[Sigar]

öelge, mehed, mis plönn see on? Minsk, aga kui haruldane?

Tegu on tõepoolest vanema variandi Minskiga 1960ndatest. Kui tulla nüüd küsimuse juurde, et kui haruldane antud ratas on, siis kui jälgida müügikuulutusi ja meenutada omi kokkupuuteid Nõukogude toodanguga, siis sellist isendit ei ole tulnud kuigi tihti ette. Rohkem levinud on uuem Minsk, mille embleemil oli juba kujutatud toonekurg ning veel levinum selle järeltulija Aist, mida kohtab meesterataste, naisterataste ja kokukate näol. Aga kui tulla tagasi nüüd vana Minski juurde, siis kindlasti ei ole tegu rattaga, mida kohtab igal tänavanurgal, ei kohta ka uuemat enam nii. Tol ajal ju ei olnud igalühel võimalus autot osta ning siis võeti rattast kõik, mis võtta andis ning seetõttu ka paljud sellised kaasvõitlejad on ka oma otsa juba leidnud mõnes vanaraua kokkuostus või mõnel muul moel. Omal õnnestus saada mõned nädalad tagasi vägagi hästi säilinud 1968nda aasta Minsk ning täitsa mõistliku hinna eest. Minu üllatuseks on isegi raamil säilinud veel tehasekujutised. Ratas kuulus kadunud rannamurdekoguja Evald Lindströmile, kes lahkus meie seast 1997. aastal, samal aastal kui mina sündisin. Peale seda jäi ratas seisma ning seisis õnnetult 20 aastat, kuni üks rattahuvilisest kaluripoeg selle omale ostis, et kadunud vanameistri ratas säiliks edasi. Lisaks sellele Minskile tassisin ka siit külast ühe sama aastakümne eksemplari, kuid see oli nii kapsaks sõidetud, kui sõita annab. Peale selle veel aastaid välitingimustes seisnud, millelt polnud võtta rohkem, kui lenks ja embleem. Tean, et ühel vanamemmel siin Viinistul vedeleb ka juba aastakümneid aidas sama vana Minsk, mida kunagi poisikesena nägin. Rohkem ei jäänud meelde, kui ainult embleem, mis mõlgub siiani mõtteis. Tol ajal ei osanud nii seisukorda ja komplektsust vaadata.
Aga s2si poolt saadetud Minsk on täiesti soov.ee lehel müügis ning kes tahab omale stiilset ja retrohõngulist liikurit tänavatel kulgemiseks, siis Minsk on selleks üks parimaid.