Projekt "Afterburner" + puukuivati
#1
Kes nüüd arvab, et Basilio on lolliks läinud ja ehitab oma hoovi peal ülehelikiirusega hävitajat, siis tegemist on irvitamisi ristitud soojusvahetiga keskküttekatla suitsulõõris. Päriselt on selle nimetus vist ökonomaiser ja kasutatakse suurtes katlamajades.
Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean ma alustama sellest, et kasutan kütmiseks siiani veneaegset Leedu kivisöekatelt. No ei ole raha parema ostmiseks. Siiani. See on aga hirmus kütte raiskaja ja eriti suur raiskaja on ta puudega küttes, kuna pole selleks mõeldud. On olemas pika leegiga(puit) ja lühikese leegiga(süsi) kütusele projekteeritud tahkeküttekatlad. No nii ma igatahes interneedusest lugesin. Ühe triki ma siiski tegin juba varem ja pistsin kõige ülemisest luugist sisse 3mm paksuse terasplaadi, mis takistab tulelondil hõredate ribide vahelt otse korstnasse joosta. Kuumad gaasid on sunnitud jooksma mööda katla külgi, kus asub veesärk. Muist gaase aga peab tegema plaadi all tiiru tagant ette ja siis mööda sektsiooni ülemist sisekülge tagasi kuni suitsulõõrini. Kas ja kui palju see efektiivsust tõstab, ei tea, pole millegagi mõõta.
Suure remondi ajal 3a tagasi vahetasin katla suurema vastu ja paigutasin selle teisiti kui enne. Katla ja korstna vahele tegin suitsulõõri ise vanast gaasiballoonist. Tegin ka luugi, millest tahma rookida. Juba siis oli mõte vareste lennuruumi soojendav energia kinni püüda. Pool sellest kavatsusest on nüüd täidetud. Leidsin vana veepaagi, mis mõõdu poolest ideaalselt sobis ja tegin sellest suitsulõõrile väliskesta.
                                   
Sai lisatud termopaar-temperatuurisensor, mis hakkab mõõtma korstnasse minevate gaaside temperatuuri.
       
Asbestist tihend on kole ja rikub üldmuljet, aga see oli juba olemas ja täitis oma otstarvet ausalt. Muud poleks sinna panna olnudki.
Soojendatav õhk võetakse esimeselt korruselt kilbiruumist. Katlamaja ise asub keldris ja sealne õhk on liiga rõske ning hallitusidusid täis.
       
Kogu kupatus tuleks veel villaga soojustada, aga paraku pole praegu finantse. Nii siis jääb pool kinnipüütud soojusest praegu keldrisse.

Edasi läheb kuum õhk puukuivatisse. Et kõik jälle ausalt ära rääkida ... jne pean alustama kevadest, kui riidast toodud puud olid nii ära vettinud, et pigem keesid kui põlesid. Hädaga polnud muud teha kui kütsin pesuköögis Pioneer pliiti ja kuivatasin katlapuud selle kohale asetatud restil. Asi nägi välja nagu tahtlik süütamine ja tuletõrjeinspektoriga oleks juttu jätkunud kauemaks...
Nagu ikka vantsis Basilio käed taskus kuuri taha ja vaatas "podrutšnõje materjalõ" üle.
   
Pärast mõningast töötlemist sai sellest niisugune asi:
   
Homme jätkan. Praegu ei lase vist server mind rohkem pilte lisada.
Iga töö tulemus on selle riista nägu, millega seda tehti.
Vasta
#2
                   
