Kaubalaev Rasma
#1
[Pilt: tkVyY3f.jpg]

Kindlasti iga rattahuvilise unistus oleks sõuda kaluripaadiga laevale, mille pardal on hunnik Husqvarna jalgrattaid. Nii uskumatu, kui see ka ei ole, siis 1941. aasta juulis oli Pärispea poolsaare külameestel võimalus selline meresõit teoks teha.
Aga alustame siis algusest. 1941. aasta juuli alguses alustas oma rännakut Riiast Peterburi poole kaubalaev Rasma. Laev transportis erinevad kaupu: jahu, kuiva toitu, tammelaudu, Singeri õmblusmasinaid ning muidugi mis kõige tähtsam ja muusika meie rattahuviliste kõrvadele - Husqvarna jalgrattaid. Marsruudiks oli Riia - Tallinn - Peterburg, kahjuks või õnneks Rasma Peterburgi ei jõudnud. 5. juuli 1941 jõudis Rasma kurikuulsa Mohni saare vetesse, mis tol ajal peitis endas erinevaid ohte. Selle kaubalaeva esimeseks hoobiks saigi meremiin Mohni vetes, vastu mida Rasma triivis ning mis laeva rivist välja lõi. Viie päeva pärast ehk 10. juuli 1941 saadeti Saksa allveelaeva poolt torpeedo Rasma suunas, mis ka laeva lõplikult murdis ja igaveseks merepõhja viis. Aga nagu külades ikka, levis jutt uppunud kaubalaevast kulutulena üle Pärispea poolsaare. Mehed Viinistult ja Turbuneemest võtsid suuna kaluripaatidega Mohni poole. Kuna laev läks põhja madalikul, ei olnud mitte mingit probleemi laevalt kraam üles tuua. Nii viisidki mehed koju uhked Singeri õmblusmasinad, Husqvarna jalgrattad, tammelaudu ehitamiseks või kütteks, kuiva söögipoolist, kottides jahu, mis küll ümbert oli märg, aga sisu keskelt oli säilinud kuivana. Muidugi lisaks neile, võis laevalt leida ka relvastust, sest mõned aastad tagasi sukeldus tuuker Rasmale ning leidis sealt padrunikaste. Üks nüüdseks meie seast lahkunud vanaproua Viinistult rääkis, et Rasma kõigist leidudest olid teadlikud ainult mehed, kes seal kohapeal käisid ning kodus peredele jäeti paljustki rääkimata. Seega võimegi järeldada, et külamehed võisid leida ka laevalt omale relvastust, mis muidugi peideti kas põrandalaudade alla, lagede vahele, heinaküüni heintesse või kuhu iganes. Kuid tulles tagasi nüüd meie teema ehk jalgrataste juurde, siis vanemad inimesed külast mäletavad, et peale seda rännakut Rasmale, oli näha külavahel sõitmas mitmeid Husqvarna jalgrattaid. Kas neist ka mõni veel tänapäeval säilinud on, tekitab ka mulle, kui kohalikule elanikule pidevalt mõtteis küsimust. Kindlasti võis neid rattaid kohata veel Nõukogude ajal ning ehk ka 1990.-ndatel. Isiklikult usun, et neid rattaid oli veel alles ka nüüd 21. sajandil, kuid kardan, et siinsed rauaärikad võisid veel viimasedki pressi alla saata. Aga öeldakse, et lootus sureb viimasena ning olengi võtnud oma sihiks uurida külas inimestelt veel, et ehk ikkagi kellelgi on veel midagi säilinud, kasvõi raam, kasvõi mõni väike detail nende rataste küljest.
Ma armastan ajalugu, eriti ajalooliseid jalgrattaid.
Vasta
#2
Salapärane lugu küll. Nagu laevahukud ikka.
Aga natuke tekib küsimusi. 
Kui rääkida 1941a kontekstis Peterburist, mitte Leningradist, siis tekib mulje, nagu oleks kõne all mingi hoopis teine ajastu või aluseks hooletu ajalookäsitlus.
Teiseks, mis riigi lipu all laev sõitis? Juuli algus 1941a võis tähendada nii seda, et laev võis Riiast väljuda nii vene evakuatsioonilaevana kui ka saksa transpordilaevana.

