04-04-2016, 21:43 PM
Kunagi olin ehitusel koos vene karudega-sellised 50+ taadid ja nende mõtlemisstiil oli minu põlvkonna omast kuidagi täiesti erinev. Ise saad ju hästi aru, et kui tahad õhtuks midagi teenida, siis tuleb käbaraid liigutada, isegi natuke ajutegevust on seejuures soovitav, tulemus võiks jääda viisakas.
Nendel vendadel käis asi kuidagi teisiti. Tüüpiline tööpäev algas umbes niimoodi. Vennad on ilusti kell kaheksa tööl, hilineda ju ei tohi. Vahetavad oma riideid ja räägivad naljalugusid, väike tsaikuu lisaks. Kell läheneb poole üheksale, meeleolu muutub töisemaks. Vaatavad kust saaks, aga ei leita mingit püsivamat otsa kusagilt. Istuvad siis uuesti asjatama, igaüks proovib ennast vähe kiita, naabri arvel natike nalja saada. Ülemuski saab väikese pizdulei, järelikult peetakse lugu. Ja oodatakse. Kui pomo siis kuskil üheksa-kümne paiku tuleb, lõpeb omavaheline närimine ära ja kõige auväärsem saadetakse läbirääkimistele. Midagi käegakatsutavat tehtud muidugi pold. Läbirääkimised algavad kummardustega, samas pareeritakse edukalt kõik etteheited tegemata asjade kohta ja leitakse igasugu ettekäändeid, miks ei saa. Loomulikult selgub lisaks, et ülemus ise enamus asjades süüdi, et asjad sedasi kujunenud. Pomo oli muidu üsna rahulik sell, aga pikapeale viskab sel ka kaane üle. Lõpuks läheb muidugi korralikuks karjumiseks ja kes lubatakse lahti lasta, kes ise ära minna, sellesamanuse otsa saadetakse üksteist kaa
Siis järgneb selline rahunemise moment, tehakse paar pläru või jõllitatakse toanurka, misjärel lepitakse sõnatult ära ja tasapisi miskit tegevust vaatama. Prillid otsitakse ikka ette ja plaanid välja, tasapisi ka liigutama. Ega õhtuks midagi otseselt tegemata jää, tulemuseks muidugi selline hale 3- asi, aga ega ülemust ka suhkrust tehtud poldud, see müüs kliendile kõik maha, midagi sellist Raoul Üks-Jalgvärava sorti tegelast, lõuna-eestlane. Nalja sai jah selle kaadriga pidevalt. Lisame veel niipalju, et ka äraminemisega oldi graafikus, pool viis vaikus majas, asjad laiali, enda järelt koristati viimases hädas, kui enamus riistu juba kultuurikihi alla maetud. A ise olid asjaga rahul, olnud mulgi midagi häbeneda seejuures.
Nendel vendadel käis asi kuidagi teisiti. Tüüpiline tööpäev algas umbes niimoodi. Vennad on ilusti kell kaheksa tööl, hilineda ju ei tohi. Vahetavad oma riideid ja räägivad naljalugusid, väike tsaikuu lisaks. Kell läheneb poole üheksale, meeleolu muutub töisemaks. Vaatavad kust saaks, aga ei leita mingit püsivamat otsa kusagilt. Istuvad siis uuesti asjatama, igaüks proovib ennast vähe kiita, naabri arvel natike nalja saada. Ülemuski saab väikese pizdulei, järelikult peetakse lugu. Ja oodatakse. Kui pomo siis kuskil üheksa-kümne paiku tuleb, lõpeb omavaheline närimine ära ja kõige auväärsem saadetakse läbirääkimistele. Midagi käegakatsutavat tehtud muidugi pold. Läbirääkimised algavad kummardustega, samas pareeritakse edukalt kõik etteheited tegemata asjade kohta ja leitakse igasugu ettekäändeid, miks ei saa. Loomulikult selgub lisaks, et ülemus ise enamus asjades süüdi, et asjad sedasi kujunenud. Pomo oli muidu üsna rahulik sell, aga pikapeale viskab sel ka kaane üle. Lõpuks läheb muidugi korralikuks karjumiseks ja kes lubatakse lahti lasta, kes ise ära minna, sellesamanuse otsa saadetakse üksteist kaa
Siis järgneb selline rahunemise moment, tehakse paar pläru või jõllitatakse toanurka, misjärel lepitakse sõnatult ära ja tasapisi miskit tegevust vaatama. Prillid otsitakse ikka ette ja plaanid välja, tasapisi ka liigutama. Ega õhtuks midagi otseselt tegemata jää, tulemuseks muidugi selline hale 3- asi, aga ega ülemust ka suhkrust tehtud poldud, see müüs kliendile kõik maha, midagi sellist Raoul Üks-Jalgvärava sorti tegelast, lõuna-eestlane. Nalja sai jah selle kaadriga pidevalt. Lisame veel niipalju, et ka äraminemisega oldi graafikus, pool viis vaikus majas, asjad laiali, enda järelt koristati viimases hädas, kui enamus riistu juba kultuurikihi alla maetud. A ise olid asjaga rahul, olnud mulgi midagi häbeneda seejuures.