[13piisab]

teine karp istus kenasti alla. Jäi arusaamatuks, mis sel esimesel häda oli.

tänaseks on oksiid ca 99% ulatuses masina küljest eemaldatud ning ca 70..80% koos oksiidiga irdunud "mälestust metallist" asendatud uue metalliga. Iga reisija jalgealune sai 1mm pleki näol 3..5 lappi. Näiteks:




põhimure ehk tagumised poolraamid said algse 1mm pleki asemel (mida tugevust vajavates kohtades tehas paneelide ülekatte ehk "kihilisusega" tugevdas - mis aga ussile pesaks sobis) 2mm plekist:








(krundi ja kattevärvi vahel on keevituskohtadel muidugi kerehermeetik)



ühe poole "poolraamitükid":


iga tüki paikasaamise järel läks raami sisse kerevaha. Keevituspritsmed süütavad seda päris hästi
esimesel raamil katsin kerevahaga enne tükkide keevitamist kohe nii kerepoolse "poolraamijäänuki" kui keevitatavad tükid. Ei olnud hea mõte -see kippus (keevitussooja kaasabil) voolama ja tilkuma. Keevitamisele lähedale voolates / tilkudes loomulikult ka süttima...


masina pärast irduv tõsisem raud sai liivaga kokku. Kiirelt liikuva liivaga:


...ning pärast esmalt "roostemuunduri-hall" ning seejärel "happerkrundi-kollane" olemist otsustas olla "krundihall" (või valge - ei mäletagi, kumb):


keevitamine käib loomulikult serv-servaga ning toleratntsid jäävad igas suunas ca 1mm sisse. Et seda 2mm plekiga kokku leppida, tuleb natuke nokitseda - aga saab täitsa koduste kruustangide ning alasi-haamriga ka sellega jutule. See oli asi, mille osas mul enne esmakordset nii jämedast plekist keerulisemate tükkide valmistamise praktikat kerge (au)kartus oli