[41Degree]

Misasi on Takata jalaväemiin?

Ma proovin selle teema mõnda lõiku siis kokku võtta.
Turvapadja põlemiskambris on üldjuhul püssirohul põhinev "tablett", mis vajadusel süüdatakse ning mille põlemisel eralduvate gaasidega täidetakse tekstiilist padi. Neid kliimakatseid jm nõudeid, millele see krempel vastu peab pidama, on n+1, ning, nagu Stihl mainis, ei ole näha olnud, et turvapadja käitumine muutuks ka 20 aasta vanusena.

Viimasest on üks erand, mis tuli välja ajaloo mõttes suhteliselt hiljaaegu. Nimelt mõtles Takata umbes aastatuhande vahetumise paiku, et püssirohu asemel oleks kaval kasutada odavamat ja lihtsamini kättesaadavad lämmastikuühenditel põhinevat ainet, keemilises mõttes vaata et põlluväetist. Ainuke põhjus, miks seda mitte kasutada ning miks ka teised turvapadjatootjad sellest pärast uuringuid loobusid, oli selle aine koospüsivus suure õhuniiskusega keskkonnas ehk ennekõike soojas ja troopilises keskkonnas. Niiskuse mõjul hakkab sellest odavamast ainest kokku pressitud "tablett" aastate möödudes laiali lagunema ning muutub suhteliselt lobedaks pulbriks. Viimane nähtus aga suurendab selle gaasitekitaja põlemise kiirust märgatavalt, mille tulemusel võib kasvada rõhk põlemiskambris suuremaks kui see kamber ise välja kannatab. Tulemuseks on täpselt parajad roolist või armatuurlauast igasse suunda laiali paiskuvad metallikillud. Tagajärg, mida on kahjuks mõnel korral nähtud, on see, et väikesel, nt 30kmh kiirusel juhtunud kõksul, kus ilma turvapadjata ei oleks peale rinnal oleva sinise randi tõenäoliselt midagi juhtunud, läks hoopis juhi kaelaarter katki koos sellele paratamatult järgnevaga.

Seetõttu ka minu küsimus, et kas kellegi teise turvapadjad peale Takata omade ka veel letaalselt vm moodi hapuks lähevad? Kuna Takata jama taga on süsteemne häirekellade ignoreerimine, siis oleks hea teada, kas keegi on veel sarnasel või ka väiksemal moel nahka teinud.

Kellel sellest kirjeldusest väheks jäi, siis kogu selle saaga on suhteliselt hästi kokku võtnud Bloomberg oma artiklis, mis on küll tasuliseks muutunud. Kellel Bloomberg Businessweek'i tellimust pole, siis see kasutab interneti võimalusi ja loeb nt siit. Artikkel on pikk, mina veerisin seda üle poole tunni, aga pean seda kohustuslikuks kirjanduseks firmajuhtidele ning kvaliteediosakonna töötajatele, samuti on see rangelt soovituslik muudele tootearenduse ja inseneeriaga tegelevatele inimestele. No ikka selleks, et õppida seda, kuidas asju mitte ajada.