Õhu ringlus on selline, et I korruselt võetakse õhk ja torusse istutatud arvutiventikas surub seda altpoolt soojusvahetisse, kust see suundub edasi puukuivati alumisse otsa. Kuivati tünn on enamvähem hermeetiline. No nii kuidas õnnestus. Ehituse ABC-st avastatud erineva läbimõõduga poroloontihendid on üllatavalt tõhusad. Sealt edasi läheb soe õhk uuesti I korrusele kõrvalruumi, mida mõnedel vabadel hetkedel püüan sisustada tööruumina. Lükkav arvutiventikas käib 24/7, kuna selle voolutarve on väike ja vähesegi päikese olemasolul 12V elekter enivei tasuta. Kütmise ajal käib ka tööruumis olev ja tõmbele töötav 230V 19W vent, mis puhub sooja õhu ruumis hooga laiali. Mõte oli talvel tööruumi (umbes 12m2)soojendada. Üllatuseks annab "Afterburner" rohkem sooja kui oleksin osanud arvatagi. Praeguste ilmadega lööb terve selle majapoole kiiresti soojaks. Alguses oli mure puudest eralduva niiskuse pärast. Esimene ajutine juudiplekist soojusvaheti sai tehtud juba varakevadel ja siis sai ära nähtud, et pole hullu midagi. Märgatavat rõskuse kogunemist ei täheldanud. See julgustas tegema asja kapitaalsemalt. Kui niiskusega peaks siiski probleem tekkima, tuleb teha lõõtstorust lihtne soojusvaheti, mis soojuse tuppa jätab ja maha jahutatud niiske õhk juhtida õue.
Asi toimib ja olen väga rahul. Kui finantsid järele venivad, saab süsteemi soojad osad villaga ära soojustatud.
Teine pool projektist on veel Basilio pisikeses peas peidus. Kavas on teha ja "Afterburneri" lõõri sisse paigaldada veesärk, mis viimase ülearuse soojuse suitsust välja võtab. Kontaktivaba termomeetriga korstnasse minevat lõõriotsa mõõtes, on temp ikka 200*C, mida on paljuvõitu. Paras pidi olema 160-170*C. Alla selle pidavat korstent tahmama/pigitama, üle selle aga olema mõttetu vareste lennuruumi soojendamine.
Kui termopaarile elektroonika taha saab, on võimalik suitsugaaside tempi reaalajas jälgida ja automaatselt suurendada või vähendada sealt soojuse äravõtmist.
Siinkohal on oodatud märkused, soovitused ja tähelepanekud. 
Iga töö tulemus on selle riista nägu, millega seda tehti.
Vasta
#3
Niisked puud peaks olema ühekordne viga ja ei kujuta ette, et seepärast puukuivati peaks tegema, kuid kui soojust muul kasulikul otstarbel saab kasutada, siis on mõte hea. Kui palju peab olema suitsugaasi temperatuur suitsulõõris oleneb korstna pikkusest. Et suitsus olev niiskus korstnasse ei jääks peaks sealt väljuma 100 kraadine suits, iga meeter võtab umbkaudu 10 kraadi maha. See siis suures piiris võetud, kui jätta kõik muud tegurid arvestamata, näiteks korstna külma osa pikkus, kütmise pikkus jms. Igal juhul on 170 kraadine suits sellise katla puhul üliefektiivne, tundub nagu vaegpõlemisena, mida peaks korstnast hiljem näha olema. Telliskorsten liiga madalat temperatuuri välja ei kanna. 200 liitrises vaadis on ligi 100 liitrit puid, milles on üleliigset vett 10 kuni 20 protsenti, mis teeb 10 kuni 20 liitrit vett, mida visatakse tööruumi. Tundub üsna niiske.
Vasta
#4
Kui vanast Leedu kivisöekatlast, saada kätte korstna temp 200 või isegi 170 kraadi, on tegemist iseenesest juba ulmevaldkonnaga Smile Sellisel juhul pole katelt vaja vahetama hakatagi. 
Parem varblane käes, kui kajakas pea kohal!
Vasta
#5
