[korvimees]

Tossupommi algmaterjaliks oli teatud liiki plastmass, millest olid tehtud näiteks lauatennise pallid, joonlauad-mallid, vanaemade kammid ja väikelaste suur sõber jonnipunn. Sobivat materjali sai tuvastada eseme murdmise-painutamise teel ...

Sellest plastmassist sai teha ka torpeedosid. Tuli mähkida joonlaud fooliumisse. Mähkimise ajaks pidi panema tagumisse otsa tuletiku, mis pärast eemaldati ning moodustus nagu reaktiivmootori düüs. Käivitamiseks tuli torpeedot veidi otsast kuumutada, kui tagant hirmus suitsujuga tulema hakkas, siis jäi ainult sõjamasin lahingusse lasta

[pontu6]

Tossupomme ikka vahest tehti. Aga palju lahedama elamuse sai tinamenningu ja hõbevärvi pulbri (?) segust. Mingi kindel vahekord koos paari kiviga isoleeriti nutsakuks ja selle viskamisel millegi vastu käis selline korralik tume jõmakas. Küllap neid laike seintel mäletavad paljud.
Aga ka tühja sifooni ballooni täitmine tikuväävliga polnud paha. Ei tea kuidas neid tikke küll poest saadi aga olemas nad olid ja balloone leidus ka. Talvel jõejää sisse uuristatult tegi see sinna arvestatava augu. Loomulikut pälvisime ka seejärel kõrgendatud tähelepanu kõigilt, kes kortermajas kodus juhtusid olema.

[zazik]

Toreda pommi sai teha veel Alumiiniumpulbrist ja nn "tibulillast". Need tuli vist kokku segada, ja siis millegagi distantsilt initsieerida.

Me vist kasutasime pommi kehana mingit vana kondensaatori kesta. Sinna siis segu, detonaatoriks auto tulepirn, millel klaas purustatud (niit terve). Jupstükk ise oli ca cm läbimõõduga, 2cm pikk, sai veel liiva allagi maetud. Kui jõmakas käis, oli kogu küla maast lahti, kuigi paugutamiseks sai sai oma paarsada meetrit metsa sisse mindud (tegevus toimus öösel). Tahtsime kaugemale minna tegelt, aga keegi ei viitsinud akut tassida.
Pisikese vidina kohta oli pauk ikka muljetavaldav.

[aavu]

http://powerhead.planet.ee/studie/baka/ELEKTR.pdf
Üks väga hea ülevaade elektritootmise ja el. liinide arengust Eesti territooriumil 18. sajandi lõpust kuni 1944 aastani. Väheke uuemat aega ka.
Üks tsitaat: http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_N%C3%...k_Vabariik

Oluline oli elektrifitseerimine ja 1951. aastal loodi ühtne Eesti energiasüsteem, mis 1960ndate algul ühendati Venemaaga. 1966. aastal valmis Balti Soojuselektrijaam ja 1973. Eesti Elektrijaam. 1953. aastaks oli elektriga varustatud 38% kolhoosidest ja 86% sovhoosidest ja 1964. olid kõik majandid elektrifitseeritud, milles ENSV oli NSVLs esikohal.

[supp]

eks ta ole, nõukaajal polnd ju asju saada:
väikeste pätakatena sai kõrval kavrtalis ploomi raksus käidud, ploomipuud aga asusid ühe ehitatava eramaja territooriumil, samas kui krundi omanik sattus kohal olema, siis pakkus see meile jõpsikatele (ca 12-13aastased olime) peavalu, panime siis oma väikesed pead kokku ja ostustasime naabrimehe pooliku eramu kõige täiega vastu taevast lasta. Selleks sai vanadest lahingupaikatest mitu kilo lõhkeainet kogutud, sättisime siis oma väikeste kätega kokku ca 2 kg briketti mis koosnes miinikollasest, püssirohust, suurtüki makaronidest ja hõbepaberist (mis pärines kalevi shokolaadist), mõtlesime et paneme selle kellamehanismi abil plahvatama, kasutades korona patareid, et siis äratuskell annaks el.süsteemis ühenduse ja sädeme, kahjuks jäi projet lõpule viimata, sest keegi ei raatsind oma kella annetada, kuna kell oli ikkagi deffitsiit, seega on see maja siiamaani püsti

PS need kilod lõhekmaterjali leidsid siiski kasutust lugematude väiksemate matusde tegemiseks

[pontu6]

Ohtlikud mängud teil...

[Maamees]

Ohtlikud mängud....toss....heietaks siis ka.

