[Raudpats]

Kui nüüd natuke tõsisemalt võtta, siis oli juba ammu teada, et nende varajaste Družbadega on küsimusi rohkem, kui vastuseid. Mul kahed erinevad "sarved", kummad on vanemad - ei tea. Reduktoreid on väikeste erinevustega väga palju. Jällegi - missugune on kõige vanem, ei tea. On sellised, millel on kaanel üksnes aastaarv, on selliseid, millel ei ole ka aastaarvu. Siis on 1958.aasta Družbad, millel kaanel kiri Дружба. Ja on veel selliseid , mille kaanel kiri Дружба 59 või Дружба 60. Missugused sarved missuguse mootori ja reduktoriga kokku käivad, see on miljoni euro küsimus. See Družba, mille ma nüüd taastasin autentselt õigeid meetodeid kasutades ( see tähendab veneaegsed meetodid, zubila, kuvalda, matid ja viimases hädas Talupoeg Taluja abi) omab muldvalu karterit. Üldiselt on karterid paremini viimistletud, tuleb oletada, et see on üks esimese põlvkonna karteritest. Tuulekojad vanadele sarvedele on vähemalt kahte tüüpi - ühtedel käib silindri peale minev jahutuse korpus külge ümmarguse toruga ja teistel on ava ovaalne ning kinnitus kahe poldiga. Esimestel saagidel olid silindrid malmist ja tänapäevaste Družbadega võrreldes "tagurpidi" - karburaator paremal ja sumps vasakul. Ka oli malmist silinder natuke pikem, millest tulenevalt ka jahutusplekk kõrgem. Ma kaldun arvama, et malmsilindri jahutusplekk kinnituski ümmarguse toruga tuulekoja külge. Mul on üks malmsilindri katteplekk originaalis olemas. Ja teine on siis selle ammu taastatud sae küljes. Kui kaua need silindrid valepidi küljes olid, ei tea. Igatahes piltide peal on näha mõlemaid variante kõrgete sarvede korral. Sarved muidugi jah, ka vähemalt kahte tüüpi, paagid ja konstruktsioon üsna erinevad. Ma kaldun arvama, et see saag, mille ma nüüd käima sain, on esimese, st kõige vanema tüübi sarvedega. Käepidemed on mul väga kehvad, lipitud ja lapitud. Ühel Viljandi mehel on küll olemas kobedamad käepidemed, aga tema tõelise mulgina ei ole neid käepidemeid nõus ka saja vaka tangusoola vastu vahetama. Sidurid ka erinevad, vähemalt kolm varianti. Jällegi - ei tea, millal mingit sidurit kasutati.
      Selle mootori ma ladusin algselt erinevatest juppidest kokku. Aga käima ei saanud. Viga oli hooratta all süütemängus. kuid hooratast kätte saada ei õnnestunud. Toomas Talupoeg Taluja tegi suure kauplemise peale spetsiaalse tõmmitsa ja veel suurema kauplemisega sättis mitmest mootorist ühe nii korda, et see sai käima. Karu kõhus on jällegi mitmeid spetsiifilisi detaile, mis viitavad erinevatele arengutele sae ajaloos. Toomas pani mootori käima küll, kuid silinder oli siis nii, nagu tänapäeva Družbadel. Tuli see modifitseerida ja teistpidi panna, et saavutada autentne välimus. Ja kui see töö ( ja mõned muud tööd veel) sai tehtud, siis selgus, et benzopilaaga saab keppi ikka päris korralikult. No ei läinud ta enam käima, parimal juhul tegi tsuhh ja puhh ja kogu lugu.  Mul on kodus selline naine, kes tõmbab igast asendist sae käima ja kui ma juba mitmendat õhtut Družbat tulutult käivitasin, siis tõmbas ta kõva kiunu üles küll, aga Družba sellegipoolest käima ei läinud. Lõpuks selgus, et nagu sellistel puhkudel ikka ja alati, viga oli mütsi all. Karburaator nimelt ei läinud mingil arusaamatul põhjusel kinnitusflantsi otsas lõpuni pessa ja seetõttu kiskus karburaatori kinnituse juurest niipalju õhku vahele, et käima ei läinud. Kui see viga sai lõpuks avastatud, siis läks ka käima.

https://www.youtube.com/watch?v=aINgVZM0nRw

See, et saag suhteliselt porno välja näeb, on taotluslik ja asjaolude kokkulangemisest tingitud. Vene ajal oli täiesti tavaline, et remondi käigus kasutati erinevate eksemplaride juppe ja üle ei värvitud neid mitte kunagi. Siin nüüd on siis ka jupid erinevatelt saagidelt ja ei ole neid värvima hakanud, et ei tekiks ekslikku arvamist, et üks vene saag võiks ilus olla.