(28-09-2014, 11:48 AM)PSV Kirjutas: Et suitsus olev niiskus korstnasse ei jääks peaks sealt väljuma 100 kraadine suits, iga meeter võtab umbkaudu 10 kraadi maha. See siis suures piiris võetud, kui jätta kõik muud tegurid arvestamata, näiteks korstna külma osa pikkus, kütmise pikkus jms. Igal juhul on 170 kraadine suits sellise katla puhul üliefektiivne, tundub nagu vaegpõlemisena, mida peaks korstnast hiljem näha olema. Telliskorsten liiga madalat temperatuuri välja ei kanna. 200 liitrises vaadis on ligi 100 liitrit puid, milles on üleliigset vett 10 kuni 20 protsenti, mis teeb 10 kuni 20 liitrit vett, mida visatakse tööruumi. Tundub üsna niiske.
Tänud info eest! Jälle targem. Korsten on mingi 6-7m kõrge, nii et jutt 160-170*C kohta oli siis täitsa pädev. Korsten on tellistest ja pitsi kõrgus umbes nabani, nagu nemad tavaliselt on. Suitsu tempi korstna otsas mõõtnud ei ole, aga seda viga annab parandada. Käega katsudes on tuline küll.
Kütmine on olenevalt ilmast 3-4h. Kütan 1,5m3 mahupaaki ja kütan "täie pasaga" ehk siis luugiga õhu piiramist ei toimu. Leidsin et pikalt vinnutades läheb puid rohkem ja ise ei viitsi ka hommikust õhtuni kütmisega jamada.
Kuna aktiivse kütmise korral läheb kuivatitäis puid korraga ära, ei jõua nad seal sees väga kaua olla ega väga palju kuivada. Kahjuks. Pindmise niiskuse võtab ikka ära. Kui riidast tuleb enamvähem kuiv, siis kuivatist läbikäinuna lahvatab ahjus põlema nagu säraküünal.
Kuivati vajadus tuleneb sellest, et enamus puid on tehtud samal aastal ega ole korralikult kuivanud. No ei ole ma suuri varusid jaksanud soetada. See tuleneb sellest, et maja soojatarve on ebanormaalselt suur. See jälle omakorda sellest, et pole raha seda soojustada. Nõiaring. Ennetades nõuandeid a la "soojustamine on odavam kui ülemäärase kütte ostmine" ja "võta laenu", mainin, et olen pikemat aega töötu. Laenu maksta poleks millestki ja ega antakski. Puid saan ma ise sõbra pool maal teha, läheb siis palju läheb. Ehitusmaterjale ma aga ise teha ei saa. 
Selle pärast ma võtangi ette jõukohaseid projekte, mis aitavad kulusid energiale kokku hoida. Kuigi loogilisem oleks asja teisest otsast lahendada.
Iga töö tulemus on selle riista nägu, millega seda tehti.
Vasta
#6
(28-09-2014, 13:00 PM)viplala Kirjutas: Kui vanast Leedu kivisöekatlast, saada kätte korstna temp 200 või isegi 170 kraadi, on tegemist iseenesest juba ulmevaldkonnaga Smile Sellisel juhul pole katelt vaja vahetama hakatagi. 
Üks loll viga sellel siiski on - ilgelt väike uks ja s**t puhastada. Ja puhastada on vaja. Väikegi tahmakiht annab küttekulus tunda. Katel läheb uimaseks kätte. Puudega küttes peab rookima korra nädalas, söega iga päev. Siis on väga bro. Kui hirmus kiire või tõbi kallal, siis puudega kahe nädala tagant ja söega 3-4 päeva. See on viimane piir. "Afterburnerit" ei viitsi tihedamini puhastada kui korra kuus.
Katelt puhastan kõige tavalisema käepidemega kitsa terasharjaga. Saab kõik ribide vahed puhtaks. Poes müüdavate ümmarguste katlapuhastusharjadega pole mõistnud midagi peale hakata. Võib olla sobivad need uutele kateldele paremini, ei tea. Harju kulub kütteperioodis 2tk.
Leidsin üles katla sisseõnnistamisel tehtud pildid, kus näha ka eespool mainitud terasplaat, mis hõõguvad gaasid vastu katla siseseinu surub. Plaat on lahtine ja puhastamise ajaks kergesti eemaldatav.
       
