[Seiklusminister]

Sügisel juhtus selline lugu:

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb minna natuke ajas tagasi, kui jäin sirvima Maanteeameti statistikat vanade autode kohta. Sealt jäi silma sapikate väike arv ja soov mõned neist päästa. Lähtuvalt sellest sai Hiiumaa Facebooki grupis tehtud üleskutse, et inimesed annaks märku oma sapikatest(just 966, 968 mudelid), nii dokumentidega kui ilma. Vastukaja oli väga positiivne ja selgus palju põnevat. Minuga võttis ühendust päris mitu inimest ja rääkis pika loo oma sapikast. Kolmel inimesel seisab auto kuivas garaazis, on jutu järgi tehase konditsioonis ja väljalaske aastad jäid neil 1966, 1968, 1969. Jutust jäi mulje, et müügiks läheb ainult suure rahapakiga, täpse numbrini pidime jõudma kui Hiiumaale satun ja masinad oma silmaga üle vaatan.

Eelmisel nädalal otsustasingi Hiiumaale minna ja sinna viia ka oma valge 968A. Kuna läksin oma pisema pojaga, siis võtsin sapika kolmnurgaga Dacia järgi. Kuna kolmnurk oli Hiiumaal, siis võtsin plaani külastada selliseid masinaid, mille eest väga suuri summasid ei nõutud. Etteruttavalt võib juba öelda, et ainult ühe masinani ma jõudsingi, kuna ajaga läks kiireks ja ilmad ei olnud just kõige paremad.

Aga masin milleni ma jõudsin oli Facebookis näidatud piltide järgi üsna nutuses seisus. Kui kohal käisin, siis oli masin põhjani maasse vajunud ja seisis väga nutuse ilmega puude all. Vaatasin masina üle ja kuna hind oli mõistlik, sai tehtud kaupa ja pidin järgmine hommik autole järele tulema. Järgmisel hommikul olin varakult kohal ja omaniku jutu järgi võtsin kaasa ka ühe varurehvi, et mingi kumm pidi katki olema(auto oli nii maasse vajunud, et ei saanud aru, kas kummid on tühjad või katki). Panin pika köie Dacia taha ja teise otsa sapika esisilla külge. Dacia oli taas ülesannete kõrgusel ja vedas selle sapika mudaaugust välja. Reaalsus oli see, et kaks kummi olid jumala ribadeks ja pidin uuesti Kärdlasse sõita, et veel üks varuratas võtta. Käisin ära ja võtsin igaksjuhuks kõik uued rattad kaasa, et mine sa tea, mis saama hakkab. 

Tagasi jõudes vahetasin ära ribadeks rattad ja veendusin, et auto karbid on väga kõvad ja tõsta saab seda igast otsast. Sama juttu ei saa öelda auto põhja kohta. Juhi ja kõrvalistuja jalge all seda väga ei ole ja valgust paistis päris mitmest kohast.

Kuna inimene kellega ma diili tegin elab mandril, siis sain juhtnöörid, et autolt maha keeratud jupid leian kuuri pööningult. Otsisin sealt vajaliku kraami kokku ja kui midagi maha jäi, siis pidin hiljem kätte saama. Ajasin kogu kraami autosse ja tegime ära müügitehingu.

Sain pühapäeva hommikul ametlikult uue sapika omanikuks. Autoks on ZAZ 966 aastast 1970 ja kerenumbriga natuke peale 100000. Värvus passi järgi hall ja mootor 30-ne. Auto üheks ostu põhjuseks olidki korras dokumendid ja Maanteeameti kinnitus, et auto uuesti arvele võtmisel ei ole probleeme.

Hetkel seisab auto Hiiumaal ja ootab kevadet, et temaga siis midagi peale hakata. Positiivse poole pealt võib tuua välja korralikud 966 uksed, mis on ilma suurema roosteta. Autol sees korralik plekist armatuur. Sirged ja mõlgivabab on ka auto katus ja pagasniku luuk. Autoga sain kaasa ka kasti maha keeratud juppidega, aga ei jõudnud süveneda, et mida see sisaldab. Kõik jupid pidid, igaljuhul alles olema, aga eks see selgub kevade poole.

Pildimaterjal:





















Kuna väikeste laste kõrvalt on hobiautode jaoks raske aega leida, siis on see masin müügis. Auto mootori ja tehnika seisukorra kohta info puudub. Masin veereb oma ratastel ja soovi korral võin selle lisaraha eest ka Tallinnasse kolmnurga otsas tuua. Auto hind sümboolne 350 eurot.