[v6sa]

...
A minu küss on pigem vesilius. Kui paremas seisukorras rehv on taga siis tekib esmalt vesiliug esi rataste alla. Alati aitab kui vähendada kiirust. See esirataste vesiliug on tegelt kerge tunnetada kui see juhtub. Ma ei tea, et mul tagarattad kunagi vesiliugu olek sattunud, aga esirattad korduvalt. Ehk siis minu loogika ütleb, et parem rehv võiks olla pigem ees (vesiliugu silmas pidades), mis pressib veest läbi teepinnani ja tagumine rehv lippab juba esiratta kuivas jäljes ja vesiliu oht peaks olema seega väiksem. Või mis ?

Miks te seda vesiliugu nii paaniliselt kardate? Kui auto on korras ja vesiliug tekkis vaid oma võimete ülehindamisest (sõidate kiiremini, kui antud oludes selle autoga tohiks) on ju roolist kohe tunda, et nüüd ei ole enam otseühendust Emakese Maaga. Mis taastub üllatavalt kiiresti, kui kiirust vähendada. Selle ühe-kahe sekundiga, mis auto vesiliu tekkimise hetkel määratud suunavektori sihis liigub, ei juhtu tavapärasel maanteesõidul mitte midagi. Tänapäevane auto viskab püsikiiruse maha ja vilgutab kaapeväldikut ainult.

Pealegi annab kehvema rehvi tõttu varem(=väiksemal kiirusel) tekkinud vesiliug oluliselt enam mänguruumi reaalse ohusituatsiooni lahendamiseks.

Teine küsimus on see, et kuidas saab vesiliug ootamatult tekkida? Kui rehv on kahtlane ja vihma sajab, siis peaks üks pädev juht ju sääraseks ebameeldivaks ilminguks valmis olema. Ka veega täidetud rööpad teel ei teleporteeru teisest dimensioonist vahetult auto ette, vaid auto läheneb neile sõidukiirusel... Üks mõistlik ja ärkvel juht peaks suutma vihma ja meie teede seisukorratuse koosmõjusid ju hinnata suuta.

Ja kui ei suuda, kas siis ikka on pädev massihävitusrelva ohjama?

Isand Tüütus Ruudus võiks korraks kiigata, palju on sellesinase kalaksi tagatelje kaaluks tühjalt. Ning siis võrrelda seda polonaatori napi 400 kiloga...