskilt kommentaarist silma jäi ja mis minu arvates palju asju ära seletab:
"We need to go back to the days where everyone would do anything and everything to any kind of car and go all out. The car culture is slowly dying cause of stereotypical builds and massive disrespect."