Iga töö tulemus on selle riista nägu, millega seda tehti.
Vasta
#7
Aga äkki tuleks lahendada olukorda hoopis sellest otsast, et miks oled töötu? Foorumis käib palju rahvast koos. Tutvused töö leidmiseks on endiselt aktuaalsed.
Vasta
#8
hmm, foorumijuttude ja teemade põhjal arvaks küll, et ksf! basilio on pika puuga üle keskmise pädev ja asjalik kodanik.
seega peaksivad igatsugu tööandjad ju ise ukse taga järjekorras olema.
ehk sa pole lihtsalt kellelegi teatand, et oled tööpakkumistele avatud?
Vasta
#9
Pikem jutt ja siinkohal OT, aga lühidalt - olin 3a põnnidega kodus ja pidasin selle kõrvalt veebipoodi. Töökohta paaniliselt ei otsinud, kuid tegin mõned ühekordsed tööotsad läbi oma firma. Hoidsin ka kõrvad lahti ja saatsin sõna laiali, et otsin tööd. Ei midagi. Nüüd üks põnn koolis, teine lasteaias ja vaatan aktiivsemalt ringi. Firma on likvideerimisel. Pärnu on paraku konnatiik, kus erialast või muidu meelepärast tööd naljalt ei leia. Edgargradi või Jurjevisse aga tööle käia kauge ja kolida ei kavatse(loe: ei saa). Olen ennegi kuulnud jutte, et selliseid ja selliseid töötajaid tööandjad tikutulega taga otsivat. Tegelikkus on aga teine. Olen küllalt näinud, kuidas ettevõtetes häid spetsialiste mõttetult nöögitakse ja mõnitatakse kuni nad ära lähevad. See on aga täiesti teine teema.
Ootaks selles teemas rohkem küsimusi ja ka nõuandeid keskkütte jms kohta. 3a tagasi ei teadnud ma torutöödest ega katlamajandusest praktiliselt midagi. Tegin asja endale vahepeal nii selgeks, et oskan ehk teisigi aidata. Terastorude keermestamisest ja liidete tihendamisest kuni ringlusskeemide ja automaatikani välja. Igatahes enda keskküte sai esimese raksuga käima nii nagu tahtsin. Ka poolenisti kõhutundel rajanevad arvutused klappisid. Kuulsin hiljem, et nende asjadega on tuntud torufirmadki ämbrisse astunud, kuigi kasutavad standardseid lahendusi. Minu oma erineb standardsest mõnegi asja poolest... Wink  
Iga töö tulemus on selle riista nägu, millega seda tehti.
Vasta
#10
(28-09-2014, 22:47 PM)Basilio Kirjutas: Pikem jutt ja siinkohal OT, .... Tegelikkus on aga teine. Olen küllalt näinud, kuidas ettevõtetes häid spetsialiste mõttetult nöögitakse ja mõnitatakse kuni nad ära lähevad. See on aga täiesti teine teema. 

