Datsun 100a 1974a
#21
Seebikivilahus tahab kõrget temperatuuri. Umbes 70 kraadine vann võtab paari päevaga värvimisabinõudelt 3- 4-millimeetrise lakikihi maha nagu naksti.
Müün: keermetõrv, puidulakk.
Vasta
#22
(23-08-2016, 16:57 PM)Marko Kirjutas: Seebikivilahus tahab kõrget temperatuuri. Umbes 70 kraadine vann võtab paari päevaga värvimisabinõudelt 3- 4-millimeetrise lakikihi maha nagu naksti.

Olen lugenud, et 93 kraadi peaks olema lahuse temp.  Kas antud temperatuuri juures tekkiv aur on väga ohtlik tervisele või on tegemist vaid vee auruga?
Vasta
#23
Vot seda kahjuks ei tea, see vann mille ääres värvijat tihti asjatamas nägin asus õues. Köeti otse keskküttetsassist. Aasta oli siis...
Müün: keermetõrv, puidulakk.
Vasta
#24
(23-08-2016, 18:16 PM)ebergs Kirjutas:
(23-08-2016, 16:57 PM)Marko Kirjutas: Seebikivilahus tahab kõrget temperatuuri. Umbes 70 kraadine vann võtab paari päevaga värvimisabinõudelt 3- 4-millimeetrise lakikihi maha nagu naksti.

Olen lugenud, et 93 kraadi peaks olema lahuse temp.  Kas antud temperatuuri juures tekkiv aur on väga ohtlik tervisele või on tegemist vaid vee auruga?

Seebikivi lahus on väga väga ohtlik ja selle auru sissehingamine (ei soovita).
Olen näinud kunagi, kuidas esivanemad tegid seebikivist seepi ja kõigil olid mingid väga spets maskid ees.
Sammuti on siiani asfaldil kus hoiustati sebikivipakke sügavad söövitatud jäljed.
Minul lapsena ei lubatud lähemal olla kui 10meetrit ja katsuda ei ltohtinud üldse midagi.
Vasta
#25
(23-08-2016, 15:48 PM)ebergs Kirjutas: Milliseid järeldusi ise tegin.
1. Ükski roostemuundur ega ka forforhape ei söö läbi paksu roostekihi. Lahtine ja paks rooste eemaldada mehaaniliselt või koht liivapritsiga.
2. Liiga palju forforhapet ei ole hea. Kanda metallile nii vähe kui võimalik. Kuivades moodustab paksu oksiidikihi, mida hiljem võib olla tülikas eemaldada.
3. Ühest peale kandmise korrast ei pruugi piisata.
4. Veega tasub maha pesta esimene kandmise kord. Ära lase sellel kuivada. Ära hullu kui näed metalli veel rohkem roostesena kui see ennem oli.
5. Viimane kiht kanna peale nii õhukeselt kui võimalik. Hõõru pintsliga kuniks jääb järgi helehall puhas metall.
6. Lase kuivada 24h ennem värvimist näiteks epo-krundiga. Üldselt võib värvida ka hiljem. Siseruumides säilivad happeda töödeldud pinnad roostevabadena aastaid.
7. Üldiselt värvile sattumine ei ole probleem. Küll aga eemaldab värvi sealt kus see nii kui nii väga kõvasti kinni ei olnud. Näiteks värv otse metallil ilma krundita.
8. Ennem kui hakkad suuremat pinda töötlema katseta väiksemal pinnal.
9. Helehall pinnakiht on soovitud tulemus. Lisaks võib esineda valget = fosforhape sool, millest on vesi välja aurustunud. Musta= paksema metalli oksiidiga reageerinud koht/raud fosfaat, selle alt lihvides leiad kindlasti veel oksiidi. Tasub sellised kohad veel üle teha. Näiteks traatharjaga nühkida samal ajal kui hape teeb enda tööd.
10. Kui pind on ilus helehall siis puhta lapiga üle ja epo-krunt otse peale. Ega paremat varianti olemas ei ole.
hea kokkuvõte!
...samas paaris punktis olen ma jõudnud natuke teisele vaatele:
- p2 (ja p5) ehk kihipaksus - liigne hape (ma kasutan muundureid - kontsentreeritud hapet pole proovinud) kuivab ju poorseks hallikaks kihiks, mis irdub kergelt? Ma ujutan oma tegemistes asjad päris lahkelt üle Smile
- p4 ehk veega mahapesemine: olen sama juhist ka varem kohanud, aga mida see annab?
- p9..p10 vahele sobib "värvimiseelne karestus ja muundurijääkide eemaldamine" - käsi-traatharjaga või madalapöördelise el seadmega (käsitrell) pehmema harjasega (messingharjad) pinna ülekäimine.
- p10 ehk epokrundi osas võivad vaated erineda - st kas ta on parim või mitte. Ma eelistan oma tulevastes tegemistes happekrunt+täitekrunt lähenemist. Mu epokrundi nakkeprobleem tulenes ilmselt osalt epokrundi omadustest - erinevalt nn aktiivkruntidest (=happekrundid) seob see end alusega ainult mehaaniliselt. Põhiprobleem oli mul aga ilmselgelt liigselt poleeritud krundi aluspind...
insenerlik lähenemine: kui suurusjärk on õige, on kõik korras
Vasta
#26
Ma sõnastaks täiendused nii.

Kihi paksus: Puhta või kerge roostega pinnal ei ole liigne ujutamine vajalik happega, tekitab liigset kulu ja lisatööd. Paksu rooste puhul võib ujutada kuniks rooste pealt märjaks jääb. Paksul roostel kuivab/reageerib hape päris kiiresti oksiidiga.
Esimese kihi veega pesemine. Kuna hape reageerib ka igasuguse muu sodiga metalli pinnal (värvi jäägid, lihvimisest tolm/oksiid, mineraalid jne) siis kui sellel kuivada lasta on pärast palju rohkem tööd pinna puhastamisega. Vaata pilti erinevustest. Varinat on ka lihtsalt kuiva lapiga üle pühkida. Ettevaatust hape sulatab mõnda materjali päris kiiresti kaasa arvatud "karu keel"
Karestamine on tõesti vajalik, ilma selleta ei pruugi värv peale jääda. P100 liivapaber või traatketas on parim. Roostemuunduri karestamine ei pruugi olla vajalik, sõltub tootest. Osad on lisaainetega, mis moodustavad metalli pinnale epokrundi sarnase kih, mida aga lihvida on päris vaevaline.
Krundi puhul tuleb lugeda kasutusjuhendit, kas see sobib happega töödeldud/fosfaaditud pinnale või mitte. Kõik happekrundid ei ja epokrundid ei ole samasuguste omadustega.

Hea pilt erinevustest.
Kõige lihtsama vaevaga kõige parem tulemus on saavutatv kergepinna rooste või puhta metalli puhul nii.
Hape peale, 2-3h pärast ülepesu või lapiga pühkimine.
Vajadusel veel kord kraatketast või liivapaberit.
Uus õhuke kiht hapet peale, võib kanda lapiga. 
1-2h pärast üle pühkida ja kuivatada.
Vajadusel karestada ja värvpeale.

    Siit võrdlus, pühkimata kohad ja pühitud.    
Vasta
#27
Selline õppevideo/mäng on küll viimane asi, mida 100a kohta leida võiks Smile

https://www.youtube.com/watch?v=q9s_9RZ6lvw
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne