[valdo]

http://tengoretro.sampo.ru/photo.php

3. seeria isend asub Karjalas, palju töid on lastud teha \"tsoonis\" sealsete meistrite poolt.

Tööde kvaliteet näib olevat väga kõrge, samuti originaalsus. Ainsad silma riivanud elemendid olid ainult valed piibud (kust saadagi õigeid?), vale pruun või must suunatulelüliti (peab olema kollane nagu muud nupud) ning vale kapotialuse latern. Samuti kahtlen, kas kahe värvi eraldusjoon mööda esitiiba selle koha pealt jooksis.

Muu on aga ekstraklass, isegi eboniitkorpusega aku suutsid nad leida (kust seda küll saaks?).

[Aspelund]

Selle aku kohta on mul mõningaid küsimusi. Mu mälu järgi oli Pobedale/Volgadel kirjaga GAZ akud, mille korpus on teise välimusega. See on standartne vene hilisem autoaku.

Aga kui kellelgi huvi originaali foto vastu, siis miski 30 aastat vähemalt seisab mul paar volga originaali riiulil, küll oma kasuliku eluea lõpetanuna.

Paar aastat tagasi reklaamis ennast Motorexil aga Eesti firma, kes vana musta kesta sisse uusi akusid tegi. Äkki on nad olemas ka seekordsel üritusel?

Asp

[pkuldsaar]

Fantastiliselt taastatud auto. Väga üksikud detailid mitteoriginaalsed (põrandamatid, kiri puudu mootoriruumi alt pasunakatte pealt + eelnevalt mainitud). Omanik on asja täie tõsidusega võtnud.

Küsimus: Kas kahevärvilised pobid olid selliste toonidega nagu antud auto ja mis toonid olid veel kahevärvilisel kasutuses?

[valdo]

Ma olen küll kuulnud, et 3. seeria kahevärvilised autod olid hele/tumepruunid. Muudest kombinatsioonidest pole kuulnud. Aga värvieraldusjoon esitiiva pealt küll ei jooksnud.

Lisaks - karburaatori toitetoru oli kõikidel Pobidel vasest, sel autol on kummtoru.

Aga ikkagi on see fantastiline auto.

[Väravamehaanik]

Vastiku ja kiusliku inimesena arvan ma et pildistamise hetkeks on ilus aku lihtsalt peale tõstetud... Aga keegi reklaamis jah sellist teenust, et paneb vana kesta sisse uue sisu. Pisut hilisemate puhul võib ju vana kesta sisse panna terve väiksema aku ja pealt kinni tõrvata, uuematel käib ju pruun kate klemmide ja korkide peale.
Lugesin kunagi vanast Za Ruljomist, et Gorki autotehas väljastas mitmevärvilisi autosid ainult eritellimise peale, tellijateks võisid olla välismaa edasimüüjad või kuulsad rahvakunstnikud ning muidu edevad nomenklatuuriesindajad. Kindel värvimise kombinatsioon puudus. Keelatud oli kasutada punane-valge ja kollane-sinine. Asja eest tuli rohkem maksta.
Nõukogude rallikoondise mustade Gaz 21 katused värviti rallimeeste endi poolt Eestis valgeks. Seevastu baleriin Plissetskajale olla tellinud austajad oranzi värvi ja kroomitud aknaraamidega Gaz 69A. Milline ilu maitse!!!
Üldjuhul on mitmevärviline tehasevärviga nõukogude auto siiski väga haruldane juhtum.

[elds]

väga kena ised

Ma olen küll kuulnud, et 3. seeria kahevärvilised autod olid hele/tumepruunid. Muudest kombinatsioonidest pole kuulnud. Aga värvieraldusjoon esitiiva pealt küll ei jooksnud.

see pilt on võetud gaz.ru kodukalt

[smolin]

Siin üks kahevärviline Tšehhis taastatud Pobi.

[Väravamehaanik]

Kahe värviliste Pobedade värvioriginaalsuses kahtlen mina väga sügavalt, juhul kui mõni üksik isend eritellimise peale valmistati, siis pigem sattus see Odessasse, aga mitte siia maile. Tol ajal kui Pobid konveierilt tulid, olid saksofon ja džäss ka keelatud, rääkimata kahevärvilistest autodest. Pobide ajal oli luksusest teine arusaam. Lahtised autod olid ka odavamad, sest need olid tehtud lõuna liiduvabariikide tarbeks ja polnud piisavalt praktilised meie tingimustes, sestap need praegu haruldased ongi. Kõikide Eestis leiduvate Pobide esimene omanik on olnud riik, mõni asutus või tol ajal väga lugupeetud kodanik. Ükski neist ei olnud üldjuhul huvitatud klounaadist.
Värvid tekkisid Hruštsovi sula ajal kui ameeriklased tegid Moskvas VDNH-s oma autode näituse ja neegrid sõidutasid külastajaid ning jagasid reklaambrošüüre. Seejärel hakkasid inimesed omi vanu autosid üle võõpama ja edevamad julgesid ka tehasest selliseid tellida. See kuulus näitus toimus minu mäletamist mööda 1959. See aga oli juba Volgade aeg aga endiselt jäid asutused ja direktorid soliidseteks. Mossede omanikud julgesid endile uute autode puhul märksa rohkem värve lubada (nt. Peeter Sauli 407).
www.gaz.ru pakutud pildivalikust tasub algupärasuses usaldada ainult must-valgeid fotosid. Meie idanaabritele on alati olnud omane oma ajalugu ilusamana näidata. Värvilistel piltidel olevad autod on paraku üle värvitud liiga läikivate värvidega.