Oli meie sovhoos kõva köögivilja kasvataja ja oli oma niiöelda "mürgiladu", nii seda rahva seas kutsuti. Igatahes pinginaaber mürsikuna sinna sisse tungis ja mingi miinitaolise asja rotti pani. Tassis selle öösel kohaliku külanõukogu juurde ja kuidagi (täpselt enam ei mäleta) selle majja sisse sai. Seal see igatahes süüdati ja ajas see asjandus välja hirmsasti haisvat rohelist tossu ja pläga, mingi putukatõrje asjandus oli. Pahandus oli suur-suur, tuletõrje kutsus keegi jne. Poiss sai kõva peapesu ja värgid selle eest, vanema trahvi, üksikasju ei mäleta enam paraku. Kuid meeles see, et kõige hullemaks patuks loeti meie armsa Breznevi pildi rikkumist, see oli seinal selle rohelise plägaga koos olnud ja puhtaks ei saanud.

[IIIFFFAR]

Ohtlikud mängud teil...

ˇLapsed on kallid!! ( lollakad nagunii.....)

[Aspelund]

Võhmas said omal ajal karistada vabadusekaotusega lihakombinaadi töötajad, kes kasutasid õhupüssi sihtmärgina Leonid Iljitši portreed.

Keegi kaebas ära ja asi läks kohtusse. Seal küll oli peamiseks süüdistuseks ohtlik ümberkäimine relvaga...

[Vana7]

Koolipoisipõlves oli minulgi insident seoses riigijuhi pildiga.
Aastaks 1964 oli Nikita Sergejevtsh oma maisipropaganda ja ruutpesiti kartulikasvatamisega saanud mitte ainult põllumeeste naerualuseks,vaid temaga polnud rahul ka suure SSSR-i parteiladvik,millest muidugi avalikult ei räägitud,kuid sahinad käisid.
Kooliõpilased pidid suvevaheajal kooli juures teatud arv tööpäevi tegema.Väiksemad junsud kõplasid kooli katseaias,suuremad poisid värvisid koolimaja seinu.
Niisiis ühel sellisel päeval anti mulle pintsel ja purk konnrohelise värviga ning kästi üle võõbata koridori seina alumine puitosa.Töö laabus,kuni ette jäi Hrushovi suur portreepilt,mis remondi ajaks oli seinalt maha tõstetud.Eks ma siis paigutasin selle teise seina najale ja ei tea miks,tõmbasin pintsliga paar korda tal nina alt läbi.Oi kurat - vana nägi nende roheliste kasakavuntsidega hulga uhkem välja,mida arvasid ka teised poisid,kes sel päeval suvetööl olid.Õnneks õps,kes meid juhendas ei märganud midagi ja "kunstnikutöö" ununes tasapisi,kuni sügiseni.
Siis aga võttis asi üsna tõsise pöörde.Rikutud pilti loomulikult enam seinale ei riputatud,kuid keegi kooli juhtkonnast võttis "poliitilise provokatsiooni" uurimise tõsiselt käsile.Direktori kabinetis algasid "ülekuulamised" ja üsna pea jõuti süüdlaseni.Kutsuti vanemad kooli ning mind ähvardati saata kuhugi raskestikasvatatavate laste asutusse.
Seda aga ei jõutud teha,sest minu päästjaks sai 1964.aasta oktoobripleenum,mille käigus Nikita pensionile saadeti ja Ljonja asemele pandi.
Pärast kutid veel irvitasid,et varsti kutsutakse mind Moskvasse ordenit kätte saama.Aga selle veerandi käitumishinne pandi mulle kooli vara rikkumise ettekäändel ikkagi 3-,mis oli viimane aste enne koolist väljaviskamist.Terve järgmise veerandi pidin käima nagu noateral,ilma ühegi pahanduseta,mis loomulikult minu iseloomu arvestades oli ikka väga tõsine katsumus.

[Basilio]

Koolipoisipõlves oli minulgi insident seoses riigijuhi pildiga.

Küll OT, aga seoses nende lugudega riigijuhi piltidest meenuvad vägisi vahva sõdur Švejk ja kõrtsmik Palivec, kellest viimane kärbeste poolt täissitutud keisrihärra pildi eest istuma pandi.

[Vana7]

Shvejki meenutamine tõi mulle meelde loo,mille rääkis minu kunagine naabrimees Hans.
Hans oli aus abielumees,käis Tartus tööl,elas Elvas oma naise Greete juures ja kasvatasivad kahte tütart.Tööle ja koju sõitis Hans tavaliselt rohelise linnalähirongiga,mida rahvakeeli kutsuti"kapsauss" ja mille tarvis oli tal kuupilet.
Kord jaamas rongi oodates kohtas Hans kunagist koolivenda Oskarit ning kuna "kapsaussi"minekuni oli oma tubli pool tundi veel aega otsustati jaama restoranis väike taaskohtumisnaps teha.Aga nagu niisugusel juhul ikka,viib üks naps teiseni ja nii edasi,kuni "kapsauss" oli ammu juba läinud.Aga sest polnud hullu midagi,sest paari tunni pärast pidi Tallinn-Riia reisirong tulema,mis ka Elvas pisikese peatuse tegi.Et aega parajaks teha,suunduti otsejoones uuesti jaamarestorani.Sel korral läks kõik õigesti.Hans ostis pileti üldvagunisse,potsatas kõvale puupingile ja jäi praktiliselt kohe norinal magama.
Kui ta ärkas,aeglustas rong prasjagu käiku."Kas juba Elva" küsis Hans vastaspingil istuvalt hülgevuntsidega mehelt."Sigulda budet"vastas see lahkelt.Hans tänas viisakalt,astus peatunud rongilt perroonile ja asus sõiduplaani uurima,et millal tagasi saab sõita.Selgus,et alles viie tunni pärast.See viis tundi möödus kiiresti nagu linnutiivul,sest Sigulda vastavatud restoranis eesti-vene-läti segakeeles uute kaaslastega maailmaasju arutades jõusid kellaosutid sinnamaale,et tuli rongile minna.Napsikaaslased panid rublad kokku ja ostsid Hansule veel Elva pileti,sest tema enda taskud olid läbielatud seikluste tõttu täitsa tühjad.
Kui Hans ärkas,küsis ta vastaspingil istuvalt hõberebasekraega tädilt,et kas varsti Elva jõuame."Skoro Tapa budet"vastas see lahkelt.
Aga Tapalt tagasisõduks polnud Hansukesel raha enam kusagilt võtta,sest pangakaarte tol ajal veel ei tuntud ja hoiukassast sai raha kätte ainult hoiuraamatu abil,mida aga tal loomulikult kaasas polnud ning väriseva südamega otsustas alati korralik ja seadusekuulekas mees esimest korda elus jänest sõita.
Algul laabus asi kenasti,kuid Elva Hans ikkagi ei jõudnud,sest Tartus tõstis piletikontroll ta rongilt maha ja lisaks tuli jänesemoodi sõitmisest veel palju pahandusi.
Kui siin nüüd Shvejkiga paraleele tõmmata,siis vahva sõdur tahtis läbi raskuste Budejovicesse oma kompaniile järele jõuda,kuid ikka ja jälle leidis end Putimis olevat.Hans tahtis ka Tartust Elvasse oma pere juurde jõuda,kuid vaatamata mitmepäevalistele ponnistustele leidis end jälle Tartus olevat.

[aavu]

Kolhoosis oli hobuseid rohkem kui mootoriga jõudu. Sellepärast olid teed vankrirööbastega, näiteks see, mis Kloostrist Kurkse suunas läks. Tädi läks sinnakanti heinamaale ja mina tema meesterahva rattaga järgi. Hoovis oli juba saanud selgeks vasaku jalaga pedaalil ja paremaga maast tõukamine. Kasutasin tõukerattana. Vaja proovida kuidas väntamine käib. Jalg ulatus pulga alt teise pedaalini küll aga tasakaalu hoidmine, eriti väksel kiirusel, pani lenksu vänderdama. Ja potsasin siis ikka sinna rattaroopasse, kust enam välja keerata ei õnnestunud. Tulemuseks ikka kukkumised ja mõnikord sai selle hammasrattaga ja ketiga sääremarja peale päris valusad ja õlised kriipsud. Õhtul puhtakspesemisega olid kõige kipitavamad kohad põlved.

[Vana7]

Olin vast juba 10-aastane ,kuid koibrattaga polnud veel sõitnud sel lihtsal põhjusel,sest meie peres seda riistapuud lihtsalt ei olnud.Ühel kenal heinakuu päeval tuli emale külla tema lapsepõlvesõbranna uhiuue naistejalgrattaga.Nurusin siis sellega sõimaminekut.Tädi veel küsis,et kas ma ikka sõita oskan,mispeale valetasin,et täitsa vabalt.
Seisin ühe jalaga pedaalile,teisega lükkasin hoogu ja ennäe imet - ratas ei kukkunud külili,st.et tõepoolest oskasin automaatselt tasakaalus püsida.Seejärel püsti pedaalidele,sest sadulani loomulikult ei ulatunud ja kiirus muudkui kasvas.Umbes kilomeeter kodust eemal sähvatas järku,et kuidas pidama saada,sest ees oli suht järsk pärimäge tee.Loomulikult polnud mul aimugi,et pidurdamiseks on vaja lihtsalt pisut tagurpidi vändata.Probleemi lahendas teeäärne heinasaad ja tagasi lükkasin ratast käekõrval,sest kodus sellist heinahunnikut polnud.
Aastaid hiljem,kui kinos "Vallatuid kurve" vaatamas käisin,tuli kuradi tuttav tunne,kui IZ heinasaadu kihutas.

