[indreksirk]

40 aastat tagasi oli olukord selline.
http://www.ra.ee/fotis/search.php?skip=0&FA_isik_id=perli&order=place_desc&

Väga õige viide. Enamus kaasfoorumlastest ei ole vanatehnikaharrastuse lätete juures olnud. Ka mina sündisin pärast klubi Unic loomist, kuid olen pikka aega huvi tundnud selle vastu ning mäletan ka ise veidi nõuka-aega. "Õige" vanatehnika oli 70-ndatel ja 80-ndatel ikkagi enne II MS valmistatud sõidukid. Pärast sõda valmistatud sõidukid olid tolereeritud paraadi lõpus, kui nad olid erilised - st välismaised või iseehitatud. 

Enne 1945 valmistatud sõidukid olid sel ajal vähemalt 30 aastat vanad. Väga vähe oli selliseid sõidukeid, mille valmistamisaeg oli enne 1935. aastat. Kui me kanname selle 1976. aasta tänasesse päeva, siis 30-40 aastat vanad sõidukid on valmistamisajaga 1977 kuni 1987. Seega oleme statistilise vanasõiduki vanuse osas nt Talveralli kontekstis samal tasemel kui aastal 1976. Suvistest üritustest ei ole mõtet rääkidagi, seal on keskmine vanus ikka 10-20 aastat kõrgem olenevalt üritusest.

Vanasõidukite harrastuse mõte ei ole kindlasti lihtsalt vana autoga sõitmine, vaid ikka millegi erilisega. Kuigi ka "ülimasslevinud" sõidukid on laiemas mõttes vanatehnika, on põnevam ikkagi näha vähem levinud ja/või väga heas originaalsuses sõidukeid. 

Nüüd jõuame aga tehnilise seisukorra juurde. Lingil olevad pildid on tehtud kaugelt ning piltide tegija valis ikkagi välja haruldasemad ja paremas korras masinad. Tegelikkuses aga oli tol ajal tehnilise seisukorra poolest olukord ikkagi kordades viletsam kui praegu. Ümberehitused, traadi ja tati abil remont, roosteaugud oli tavaline pilt. See oli selline aeg, enamus neist autodest olid igapäevakasutuses. Ma kardan, et tolle aja "näitusepillidest" oleks vaid üksikud vastanud meie tänasele vanasõiduki standardile. Kurb vahelepõige on see, et täna on neist Eestis alles mõni üksik, reaalselt sõitmas üle 5 auto ilmselt ei leia. 

Hoidkem latti kõrgel, oleme arenenud väga tubliks vanatehnika kogukonnaks ning meil ei ole midagi häbeneda. Näppu tuleb vahest vibutada ja tähelepanu juhtida, aga võrreldes 10, 20 või 40 aasta taguse ajaga oleme ikka võimsalt arenenud. Eriti tore on see, et Eestis tegelevad vanatehnikaharrastusega ka noored. Mujal kipub see pensionäride teema olema. Mitte et ma neid sooviks halvustada, aga järjepidevus saab tekkida ikka põlvkonnalt põlvkonnale, isalt pojale. 

Vanasõidukina tunnustamise tööd on tehtud ligi 10 aastat ning tänase päeva seisuga on musta numbri saanud 390 sõidukit. Ei ole midagi elitaarse klubi privileeg, hea tahtmise korral on võimalik ka väiksema rahakotiga auto või mootorratas nii korda teha, et must number saada. 

Minul ei ole Žiguli või Moskvitši vastu midagi. Vanasõidukina on neid tunnustatud juba 18+18, st 10% musta numbriga masinatest. Üldse on NSVL tehnikat vanasõidukina tunnustatud sõidukite seas 42%. See on meie ajalugu ja seda tuleb hoida. Tuleb lihtsalt hoiduda üledoosidest.