[pkuldsaar]

Kõikide Eestis leiduvate Pobide esimene omanik on olnud riik, mõni asutus või tol ajal väga lugupeetud kodanik. Ükski neist ei olnud üldjuhul huvitatud klounaadist.

Selles vaidleksin ma vastu. Meie 1950. aasta Pobeda kabrio on olnud algusest peale meie perekonnas. Probleem tollal oli selles et eraisikul ei olnud otstarbekas oma autot registreerida (küüditamine ja hirm selle ees) ning ka meie auto oli mõnda aega varjatud.

Usun et kahevärvilisi toodeti kuid alles viimastel tootmisaatatel. Nagu ma aru sain võisid need siis olla peaaegu kõigis erinevates toonides?! Kust võis minna kahevärvilise värvide piirjoon? Olen näinud mitmeid erinevaid variante.

[valdo]

Kahevärvilistest Pobidest on arvatud:

> Kahe värviliste Pobedade värvioriginaalsuses kahtlen mina
> väga sügavalt, juhul kui mõni üksik isend eritellimise peale
> valmistati, siis pigem sattus see Odessasse, aga mitte siia
> maile.

> Usun et kahevärvilisi toodeti kuid alles viimastel
> tootmisaatatel.

Võtsin lahti Moskvas aasta-paar tagasi välja antud broshüüri \"GAZ M-20 Pobeda\" seeriast \"Muzei tehniki\". Raamat on hinnaline just arvukate originaalfotode poolest, mis mitmelt poolt Venemaalt kokku otsitud. Selle leheküljel 13 ilutseb foto, kus neiud on ametis just kahe äsjavalminud 2. seeria auto värvkatte poleerimisega GAZi tehase viimistlusosakonnas. Kuna esiplaanil olev auto on kabriolett, siis ei saa see foto olla tehtud hiljem kui 1953. aastal, sest just sel aastal lõpetati avatud variandi tootmine.

Tagaplaanil poleeritav auto on aga värvitud kahte värvi - alumine osa tumedamaks, ülemine heledamaks. Kuna foto on must-valge, on küll raske aimata, mis värvid fotol esitatud hele- ja tumehallile vastavad, kuid fakt on see, et tegemist on tehases kahte värvi värvitud 2. seeria Pobiga.

Fotolt on ka näha, et värvide eraldusjoon jookseb uste kohal mööda valtsijoont; mootori kohal on eraldusjooneks aga tiiva ja kapoti vahe. Seega - esitiivadja uste alaosad olid tumedad, kapott ja uste ülaosad aga heledad.

Siiski arvan, et kahte värvi tehases värvitud autode hulk oli võrdlemisi väike, võibolla on fotosilm jäädvustanud just ainust isendit või üht vähestest isenditest.

[pkuldsaar]

Antud auto mida Valdo kirjeldas on mõeldud taksoks ning ka järgmine peale seda. Kellel raamat käepärast võib üle vaadata et maleruudustik on akna all. Kas osad taksod siis tõesti telliti veidi huvitamates toonides? Kuna meie kabrio on pruuni värvi ja oletan et ka auto pildil on pruuni värvi (tundub vähemalt) arvaksin ma et takso pobid olid siis tumepruun/beezi värvi...
Pilt:

[valdo]

Takso-Pobisid oli nii ühevärvilisi kui ka kahevärvilisi. Ning mitmetes värvitoonides. Paljud värviti automajandites üle enne taksot sõitma hakkamist ja/või esimese kapremondi ajal.

Oli neid pruune, beeze, tumerohelisi kui ka halle.

[Regardman]

Üks ilus isend on Laagris [suvalisel] territooriumil ja särab nagu segane.
On teine beeži värvi. Kui tuleb mahti siis pildistan ära.
Asukoht Privas.

[valdo]

Musta,vanakooli korpusega akusid saab osta Tondil asuvast akupoest.Tootjaks oli SÕMERU AKU.

Ole Sa tänatud viite eest!

[urr]

Käisin ka Tondi akupoes, aga neil oli seal ainult mingeid 6- voldiseid Sõmeru akusid. Ja nad ei paistnud seal ise ka teadvat, et millal, milliseid ja kas üldse midagi veel sealt Sõmeru akust juurde saadetakse. Lubasid uurida. Kusagil mujal nad ka ei teadnud, et keegi neid akusid müüks. Mis tehas see seal Sõmerus on üldse? Kas nad otse seal Sõmerus ei müü oma toodangut? Viisakamad nägid need akud ikka välja küll kui mõni värviliste kirjadega tavaline. On keegi neid ise proovinud ka, et kuidas kvaliteet on?