Ksf! Basilio, see on Eesti suurim õnnetus neh. Mulle on korra konkreetselt öeldud, et olen ÜLEkvalifitseeritud. Kuidas see saab olla võimalik? Sisu selle taga on aga: mistahes ülemus-omanikuhakatis kardab, et mees kes teab, kuidas peab, hakkab seda ka nõudma, et saada maksimaalne tulemus nii töö efektiivsuses kui edasi ka kasumis. Kuid ta tahab ka selle eest saada väärilist palka ja teatud vabadust asju õigesti ajada - see tähendab ka rahalisi vahendeid õigesti kasutada.  
Alati on kõigil hüüdlause: tee ise oma äri! Aga kõik ei taha seda teha ja ka isikuomadused ei kõlba selleks, osadele meeldibki rohkem midagi reaalselt ja oma kätega teha ning kanda "roobasid" peene ülikonna asemel. Enamusel inimestel jääb sitta kanti isikuomadusi puudu heaks ettevõtjaks olemisel. Hea ettevõte ja selle ajutrust koosneb peaaegu alati paljude erinevate inimeste ajudest, kuid tüüpiline on see, et need kes selle tegeliku ettevõtluse üldse võimaldavad, saavad 24/7 nöögitud. 

Prantsusmaal on aga päris palju selliseid megaettevõtteid, kus IGA töötaja on ka töötamise ajal firma osanik. Just töötamise aja: lahkudes, kas siis pensionile, mujale tööle või ka surres, lakkab tema osaniku staatus koheselt ja läheb üle uuele seda ametikohta täitma tulevale iniemsele. Kindlasti on seal kuidagi nii, et sõltuvalt ametikohast on osakute ja ka saadavate dividendide hulk ja ka õigused erinevad aga kõik töötajad on siiski koos otsustajad ja Üldkoosolek. Ühte sellist ma tean 100% kindlusega: merede Rolls-Royce ehk "mass"toodangu-superluksi ehitav Amel Shipyard. Selle skaala teine ots on Bavaria, mis võrdub maismaal Daciaga. Jah, see on ju vana hea tuntud kolhoos ja kolhoosnikud aga sisuliselt oligi see parim ühis-etetvõtluse viis. Lihtsalt see kommunismis ei toiminud nii nagu pidi. 
Äkki peaks ksf!Basilio ja veel paljud foorumlased, kes on samasuguse "lõhkise küna" ees, äkki midagi sinnapoole mõtlema? Ma pean jälle tooma meredelt näite: Rootsis Orusti saarel Ellösel on selline koostöövorm, kui Regina-Sailing, kus ühe ühisnimetaja all toimetavad mitmed erinevad tegijad-ettevõtjad. Igaüks on oma ala spetsialist aga müüakse seda lõpptoodet koos ühe toote-teenusena ja kõik on rahul. Pilt tiimist on illustreerivaim:
[Pilt: Team2.jpg]
Täitsa liikuva vanatehnikata kohe...
Vasta
#11
Sellistele kateldele tehakse taha soojusvaheti kus suits jookseb terastorudes ja torusi ümbritseb küttevesi.Olen näinud soojusvahetit mille pikkus oli vist mingi 3-4 m ja korstnas pigi polnud.Analoogne asi oli mingi aeg raidkivis müügil ja käis kamina peale.Selliseid asju 21 sajandil enam poest osta ei õnnestu ja tuleb ise teha.Ei midagi keerulist kui keevituskäpp vähegi peos püsib.
Vasta
#12
(29-09-2014, 15:34 PM)muska71 Kirjutas: Olen näinud soojusvahetit mille pikkus oli vist mingi 3-4 m ja korstnas pigi polnud.
Kas oskad öelda korstnasse minevate gaaside tempi? Oleks huvitav teada. Kütsin täna katelt ja mõõtsin aeg-ajalt suitsulõõri ning soojusvaheti väliskesta tempi. Korstnasse mineva suitsu temp oli alates 167*C kui ahjutäis puid oli peaaegu ära põlenud kuni 217*C kui uus ahjutäis täie pasaga põles. Seega on temp muutuv, aga üsna ideaalilähedane uba praegu. Väliskesta temp püsis 100*C ümber. Kuivatisse minev lõõtstoru oli umbes 50*C ja kuivati ise 30*C.
Iga töö tulemus on selle riista nägu, millega seda tehti.
Vasta
#13
Kahjuks ei oska,aga köeti söega.Juba pikemalt mõelnud ka oma katlale teha soojusvaheti taha ja kindlasti otsemineku võimalusega,et seni kuni puud tuld võtavad alles lasen otse(korsten soojaks) ja kui juba vilistab ja tuli katlas laamendab siis läbi soojusvaheti.Kindlasti aitab väljuva suitsu temperatuuri langetada pisut kui katelt puid täis ei löö ja leegile jääb koldes mänguruum.Leek peaks katla lage limpsima.
Vasta
#14
Vahepeal täiendasin veidi puukuivatit. Kuivati põhja sai paigaldatud Volvo jahutusventikas, mis oli hea ümmargune ja istus 8-kihilisest vineerist välja lõigatud sobitusrõnga abil sinna nagu pessa. Ventikas on lahtine ja püsib kohal tänu oma raskusele. Sobitusrõnga ümber on liimitud aknatihend mis peale serva tihendamise summutab ka vibratsiooni. Ventikas käib 5V-ga nii vaikselt, et kuulda on ainult kuivati põhjas tiirutava prahi krõbin. Seda ventikat oligi tarvis kuivatis õhukeerise tekitamiseks, et puud ühtlasemalt ja paremini kuivaksid. Muidu kippus tekkima selline efekt, et soe õhk jooksis sealt kust lihtsam joosta oli ja mõned halud jäid niiskeks. Torustiku lõpus olnud 230V väljatõmbeventika sai nüüd eemaldada, polnud tarvis. 
5V toidet annab arvuti toiteplokk, mis lülitatakse praegu tööle koos katlaringi pumbaga.
       
