[PlyVal64]

40 aastat tagasi oli olukord selline.

See oli 40 aastat tagasi ja mul saab/sai täis 20 aastat Unic'ut, millest 10 esimest klubi juhina. 

Aastal 1978 olid need autod keskmiselt 40-45 aastat vanad, originaalkorras olid neist mõned. Enamus evisid radikaaseid russitsisme, mis tulenesid muutunud nõuetest, seda eelkõige tulede ja elektri osas. Seda aega mäletavad Mehed, nagu herr Pappel või Karu, rääkisid, milline jama paljud "uunikumid" tegelikult olid. Siis alles hakkas tõsisem originaali taastamise ajastu pihta aga see oli ka mõistetav - enamus neist polnud mitte hobi- vaid igapäevaautod! 

Täna on seesama vanus 70'te keskpaik koos Lada, Volga, Sappari, Mosse, Taunuse, w116/123 jms kraamiga. Vaikjärve Ford T aastast 1927 on täpselt sama, mis täna samasuva Ford aastast 1966! Tegelikult on Tarmo Luige restaureeritud 1969 Cortina palju kõvem, kui siis oli Vaikjärve "plekk-liisu". Üldse kõik need kuni suure sõjani ja ka mingi aeg peale seda tehtud autosid on tegelikult sitaks lihtne restaureerida, sest nad olidki KÄSITÖÖNA tehtud masinad. Mingi 30'te Horchi taastamien on lihtne, kui jupid on olemas. Juppide leidmine võib olla keerukas, nõus. 

Aga täna sama vanad 70'te luksautod, näiteks kuulsa herr Koldre Horch'iga samaväärse sakslase - W116 6,9SEL näiteks - restaureerimine on kordi suurem peavalu!!! Kõik naftapõhised materjalid ja neist tehtud vidinad pole mitte käsitöö vaid masstoodangu masintöö, valatud vidinad, ja need tuleb kas uued leida-osta või loobuda päris müügisaali kvaliteedist. Isegi selline pealtnäha lihtne asi nagu klaasid: vanakeste sirgeid klaase lõikab iga nurgatagune klaasikoda. Aga 50'te panoraamklaasid ja samade 70'test alates Mersude triplex-tagaaknad jms... Lihtsalt päris vanakeste ja nende kaasaegsete vahe on toodangumahtudes ja selge, et suuremal hulgal toodetule leiab ka rohkem korralikke juppe või terve säilunud auto. Aga restaureerida on veel ka 60'te autosid sitta kanti lihtsam, kui kümme aastat uuemaid. Rääkimata 80'te omadest, kus juba omajagu elektroonikatki sees. 

Samas võid ka täna "leida" 84 aastat vana väga heas korras SÄILUNUD sigaodava luksusauto....(ei vastuta sisu eest, lihtsalt vahendan tõlget) Väga hästi säilunud 6,9SEl hinnad on aga juba päris karmid  Ehk enne, kui nende vanakeste poole õhata ja uued allavett saata, peaks korra mõtlema!!! Mina olen molekulideks võtnud M402-407 isendeid tükki mitu, Valiant 1964, Saab99 1973. Kui Mossele õmblesime ise Tiinaga kodus nahksisu ja see tuli edev, siis Valiandile tegime ise vaid uksepolstrid (sile vineer, augud sisse ja riie klambrilööjaga peale), istmed kattis juba spetsialist. Samas kõik muu oli sama Mossega - plekk ja paar iluvidinat salongis. Saab oli juba hoopis teine tera: NULL värvitud plekkpinda sees, kõik on kaetud erimaterjalidest polstritega, peale kleebitud katetega jne. Ja kuna paar tükki on ka sedasamust Mersut W116 ja 123 olnud ja on nendelgi just sisusid lahti katkutud, siis - mida me võrdleme! Viimati sai punasele vagunile koleda sinise kaltssisu asemel punakaspruun nahksisu installitud. 

Et valesti ei mõistetaks: IGASUGUNE restaureerimine ja üldse auto täielik taastamine on suur töö aga KEERUKUS on eri ajastu autodel ikka väga erinev. Ja siis on sedasorti üliägedad aparaadid, muuseas värske leid ja täiesti ulmehinnaga: sellist on tõeliselt lihtne taastada just töö keerukuse mõistes. Samas on sellisel peaaegu kõik kohad kogu autost vaadeldavad (ka raam ja põhjaalused plekid), seega "haltuura kohta" ei ole Et selline Pappeli Dodge kõrvale panna ja Tõnise käest allkiri "Musta numbri" paberile saada, peab olema kannatlik. Enamus tööst on rooste eemaldamine ja värvimine. Siin pole isegi grammi kroomimistööd, mis on Eesti oludes peavalu. Aga sarnase kujuga sama ajastu Pobedat on kordi keerulisem Musta Numbrisse restaureerida ka siis, kui toorik on samaväärselt hea.