[alfredo]

Tuttav müüs paar aastat tagasi pooltervet-poolkatkist 607lõvipoissi, nagu nad kõik vist. Ostjaid ei tahtnud kuidagi tekkida, kui mõni tuligi, hakkas allavöö pakkumisi tegema või vigurdas niisama. Kruttis siis hinda vaikselt alla vähehaaval ja kannatas nagu tõeline eestlane muiste. Ei midagi, huvi ikka nullilähedane. Mingi aja pärast lõi peas mingi kelluke helisema, või kostsid hoopis kuskilt hääled mis vastavat nõu andsid, aga ta tõstis hinna jälle selliseks nagu algul olnud, isegi vist natuke rohkem pani, täiesti rahuliku südamega. Ja imet, paari päeva pärast tuli must mees soomest siia, sõitis taksoga Tartusse ja ostis ilma mitte midagi vaatamata/kontrollimata emexikandidaadi ära, lisades, et tal jumala pohlad, on seal midagi katki või mitte, küll negrud kohapeal korda teevad. Mingi must huumor vist, aga nii oli. Tuttaval hea meel küll, et lahti sai, aga saadud raha pani ilusti hoiule, et saaks selle probleemide tekkimisel kohe tagasi anda, et veel suuremaid probleeme vältida. Auto käitus ju üpriski ettearvamatult. Paari päeva pärast tuligi oodatud kõne aga teda hoopis tänati veelkord hea tehingu eest. Nüüd oli tal küll hea meel. Järgmine auto tuli samuti prantsusest, seekord siis prantslanna, mingi väike naistekas. Et hea ja odav pidada, mõeldi algul, aga maanteel oli sõita üsna hirmus sellega. Inimmõistus on suhteliselt ettearvamatu vigur ikka. Nüüdseks seegi õnnelikult maha müüdud ja täiesti arusaamatult hea hinnaga pealekauba. Inimesel oli ilmselt õnnelik käsi.