Iga töö tulemus on selle riista nägu, millega seda tehti.
Vasta
#15
Puukuivatil nüüd juba mõnda aega villast kasukas ümber ning sees kombineeritud temperatuuri ja niiskuse andur DHT11. Soojustamine tõstis kuivati temperatuuri tunduvalt. Kõvemal kütmisel kuni +60*C.
Iga töö tulemus on selle riista nägu, millega seda tehti.
Vasta
#16
(28-09-2014, 22:47 PM)Basilio Kirjutas: Pikem jutt ja siinkohal OT, aga lühidalt - olin 3a põnnidega kodus ja ... Wink  
Sa ikka sellele oled kah mõelnud,et kunagi pärandad kogu selle kaadervärgi,kellegile nendest põnnidest.Testamenti tuleb lisada,vääga pikk nimekiri,igast manualidega... Big Grin
Kes oskab teeb ise,kes ise teha ei oska see õpetab,kes ei mõista kumbagi...see juhendab
Vasta
#17
Viimane postitus tuletas meelde unarusse jäänud ettevõtmise. Pidin nimelt kõigile majapidamises leiduvatele kraanidele, lülititele ja kontrolltulukestele sildid printima ja peale kleepima. Praegu on nii, et peale minu ei oska tõesti keegi selle krempliga midagi peale hakata.
Sõber ikka irvitab, et minu automaatikakilbid on nagu vanades ulmefilmides - hästi palju lüliteid ja värvilisi tulukesi, aga ei ühtegi silti juures. Ning kõik teavad, mida miski asi teeb.
Iga töö tulemus on selle riista nägu, millega seda tehti.
Vasta
#18
(29-09-2014, 11:06 AM)PlyVal64 Kirjutas:
(28-09-2014, 22:47 PM)Basilio Kirjutas: Pikem jutt ja siinkohal OT, .... Tegelikkus on aga teine. Olen küllalt näinud, kuidas ettevõtetes häid spetsialiste mõttetult nöögitakse ja mõnitatakse kuni nad ära lähevad. See on aga täiesti teine teema. 

Ksf! Basilio, see on Eesti suurim õnnetus neh. Mulle on korra konkreetselt öeldud, et olen ÜLEkvalifitseeritud. Kuidas see saab olla võimalik? Sisu selle taga on aga: mistahes ülemus-omanikuhakatis kardab, et mees kes teab, kuidas peab, hakkab seda ka nõudma, et saada maksimaalne tulemus nii töö efektiivsuses kui edasi ka kasumis. Kuid ta tahab ka selle eest saada väärilist palka ja teatud vabadust asju õigesti ajada - see tähendab ka rahalisi vahendeid õigesti kasutada.  
Alati on kõigil hüüdlause: tee ise oma äri! Aga kõik ei taha seda teha ja ka isikuomadused ei kõlba selleks, osadele meeldibki rohkem midagi reaalselt ja oma kätega teha ning kanda "roobasid" peene ülikonna asemel. Enamusel inimestel jääb sitta kanti isikuomadusi puudu heaks ettevõtjaks olemisel. Hea ettevõte ja selle ajutrust koosneb peaaegu alati paljude erinevate inimeste ajudest, kuid tüüpiline on see, et need kes selle tegeliku ettevõtluse üldse võimaldavad, saavad 24/7 nöögitud. 

Mehed, ma proovin natuke teile vastu vaielda. Esindan siis mingilmääral seda teist poolt. Ehk siis noort ülikooli lõpetanud surakat, kes on kontoritööl ja peab ettevõttes vanematele spetsialistidele tööd leidma. 
Kas te kurask kujutate ette kui raske on asju ajada meestega, kelle eluvaated on paljuski pärit NSVL aja lõpust ja Eesti aja algusest? Kes keelduvad meiesuguste noorte kontorirottidega asju ajamast lihtsalt selle pärast et me oleme neist nooremad ja "järelikult ka elukogenumad", kes üritavad igal sammul kuidagi ära panna ja endast jätta mulje kui "päeva päästjatest"? Nii kummaline kui see ka on, olen mina oma põhitöö kõrvale jätnud ja ka mõnele objektile läinud ja midagi remontinud ja paigaldanud, lihstalt sellepärast et nemad ka näeksid et ma päris tehnikavõõras ei ole ja ka olen poisikesest saati tehnikaga tegelenud.  Ja kõik see pull käib lihtsalt sellepärast, et meil normaalne suhtlus oleks. Samuti pean tagama meestele tööd. Aga kui mehed otsustavad et see raha mis ma mingi töö eest kliendilt küsin on liiga väike, või töö neile lihtsalt ei meeldi, hakkavad mind siis igasugu kummaliste tehniliste üksikasjadega peedistama vms takistusi otsima, siis pean mina olema ju see kes kundele häbis silmadega otsa vaatab. Kas lahendus on see, et käin ise vaatan töömaa üle, et hinda kalkuleerida ja mõelda kuidas see töö ära teha, siis saadan töömehed, et nemad näeksid kas nad ikka tahavad seda teha ja kas nad on minuga nõus, siis mõne objekti puhul on see kaks tööpäeva raisus ju.
Igatahes see rahaküsimine ja tööde planeerimine on paljuski muutunud 10a taguse ajaga ja on paljuski ka kummaline ja ebaloogiline. Kuid sellega peab leppima. Ja kui vanad kalad ei taha ise sellega tegeleda, siis võiksid nad usaldada vahel neid noori surakaid ja neid pigem julgustama. Ise ütlen nii, et üksjagu palju käib minu eest läbi selliseid "laia tehnikaalast teadmist nõudvaid" töid ja projekte, mida saaksid realiseerida koos CAD projekteerimist ja müügitegevust jagav noor surakas ja vanakooli tehnikamees. Kuid koostöö nende vahel on keeruline.
Vasta
#19
(04-04-2016, 17:35 PM)veljar Kirjutas:
(29-09-2014, 11:06 AM)PlyVal64 Kirjutas:
(28-09-2014, 22:47 PM)Basilio Kirjutas: Pikem jutt ja siinkohal OT, .... Tegelikkus on aga teine. Olen küllalt näinud, kuidas ettevõtetes häid spetsialiste mõttetult nöögitakse ja mõnitatakse kuni nad ära lähevad. See on aga täiesti teine teema. 

Ksf! Basilio, see on Eesti suurim õnnetus neh. Mulle on korra konkreetselt öeldud, et olen ÜLEkvalifitseeritud. Kuidas see saab olla võimalik? Sisu selle taga on aga: mistahes ülemus-omanikuhakatis kardab, et mees kes teab, kuidas peab, hakkab seda ka nõudma, et saada maksimaalne tulemus nii töö efektiivsuses kui edasi ka kasumis. Kuid ta tahab ka selle eest saada väärilist palka ja teatud vabadust asju õigesti ajada - see tähendab ka rahalisi vahendeid õigesti kasutada.  
Alati on kõigil hüüdlause: tee ise oma äri! Aga kõik ei taha seda teha ja ka isikuomadused ei kõlba selleks, osadele meeldibki rohkem midagi reaalselt ja oma kätega teha ning kanda "roobasid" peene ülikonna asemel. Enamusel inimestel jääb sitta kanti isikuomadusi puudu heaks ettevõtjaks olemisel. Hea ettevõte ja selle ajutrust koosneb peaaegu alati paljude erinevate inimeste ajudest, kuid tüüpiline on see, et need kes selle tegeliku ettevõtluse üldse võimaldavad, saavad 24/7 nöögitud. 

Mehed, ma proovin natuke teile vastu vaielda. Esindan siis mingilmääral seda teist poolt. Ehk siis noort ülikooli lõpetanud surakat, kes on kontoritööl ja peab ettevõttes vanematele spetsialistidele tööd leidma. 
Kas te kurask kujutate ette kui raske on asju ajada meestega, kelle eluvaated on paljuski pärit NSVL aja lõpust ja Eesti aja algusest? Kes keelduvad meiesuguste noorte kontorirottidega asju ajamast lihtsalt selle pärast et me oleme neist nooremad ja "järelikult ka elukogenumad", kes üritavad igal sammul kuidagi ära panna ja endast jätta mulje kui "päeva päästjatest"? Nii kummaline kui see ka on, olen mina oma põhitöö kõrvale jätnud ja ka mõnele objektile läinud ja midagi remontinud ja paigaldanud, lihstalt sellepärast et nemad ka näeksid et ma päris tehnikavõõras ei ole ja ka olen poisikesest saati tehnikaga tegelenud.  Ja kõik see pull käib lihtsalt sellepärast, et meil normaalne suhtlus oleks. Samuti pean tagama meestele tööd. Aga kui mehed otsustavad et see raha mis ma mingi töö eest kliendilt küsin on liiga väike, või töö neile lihtsalt ei meeldi, hakkavad mind siis igasugu kummaliste tehniliste üksikasjadega peedistama vms takistusi otsima, siis pean mina olema ju see kes kundele häbis silmadega otsa vaatab. Kas lahendus on see, et käin ise vaatan töömaa üle, et hinda kalkuleerida ja mõelda kuidas see töö ära teha, siis saadan töömehed, et nemad näeksid kas nad ikka tahavad seda teha ja kas nad on minuga nõus, siis mõne objekti puhul on see kaks tööpäeva raisus ju.
Igatahes see rahaküsimine ja tööde planeerimine on paljuski muutunud 10a taguse ajaga ja on paljuski ka kummaline ja ebaloogiline. Kuid sellega peab leppima. Ja kui vanad kalad ei taha ise sellega tegeleda, siis võiksid nad usaldada vahel neid noori surakaid ja neid pigem julgustama. Ise ütlen nii, et üksjagu palju käib minu eest läbi selliseid "laia tehnikaalast teadmist nõudvaid" töid ja projekte, mida saaksid realiseerida koos CAD projekteerimist ja müügitegevust jagav noor surakas ja vanakooli tehnikamees. Kuid koostöö nende vahel on keeruline.