[valdo]

Käisin ka Tondi akupoes, aga neil oli seal ainult mingeid 6- voldiseid Sõmeru akusid. Ja nad ei paistnud seal ise ka teadvat, et millal, milliseid ja kas üldse midagi veel sealt Sõmeru akust juurde saadetakse.

Pobi akuga ei ole/olnud mitte see probleem, et asi on välimuses (polüetüleenkorpuses), vaid see, et Vene aja lõpul ei olnud saada Pobile sobivate mõõtmetega/ampreaazhiga akut. On ju Pobil akualus mõõtmetelt üsnagi väikene ning selle peale peab ära mahtuma küllaltki arvestava amperaazhiga (54 Ah) aku. Omal ajal neid (st marki &-CT-54 isendeid) N. Liidus tööstuslikult toodeti, kuid Pobide arvu vähenedes oli selle hankimine järjest raskem.

Minu poolt nähtud Pobidel on üle kahe kolmandikul isenditest igatahes akualus seetõttu ümber ehk suuremaks tehtud, st vasakule pikemaks ja ette laiemaks, et ta mahutaks \"tavalisi\" ehk suuremaid akusid. Alles hiljuti õnnestus mul omandada algne, tehases stantsitud akualus (isetehtud suuri aluseid on mul laoruumis 3-4 või isegi enam).

Kaasajal muidugi ei ole polüetüleenist väikese aku hankimine probleem, mis mahuks kenasti Pobi algsele alusele. Kuid... ma kahtlen, kas Sõmerus või mujal tehakse ilma spetsiaalse tellimiseta n.-ö. \"igaks juhuks\" Pobi mõõtmetega 12-voldist ehk siis \"kuuepotsulist\" akut.

Pigem on reaalsem variant koguda kõikide Eesti pobihuviliste poolt kokku mitmeid tellimusi, otsida kolikambritest välja vanad sulfateerunud, kuid tervete korpuste/purkidega Pobi akud ning viia need akutehasesse. Ma usun, et ehk nad võtavad seal väikepartii ette, et teevad vanadele korpustele uutest plaatidest taas akud sisse.

[urr]

Mõte tore, aga kas ka teostatav... Igal juhul panin enda omale juba suvalise aku peale, et saaks sõita. Ilus just ei ole, aga mis sa teed ära... Minu autol oli aku alus küll suur, silma järgi ehk enam- vähem samas mõõdus mis minu vanal Moskvitsh 407 el. Eks siis ka ilmselt ümber tehtud. Iseenesest ju huvitav teada, et pobi akud väiksemad olid. Ma ilmselt liiga noor, et seda teada, ise näinud ei ole, piltide pealt ei saa ju suurusest aru.

[p.j.]

oli või ei olnud ,aga ilus on kull pooge mind või ülesse

[IIIFFFAR]

Mõte tore, aga kas ka teostatav... Igal juhul panin enda omale juba suvalise aku peale, et saaks sõita. Ilus just ei ole, aga mis sa teed ära... Minu autol oli aku alus küll suur, silma järgi ehk enam- vähem samas mõõdus mis minu vanal Moskvitsh 407 el. Eks siis ka ilmselt ümber tehtud. Iseenesest ju huvitav teada, et pobi akud väiksemad olid. Ma ilmselt liiga noor, et seda teada, ise näinud ei ole, piltide pealt ei saa ju suurusest aru.

Miks ta`s teostatav ei peaks olema. Vanades auturemondikäsiraamatuteski on õpetused sees kuidas nässus akusid parandada ja ühest purgist teise lapata ja eboniitpurke paigata jne. Asi see siis teadjal mehel teha pole, kel oskused ja materjalid käepärast. Kui firma pole huvitatud, leidub ehk firmast mõni tegijamees kes nisukest asja teha viitsiks.

[eberhard]

Muu on aga ekstraklass, isegi eboniitkorpusega aku suutsid nad leida (kust seda küll saaks?).
[/quote]

Ühe suurepäraselt restaureeritud Zimi puhul püstitati sama küsimus. Välja tuli, et võetud oli vana originaalaku, ettevaatlikult plaadid kõige täiega tükkis välja tõmmatud(see on küll väga raske, sest plaadid on tihedalt üksteise kõrval ja väljatirides kipub kogu "kupatus" kinni kiiluma) . Siis on vanasse akukorpusesse pandud uus väikesemõõduline aku ja vana aku kaas juba muidugi ilma plaatideta peale pandud. Kas nüüd klemmid tulevad läbi akukaane või on tekitatud vanade ja uute klemmide vahele mingi ühendus ei tea öelda.
Igatahes, nüüd ma oma ürgvana eboniitkestaga akut kuskile bensiinijaama enam ära ei sokuta.