[13piisab]

Keerdvedru on sisuliselt rulli keeratud pikk pulk, mille otsas ripub auto raskus - mida pikem pulk, seda madalamale (võrreldes algkõrgusega) vajub, mida peenem pulk, seda madalamale vajub jne. Pikkused suhtuvad lihtsa kangiseadusega, ehk 2x pikem pulk vajub 2x rohkem läbi. Läbimõõt suhtub läbi ristlõikepindala, ehk siis 2x väiksema ristlõikepindalaga pulk vajub 2x rohkem läbi.

Kuna kõik need läbivajumised on algkõrguse suhtes, siis teoreetiliselt on võimalik valmistada ka sama pikast pulgast eri pikkusega vedrusid, aga praktikas nad on kõik ühesugused, ju seal on mingi tehnoloogiline põhjus.

tugev maamehe loogika.
aga see on lihtsustatud teooria. Täiuslikumas teoorias iseloomustab vedrusid ka metallurgia ehk keemiline koostis ning termika ehk karastusviis (tarkused sõbralt, kellele mu katkised vedrud lähevad - ta paneb need alasi peale ning neist saab mingi muu asi ). Termika juurde käib ka karastuse järgne "rahustamine" - selle käigus korrastub molekulaarstruktuur.
võiks arvata, et nendes võtmetes on lähenemised eri tehastel sarnased, aga seda aluseks küll võtta ei tihka.

praktikas lisandub "pulga pikkusele" selle keerutusraadius ning keerudevaheline samm. Need vähenevad nt mõlemad vedru otstes.

kaks praktikut, kellega konsulteerisin (mõlemad ehitavad-aretavad nii kapoti all kui veermikus. Nii tööks kui hobiks) kinnitasid kartust, et teooriaga saab pelgalt mingid indikatsioonid - tulem selgub aga kindlasti praktika järel. Et nn teoreetiline muut piirdudes mõõdulindi-taseme teooriaga ning praktiline muut võivad isegi erimärgilised olla. Mul on vaja muutu ühekohalise protsendi jagu, mis tähendab suht suurt täpsust ning nn kirvereegli-teooriaga seda ei saavuta.

plaanA võiks olla ikka praktikas proovitu kopipaste. Kui seda leidub.