[Talupoeg taluja]

Vaat sõber Marko. Lugu seande,et praegu huvitavad noori ainult nutikad seadmed. Istusin ühes söögikohas Tartus täna ja ootasin oma einet. Vaatan mööduvaid noori kes mööda koridore ja poode longivad. Kõigil telefon peos. Plikad vadistavad omavahel ka telefonidest ja kiitlevad millegi üle. Igal pool kuhu vaatad,ikka näed ühte ja sama pilti. Isegi kodus mul jõmpsikad muudkui jõllitavad...   Kogu elu on vist kõigil selle telefoni ümber....
Mind vahest hämmastab mõte,et kas keegi enam viitsib niipalju vaeva näha kui ma ise siin mõne käki kallal olen toimetanud.....
Külastasin head sõpra Tartu ligidal kes ka pensionär. Ta tõi tagatoast välja oma näputööd. Igasugused puidust nagid,leivakapid,lauajalad,küünlaalused,telekalauad ja imeilusad lauaplated mustritega,käsitöö puha. Vaatad mehele otsa ja imestad,kuidas ometi nii aeglane ja väljast vaadates imelik sell on nooremast peast nii kõva polt olnud. Kuku või pikali.
Vahest imestad,et osadele tegelastele on isegi väiksemad tööd nagu kangelastegu.... Mis siin suurematest asjadest rääkida.... Võibolla kunagi jäävad nendel nutikatel poistel näpud ka kangeks ja peavad pissile ka kolmekesi minema...   Praegu on mood selline,eks me näe veel mis moodi läheb edaspidi....
Aeg lihvib vist ka meid lõpuks nii siledaks,et kas me isegi enam midagi suurt ette võtame. Aga tahaks lõpuks veel midagi teha. No nagu midagi sellist mida enam ammu ei tehta. Aga näe,meie teeme raisk! Ja meil phhui ka see enam ära tasub või ei tasu. Kasvõi vanast hoost mis sees. Ja laseme selle uue aja oma tegemistega kokku. Sellepärast pole mõtet muretseda mis pärast saab. Las see uus põlvkond siis kõrbeb ja lakub haavu. Küll ka nemad aru saavad,et kunagi tuleb jälle neid vanu asju teha mida meie vanaisad tegid..... iseasi kuidas nad õige tee üles leiavad...