Nõukogude laeva puhul - kuskohast need massilised ühetüübilised singerid ja varnad?
Sakslastele kuuluva laeva puhul - miks Leningradi ja miks saata õmblusmasinaid ning tammelaudu rindele?

Pakuks, et see endine Läti laev sõitis tol hetkel siiski veel NL lipu all. Esiteks seepärast, et töökorras laeva on sõjatandril kõige lihtsam ja väga oluline mitte jätta pealetungiva vaenlase kätte. Teiseks on üsna realistlik, et 30.juunil või 1.juulil ehk viimasel hetkel enne sakslaste sissemarssi, võis Riiast lahkunud laev 4-5 päeva teel olla küll, enne kui Mohni manu jõudis. Kolmandaks-neljandaks väidetav sihtpunkt Leningrad ja torpedeerimine saksa allveelaeva poolt (mida oleks muidugi võidud teha ka oma laeva puhul et selle rusud ja kaup vastase kätte ei jääks)

Igatahes, evakuatsioonilaevana oleks see olnud täis kõikvõimalikku Lätist rekvireeritud ja natsionaliseeritud kraami, sealhulgas ka igasuguseid jalgrattaid ja mitmesuguseid õmblusmasinaid. Mitte ainult Husqvarna ja mitte ainult Singer, sest kes neid siis oleks jõudunud sõjakähmluse taustal sorteerida. Värske importkaubana oleks need mõlemad ka olnud välistatud. 

Võimalik muidugi ka, et laeval oligi täpselt viis jalgratast, mis juhuslikult olid kõik Husqvarnad ja sama juhuslikult oli sinna sattunud ka kaks Singeri masinat, mis sealt pärast laevahukku ka kaldale tassiti ja seejärel saladuskatte hõlma all ning aastate möödudes muistendiks on paisunud.
Relvad ja toidukraam tolleaegse laevalastina on muidugi üliloogilised, sest seda ei tohtinud maha jätta ja seda oli tagalas vaja, niipaljukest kui seda tagalat üldse veel oli jäänud tolleks hetkeks NL jaoks Läänemere ääres.
Vasta
#3
Tore näha, et noor rattahuviline mahitustele allus ja teema ära tegi. Aurik Rasma legend on tõesti päris huvitav ja kahjuks pole teada kui palju sellest tõele vastab aga sellest on tehtud ka film "Hei, Rasma". Kahjuks pole mul õnnestunud veel filmi näha ega leida aga kui keegi leiab, siis võiks siia ka lingi lisada.
Vasta
#4
http://publik.delfi.ee/news/kino/eesti-l...d=71184495
Lugesin täna hommikul kohvi kõrvale ka Delfi poolt informatsiooni. Soovitan.
Rääkides aga filmist ''Hei, Rasma'', siis mõningad aastad tagasi osalesin isegi poisikesena selles filmis. Olin kutsutud ka kinno filmi esilinastusele, kus me onuga ka käisime ning ütleks nii, et ei jäänud filmiga rahule. Jäi mulje, et filmis oli eesmärgiks võetud rohkem inimesed, kui Rasma ise. Nimelt küsitleti kohati selliseid inimesi, kellel polnud Rasmast õrna aimugi ning nende see kokutamine ja niisama suu soojaks jutt pandi ka filmi sisse. Kui rääkida jalgratastest, siis mina olin ainuke, kelle Progress ja Riga olid filmis ainsad vanemad jalgrattad ja need ka ei pärine Rasmalt. Ülejäänud inimesed olid üles filmitud oma tänapäevaste Hiina jalgratastega, mis minu jaoks oli täielik absurd. Kui tegu on ikkagi dokumentaalse filmiga vanast Läti aurikust, siis võiks ka materjal filmis olla vanem. Ma saan aru, et neid Rasma jalgrattaid ei olegi äkki säilinud enam, aga mingit Hiina idiootsust üles filmida, mida me näeme tänapäeval igal inimesel, on juba liiast. Õnneks vähemalt õmblusmasinad olid enamus ikkagi Singerid, mis andsid vähemalt mingisugusegi ajaloolise tunde ja mulje.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne