tuvastada ratas
#21

(29-05-2015, 21:56 PM)valdo Kirjutas:  
(26-05-2015, 14:04 PM)kass Kirjutas:  Tegelikult võiks ikka uus tema olla, aga eks siis saaks jalgrattajuttu liiga palju.
Jah, rootsi 30-ndate viimase veerandi jalgrattad, naiste Husqvarna ja meeste Vega, see viimane päris ilus asi! Neid ei tohiks küll kõige kaduva teed minna lasta, eriti Vegat!

Eesti Jalgrattamuuseum oleks nendest rattajäänustest põhimõtteliselt huvitatud.
Broneeritud Hr Valdo`le

Tegelikult on alati kõige ohtlikumad inimesed ühiskonnas truualamlikud käsutäitjad kelle ainuke soov on
                                           OLLA KEEGI JA SILMA PAISTA
Vasta
#22

Mind on alati huvitanud kas vanaratta seltskonnas tehakse bronne reageerimise kiiruse või ühe teise foorumi kõnepruugis öelduna ämbriga kogutud retsepti alusel  Big Grin Aga see selleks, vähemalt leiavad raamid hea kodu ja kui Valdol peaks Vega jaoks näiteks ketikaitset või varu ketiratast tarvis minema, siis põhimõtteliselt on mul sellised asjad olemas ja võin mingi muu väärteseme vastu vahetada  Cool
Vasta
#23

Üle 2 aasta on möödas ja esimene foorumlane, kes Kesk - Eestist kohale viitsis tulla toodetega tutvuma, läks koju paraja hunniku raamide + juppidega.

REALISEERITUD.

Tegelikult on alati kõige ohtlikumad inimesed ühiskonnas truualamlikud käsutäitjad kelle ainuke soov on
                                           OLLA KEEGI JA SILMA PAISTA
Vasta
#24

Njah, oleks olnud info, et Valdo bronn ei kehti ma oleks juba 2 aastat tagasi kohe tulnud, sai ju tookord ka vastuseta jäänud Ps saadetud ja natuke ülekohtune on kirjutada, et keegi ei viitsinud lihtsalt järgi tulla varem, pigem tuleb ikka siinkohal ennast süüdistada, et reaalselt järgitulevate huviliste kontakteerumisi ignoreeriti ja mingit täpsemat infot peale Valdo bronni siia ei kirjutatud..aga hea, et vähemalt rauast pääsesid. Loll lugu ongi see, et bronnides eelistatakse alati muuseumit aga samas nii mitmestki kohast on kuulda, et peale bronni kontakt kaob ja asjad jäävad seisma. Arusaadav, et kiire elutempo ja muuseum majandada aga vahel võtab see natuke nukraks ka
Vasta
#25

(07-06-2017, 09:22 AM)s2si Kirjutas:  Njah, oleks olnud info, et Valdo bronn ei kehti ma oleks juba 2 aastat tagasi kohe tulnud, sai ju tookord ka vastuseta jäänud Ps saadetud ja natuke ülekohtune on kirjutada, et keegi ei viitsinud lihtsalt järgi tulla varem, pigem tuleb ikka siinkohal ennast süüdistada, et reaalselt järgitulevate huviliste kontakteerumisi ignoreeriti ja mingit täpsemat infot peale Valdo bronni siia ei kirjutatud..aga hea, et vähemalt rauast pääsesid. Loll lugu ongi see, et bronnides eelistatakse alati muuseumit aga samas nii mitmestki kohast on kuulda, et peale bronni kontakt kaob ja asjad jäävad seisma. Arusaadav, et kiire elutempo ja muuseum majandada aga vahel võtab see natuke nukraks ka

Paraku on jah, viimased kolm aastat läinud kogu energia ja enamgi veel jalgrattamuuseumi loomisele, haldamisele ja täiustamisele ning olude sunnil (ööpäevas on vaid 25 tundi) on muud asjad jäänud kahetsusväärselt tahaplaanile. Tööd on olnud enam kui piisavalt - alates muuseumimaja kapitaalsest ümberehitamisest ja rekonstruerimisest, ruumide sisustamisest muuseumi tarbeks, eksponaatide korrastamisest, muuseumiruumide sisustamiks vajaliku mööbli hankimisest/restaureerimisest, kahes keeles tekstiteabe koostamisest koos sellele eelneva uurimistööga, jalgratta-ajaloo konverentside ja muude ürituste korraldamisest jms.

Ning lõpetades muuseumi igapäevase rutiinse lahtihoidmisega (suvel kolm päeva nädalas), muuseumi turundusega välisrahastusega projektide bürokraatia korraldamisega (taotlused, aruanded), aidahoone kapitaalse ümberehitamisega hoidla- ja töökojaruumideks, muuseumimaja küttesüsteemi ehitamisega jms. Ja loomulikult lisaks veel raha teenimine, sest nii hoone/muuseumi haldamine (küte, elekter) ning välisprojektide rahaline omaosalus vajab selliseid summasid, mida pole lootustki piletutulust kokku koguda. Eks veidi suur suutäis sai võetud ja nelja aastase tegevuse tulemusena võiks olla rohkem asju valmis, aga siiski on kõikide takistuste kiuste meil seitsmes saalis 110 ratast väljas, väljapanek regulaarselt lahti ja väljapanek võiks hädapäraselt ka  pretendeerida jalgratta ajaloo terviklkuks käsitlemiseks Eesti vaates.

Olen aga jätkuvalt seisukohal, et kui vanajalgrattaid koguda, võiks sellel olla siiski süstemaatiline ja regulaarne avalik väljund üldsusele, mis oleks midagi rohkemat, kui paar ühekordset näitust.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#26

(08-06-2017, 13:42 PM)valdo Kirjutas:  Olen aga jätkuvalt seisukohal, et kui vanajalgrattaid koguda, võiks sellel olla siiski süstemaatiline ja regulaarne avalik väljund üldsusele, mis oleks midagi rohkemat, kui paar ühekordset näitust.

Olen Sinuga igati nõus, et oleks vajalik näidata ja tahaks näidata (niipalju kui on midagi näidata) aga paljudel seisab asi lihtlabase pinna ja raha taga. Au ja kiitus Sulle, et oled enda asjad sinnamaanni saanud, kus nad on aga nagu Sa ütlesid, siis tükk on mõnikord liiga suur hammustamiseks. Mingis vaimusilmas mina näeks asja kuidagi nii ette, et moodustada mingi grupeering vanarattahaigetest ja anda tuleks neile  esialgu mõned tabletid, et mingidki selged mõtted taastuks!! Kui haigus natuke järgi annaks, siis ehk oleks võimalik mõni silmatera kusagile deponeerida või ühiselt mingi pind leida lisaks Väätsale. Ega Sinu juurde vist ei saaks ju mõnikümmend ratast vaatamiseks välja jätta? 

Aga selle bronnimise ja äraviimise kohapealt on asi seetõttu nukker, et kui sedasi asjad soiku või seisma jätta, siis võib inimestel huvi ära kaduda üldse neid hoida ja ega see muuseumi mainele ka ju head ei tee kui sellised jutud siin ja seal liiguvad. Minule on täiesti suvalised inimesed seda juttu rääkinud kui olen mõnel rattal järgi käinud ja olen üritanud ikka asja siluda, et muuseumiga on lgp Valdol palju tööd ja igalepoole ei jõua aga karavan liigub ikka omasoodu. Täpselt nagu siin teemas, kodanik pakkus rattaid, oli bronn + ilmselt veel mitu huvilist aga lõpuks on ikkagi kõik rattahaiged viitsimatud tegelased, kes ei tule 2 aasta jooksul asjadele järgi. 

Igatahes omaltpoolt võin teinekord Tallinna pool abi pakkuda ja mõne asja muuseumi jaoks üles korjata kui on pakiline teema. Number peaks olemas olema.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne