[oltsberg]

Säästan lugejaid oma kannatuste kirjeldamisel, mis kaasnesid trükiplaadi valmistamisega, kuigi võibolla oleks see põnev ja naljakas.

Mõtlesin järele, et räägin ikka rääkimata loo ära.

Võibolla ma olen väike vastik egoist, kes lugejaid oma mölaga tüütab. Aga endal on hea kunagi hiljem lugeda. Et millised probleemid esile kerkisid, millised esialgsed mõtted pähe tulid, kuidas asi lõplikult lahenes.

Kui ma pioneer olin, õpetati sellist "trükiplaadi" tegemist:
   
Epoliim ja seitung. Sõltuvalt maitsest ja võimalustest kas "Noorte Hääl", "Töörahva Elu" või "Tapa Kommunist"

Millalgi sotsialismi lõpus tõi klassivend mulle päris trükiplaate, siiamaani on varud alles. Räägiti ka raudkloriidist, aga kust mina, külapoiss, sellist asja oskasin otsida    Siis võtsin terava väitse ja lõikusin/koorisin üleliigse plaadi pealt ära.

Ca 20 aastat tagasi, kui viimati trükiplaati tegin, jäi kuskilt silma üks veneaegne õpetus. Täpselt ei mäleta, aga mingi vase(?!?!)ühend, mida müüdi aianduspoes. Tegin lahuse, söövitas küll. Voolurajad said joonistatud veekindla markeriga.

Uurisin, et kuidas tänapäeval asi käib. Teoreetiliselt lihtne: prindid kile peale, võtad pressraua nagu Jorh Adniel Kiir ja annad minna.

Aga pöördvõrdeline olukord: kodus pole printerit, töö juures triikrauda   Ja naine keeldus kategooriliselt triikmassinat töö juurde kaasa andmast

Egas midagi, ehitasin "triikraua" ühest alumiiniumplaadist, kuumaõhupuhurist ja puudasest sangpommist Aga asi ei õnnestunud, tahm ei jäänud ühtlaselt trükiplaadile kinni.

Proovisin teist printerit, too teeb paremat tööd. Kah ei saanud asja   Suurest erutusest jätsin ilmselt näpujäljed plaadile. Muidu sai küll põhjalikult puhastatud: peenikese liivapaberi ja karukeelega, vee ja nõudepesuvahendiga, piiritusega. Proovisin uuesti printida, aga siis ei tahtnud printer enam kilega suhelda   (Muidugi ma ei tea, kas see kile üleüldse õige oli, aga kunagi ma printisin sellise peale.)

Ei olnud mul mingit spetsprogrammi ka, Wordi graafikavahenditega nikerdasin kandilise kirvetöö valmis. Aga voolul ükskõik, mida mööda voolata.

Käiku läks varuvariant: veekindel marker. Ega tollega ka lihtne ei olnud, vägisi tükkis joonlaua alla ronima, rajad läksid kokku   Aga peale mitmeid katsetusi sain asja tehtud.

Kahju, et printeriga teha ei saanud. Oli kahepoolne plaat ja ka vooluradadest vaba pool vajas markeeringuid. Tegin siis markeriga, oma varesejalgse käekirjaga. Siin
paistab releest paremal 2, et tähistada vastavat juhet. Lihtsam kokku panna ja hiljem vajadusel remontida.

Söövitamiseks selline asi
Alguses ei tahtnud kah nagu töötada, kui sortsu kuumemat juurde panin, tegi töö ilusti ära.

Ilus see trükiplaat ei saanud, aga toimiv küll.

Sellised meenutused siis maikuu algusest...