[honkomees]

Meie kandis käis rõukku kuiv hein mis jäi küüni vedu ootama. 
Kärbilutele läks niiskem hein mis jäi sinna õrtele järelkuivama.
Tavaliselt tehti meil kolme kärbikuga rõuk. Kui hein kuivaks sai löödi russ käima ja lohistajaga toodi kärbik koju küüni ette. Pandi toe peale seisma ja arutati tühjaks.
Kärbiku juures kõige vaevanõudvam osa oli materjali valmis tegemine metsas. Aga pärast teenisid nad aastaid.
Heinamaale ülespanek oli nagu filmis. Kuna meie heinamaad olid kõik pehme maa peal siis  kärbikule augu tegemine oli kerge üritus. Kärbikud püsti ja kolmekordse heinapalli nööriga ristilatid külge ning töö võis alata.

Tundub, et terminites on eri piirkondades paras segadus. Meie kandis olid eraloomapidajatel ikka vanamoodi rõugud (vikipeedias nimetatud sard), kolhoosidel heinaredelid nagu siin https://2.bp.blogspot.com/-iqi3TcYjw9M/W...CF2427.JPG 
Redelites läks niiske hein või ka kuivem hein aga vihmaste ilmadega hallitama-kopitama. Rõuk tehti 6 kaldpulgaga kärbikutest ja ristlattidest. See kärbiku püstvai oli natu üle 2 m pikk kummalgi küljel 3 sissepuuritud kaldauku rõugupulkade jaoks, vaheldumisi eri pooltel, nende pulkade peale käisid ilma mingi sidumiseta pikilatid (võro k ruudmõ), latiitide vaheks kujunes umbes 30 cm. Iga heinamaa jaoks oli oma komplekt kärbikuid ja latte põlluservas püstkojana hoiustatud. 2-3 päeva kuivanud hein pandi rõuku, kus ta siis pidi "surema", järelkuivama  vähemalt 10 päeva, enamasti 2-3 nädalat ja siis veeti hobusekoormas küüni. Kuna hein ei vajunud tihedalt kokku, siis kuivas hästi ära ja need ühe lati pealt võetavad viglatäied olid ka käepärased tõsta koormasse. Kuna heinamaad olid kaugel, siis koormad tehti korralikud, hästi kinni sõtkutud, pealt õrrega vankri külge kinni tõmmatud ja sama köiega 4 tiiru nii poolemeetriste vahedega ümber koorma seotud.