Sellega on ilmselt sedasi, et nende vanade spetsialistide (eeldusel, et nad ikka on spetsialistid) lugupidamine tuleb lihtsalt välja teenida nendega koos objektil olles ja reealselt koos midagi tehes. Vanasti oli vist veidi teistmoodi, iga kooli lõpetanud poisikest ei pandud päris kohe juhtivale kohale (erandeid kindlasti oli, pole asjatundja), pidi eelnevalt ikka madalamalt pulgalt peale hakkama ja kogemusi koguma.
Praegu on põhihäda see, et pahatihti pole juhtivatel kodanikel tehnilist pädevust, aga seda ei taheta tunnistada. Näiteks tehnikajuhti pole paljudel ettevõtetel, seda kohta täidab tootmisjuht, kes aga tihti asja ei jaga, hullem veel, ei kuula ka altpoolt tulevaid nõuandeid Aga pähe saab lõpuks ikka töötaja, kes küll eelnevalt hoiatas ja selgitas, aga keda keegi ei kuulanud..


Kui ikka koostöö ei laabu, siis tuleb meeskond ümber komplekteerida, pole mõtet piinelda.
Vasta
#20
Kunagi olin ehitusel koos vene karudega-sellised 50+ taadid ja nende mõtlemisstiil  oli minu põlvkonna omast kuidagi täiesti erinev. Ise saad ju hästi aru, et kui tahad õhtuks midagi teenida, siis tuleb käbaraid liigutada, isegi natuke ajutegevust on seejuures soovitav, tulemus võiks jääda viisakas.

Nendel vendadel käis asi kuidagi teisiti. Tüüpiline tööpäev algas umbes niimoodi. Vennad on ilusti kell kaheksa tööl, hilineda ju ei tohi. Vahetavad oma riideid ja räägivad naljalugusid, väike tsaikuu lisaks. Kell läheneb poole üheksale, meeleolu muutub töisemaks. Vaatavad kust saaks, aga ei leita mingit püsivamat otsa kusagilt. Istuvad siis uuesti asjatama, igaüks proovib ennast vähe kiita, naabri arvel natike nalja saada. Ülemuski saab väikese pizdulei, järelikult peetakse lugu. Ja oodatakse. Kui pomo siis kuskil üheksa-kümne paiku tuleb, lõpeb omavaheline närimine ära ja kõige auväärsem saadetakse läbirääkimistele. Midagi käegakatsutavat tehtud muidugi pold. Läbirääkimised algavad kummardustega, samas pareeritakse edukalt kõik etteheited tegemata asjade kohta ja leitakse igasugu ettekäändeid, miks ei saa. Loomulikult selgub lisaks, et ülemus ise enamus asjades süüdi, et asjad sedasi kujunenud. Pomo oli muidu üsna rahulik sell, aga pikapeale viskab sel ka kaane üle. Lõpuks läheb muidugi korralikuks karjumiseks ja kes lubatakse lahti lasta, kes ise ära minna, sellesamanuse otsa saadetakse üksteist kaa Toungue  Siis järgneb selline rahunemise moment, tehakse paar pläru või jõllitatakse toanurka, misjärel lepitakse sõnatult ära ja tasapisi miskit tegevust vaatama. Prillid otsitakse ikka ette ja plaanid välja, tasapisi ka liigutama. Ega õhtuks midagi otseselt tegemata jää, tulemuseks muidugi selline hale 3- asi, aga ega ülemust ka suhkrust tehtud poldud, see müüs kliendile kõik maha, midagi sellist Raoul Üks-Jalgvärava sorti tegelast, lõuna-eestlane. Nalja sai jah selle kaadriga pidevalt. Lisame veel niipalju, et ka äraminemisega oldi graafikus, pool viis vaikus majas, asjad laiali, enda järelt koristati viimases hädas, kui enamus riistu juba kultuurikihi alla maetud. A ise olid asjaga rahul, olnud mulgi midagi häbeneda seejuures.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne