[Wiki432]

Iidsetest aegadest peale käiv vaidlus selle üle, kuipalju peab panema vene kahetakti masinale lääne kahetaktiõli. Ja ega sellel küsimusel ainuõiget lahendit ei olegi. Üks grupp arvab, et vaatamata kahetaktiõli omadustele peab seda segama bensiini sisse samapalju, kui omaaegses manualis kirjas oli. Sest vene koostekvaliteet ja materjalid ja lõtkud jne jne. Teine koolkond leiab, et õli vahekord segus peab olema selline, nagu õli pakendile on märgitud, sest õli valmistaja tagab (vähemalt paberi peal) piisava õlituse just sellises kontsentratsioonis. Kumbki nendest tõekspidamisest ei põhine mingil enam-vähemgi teaduslikul ja laboratoorsel uurimistööl, sest mitte keegi pole taolist tööd teinud. Seega ei tea me keegi, kus see tõde on. Tugineda saab ainult kellegi kogemustele, isiklikud arvamused ei ole argumendid.
Kui kedagi huvitab, siis mulle tundub, et tõde jääb sinna kahe vahepeale, kerge kaldega pakendikontsentratsiooni poole. Nagu eespool ise mainisin, ei põhine ka minu arvamus ühelgi tehniliselt mõõdetaval uurimusel. Puhas loogika ja veidi kogemusi. Aga meil on vaba riik - igaüks võib valada segusse niipalju õli, kui arvab hea olevat.
Isiklik kogemus: Oli mul kunagi mitmeid aastaid eestis valmistatud ja "Druzba" mootoriga muruniiduk. Paras peavalu ja nuhtlus, kuid paremat siis ei olnud. Muru niitmisel "Družba" mootor töötab peaaegu ilma koormuseta. Algeline karburaator, rikas segu ja 1:17-le AC8 õli mitte tuliseks mineval küünlal tekitasid sellise efekti, et iga muruniidutsükli ajal tuli küünal- kaks töö käigus vahetada. Kattusid sellise paksu ja hästi õlise tahmaga. Elekter, mis muidu oleks pidanud sädet tekitama, astus massi poole mööda tahma, ilma bensiini süütamata. Liivapritski tuli selletarvis ehitada. Muideks, paksus heinas, kus mootor enam ei põrisenud, vaid undas, seda küünla tahmamist ei olnud. Mootor (ja ka küünal esmajoones) läksid piisavalt tuliseks, et kogunenud tahm ära põleks.
Kuskil kaheksakümnendate lõpus hakkas tekkima poodidesse aeg-ajalt ka vene kahetaktiõlisid. Sain kord kogemata sellele produktile jaole ja võtsin kohe kasutusele. Segu tegin nii, nagu pudelil oli märgitud. Ma arvan mäletavat, et see oli 1:50-le. Sinine pilv maja ümber kadus muru niites peaaegu ära ja küünlaid läks tarvis umbes üks kolme niitmise peale. (Meenutame - ennem 2-3-4 ühe niitmisega) Mootoriga ei juhtunud mitme aasta jooksul mitte midagi. Eksperimendi lõpetas meile elama tulnud neljataktiline Partner. See oli ju nii kerge lükata, läks hästi käima, oli vaiksem ja alguses läikis ka...
Ülejäänud praktika IZ-i, Jawa, Pannonia, käivitusmootori ja mõnede statsionaaridega on niivõrd lühiajaline, et ma ei jule selle põhjal mingit arvamust avaldada.