[41Degree]

Tegelikult Dexteri väide nii ulme ei olegi. Suhtlen inimesega, kes küll ise tootmistsüklis osalenud ei ole aga töö tõttu on külastanud nii mõndagi autotehast ja antud teemaga vägagi kursis ja tema sõnade kohaselt uuemad masinad ei ole enam "rauast ja pommikindlad", kuna materjali tehnoloogia on oluliselt edasi arenenud võrreldes paarikümne aastase taguse ajaga. Seetõttu on väga täpselt võimalik arvutada välja erinevate koormustega ja liikuvate osadega juppide eluiga. Kunagi kui see veel nii täpselt võimalik ei olnud, siis tehti paljud asjad suure varuga. Business as usual.

Ee... Dexteri väide on selles osas õige, et tänapäeva auto ei pea vastu nii kaua kui pidas kirstuvolvo või taksomersu. Küll aga on põhjus ja tagajärg segi nagu puder ja kapsad ehk analoogselt mõnele teisele olukorrale: tunned, et kõht on tühi, ja tuletad meelde, et pole ammu söönud - järelikult "pole ammu söönud selle pärast, et kõht on tühi"!

Lihtsalt mõtlemisaineks, vastavalt sellele lehele oli aastal 1997 autentse sedaan-kirstu müügihinnaks 34k$ ning kaks aastat hiljem S80 müügihinnaks sama auk ehk 36k$. Arvestades inflatsiooni võib hinna lugeda umbes-täpselt samaks. Kas nüüd mõni Volvo-spets oskab ette lugeda S80 baasvarustuse, mida 900-stel ei olnud? Püsikas, 4x el.aken, pardaraal, eelpingutiga turvavööd, turvapadjad jne jne... Need kõik peavad autosse kuskilt tekkima, järelikult on neil Volvo jaoks oma soetusmaksumus. Selleks, et kasum per auto enam-vähem samaks jääks, peab millegi muu maksumus (vähemalt) samavõrd alla minema. Ja nii minnaksegi rooliotsavalmistaja juurde ja küsitakse: "Kuule, kas odavamalt ei saaks?". Rooliotsategija teeb ridamisi katseid ja ütleb: "10% odamalt saab, aga kestab 40% vähem." Seepeale ütleb autotootja, et "näe, meie auto peab kestma vähemalt nii palju ja selle jaoks on siin minu tehnilised nõuded ja neile peab junntükk vastama, kas vastab?". Ja selle peale siis rooliotsatootja katsetab/laseb katsetada ja tõestab, et vastab. Uskuge, tsüklikatsete korraldamine on piisavalt keeruline ja ajamahukas, et neid ei tehta selleks, et näha, millal siis puruks läheb. Oluline on vastupidavus vastavalt tootjapoolsetele nõuetele, mis pärast seda saab, ei huvita kedagi: kui kestab, siis on selle nimi töövõit, kui laguneb molekulideks, peab asja uurima (märksõnad on masstootmine ja kuus sigmat).

Ja kui nüüd eelneva valguses veel paar iteratsiooni teha, saamegi teada, kuidas sai rahvakäru-vee-kuus-sadakümme-kilovatti omale ehitusterasest nukkvõllid: nukatootja tegi mõnikümmend prossa odavamalt 2 korda kehvema asja ja kogu moos. Järelikult oli katsetsükkel ja nõuded puudulikud, muud midagi.

Kuidas end tavakodanikuna selle eest kaitsta ja leida siis auto, mis kestab päriselt ka pool milli? Ainuke variant on hakata autotootja kaupa välja küsima, mitu lülitust on suunatulekang ette nähtud tegema, mitu tundi soolaudukambrit on mõnele õõtsale ilma roosteta ette nähtud ning millises suunas koormatuna kuulliigendeid kulutatakse ning pärast mitut tsüklit puruks tõmmatakse. See kogu dokumentatsioon on olemas, aga kui seda isegi jagataks, siis ma olen veendunud, et 85% protsenti autoostjatest ei oleks võimelised katsete sisust aru saama ning vähemalt 99,99% autoostjatest ei suudaks kahtegi katse ülesehitust põhjendatult kritiseerida ning midagi paremat välja pakkuda (mina nendehulgas).

Ei ole mina siiani näinud ühtegi inseneri, kellele oleks antud ülesandeks teha auto külge õige läbisõidu juures katki minev asi... Kohe huviga räägiks sellise inimesega juttu