[Regardman]

Tulemuseks ikka kukkumised ja mõnikord sai selle hammasrattaga ja ketiga sääremarja peale päris valusad ja õlised kriipsud. Õhtul puhtakspesemisega olid kõige kipitavamad kohad põlved.

Või briljantrohelised jalad.

[pontu6]

Rattaga sõitmaõppimist ei mäleta, aga oma esimese rattaostu küll. Olin pikalt raha kogunud ja kui 15 rubla koos oli sai kasuisaga poodi mindud. Poes oli školnik olemas ja andsin ka oma säästud kasuisa kätte. Mis ratas maksis, seda enam ei mäleta. Küll aga mäletan seda, et minu raha poemüüjale ei antudki. Meremehest kasuisa maksis ratta oma raha eest kinni. Ja veel on meeles, et pärast läksime toidupoodi, kus siis minu 15 rubla eest osteti mulle Kalevi nätse. Neid kandilisi, mis 15 kopikat maksid. Ja osteti neid siis kogu raha, ehk 15 rubla eest. Mäletan siiani, kuidas neid nätse oli köögi sahtlis väga palju ja ometi sai neid hirmsalt hoitud ja õhtuti voodiotsale jäetud, et hommikul edasi närida.
Kõik see juhtus suvel enne esimest klassi...

[Vana7]

Jätkame kaherattalise teemadel.
Samal suvel,kui põhukuhja piduriga oma esimese koibrattaga sõidukogemuse sain,osteti emale uhiuus naistekas,aga minul sellega väga sageli sõita ei lubatud,kuna vankriratta rööbaste tõttu tuli minulgi mõnikord marraskil põlvi ja küünarnukke tohterdada.Meeletu unistus oli oma sõiduvahendi saamine,sest nii mõnelgi koolikaaslasel oli "Orljonok".Võrreldes shkolnikuga oli see ikka juba täitsa pärisjalgratas,ainult pisut väiksem.Hakkasin saadud taskuraha kingakarpi koguma,kuid järgmiseks kevadeks oli vast ainult kümnendik vajalikust osturahast olemas.Pika nurumise peale sain lubaduse,et kui suvi läbi lehmaga hoolikalt karjas käin,olen sügisel rattaomanik.Nii ka läks,kuid enne ostmist peeti veel pikk epistel,et koolis pean hoiduma pahandustest,mis nii mõnelgi varasemal kooliaastal kaunistasid minu õpilaspäeviku märkuste lahtrit iganädalaselt mitu korda.Loomulikult lubasin olla lausa musterkoolipoiss ja sedasi saigi minust Orljonoki üliõnnelik omanik ning neljakilomeetrine koolitee sai edaspidi läbitud kümne minutiga.
Etteruttavalt olgu mainitud,et vaatamata hoolikale püüdlikkusele sain märkuse päevikusse juba teisel koolinädalal ja unistuste koibratas varastati Tõrva kõrtsihoone seina äärest järgmisel suvel,kui kohalikul juuksuritädil kümne kopika eest esimest korda elus lasin end kiilakaks pügada.Võite arvata,milline "vestlus"selle õnnetu päeva õhtusel "perekoosolekul"aset leidis.

[IIIFFFAR]

Etteruttavalt olgu mainitud,et vaatamata hoolikale püüdlikkusele sain märkuse päevikusse juba teisel koolinädalal ja unistuste koibratas varastati Tõrva kõrtsihoone seina äärest järgmisel suvel,kui kohalikul juuksuritädil kümne kopika eest esimest korda elus lasin end kiilakaks pügada.Võite arvata,milline "vestlus"selle õnnetu päeva õhtusel "perekoosolekul"aset leidis.

Sittt lugu...

[Mossemees]

Tuli meelde üks väike, ent huvitav mälestuskild nõukaajast. Nimelt, üsna tihti jäi silma, et Nysa bussidel (ja ei ühelgi teisel autol) oli tagumine numbrimärk paigaldatud ette ja esimene taha. Huvitav, mis põhjusel sellist "omavoli" lubati?

[Vana7]

Kuna teema kerkis kusgilt sügavalt jälle esilehele,tuli meelde,et lubasin kaherattaliste teemal jätkata.
Meie maja oli sõja käigus küll pisut pihta saanud,kuid vanaisa istutatud õunaaed kandis saaki,mida meie pere ei jõudnud ära süüa.Kauplesin loa ülejäägid Valga turul rahaks teha.Niisiis korvitäis küpselt mahlaseid Valge klaar õunu ühe käe otsa ning kohvritäis pirne teise kätte ja turupäeva varahommikuse bussiga Valka.Ei meenu,kuidas venekeelsete ostjatega äri ajasin,kuid mõne turulkäigu tagajärjel oli mul 50 rubla olemas.Selle raha eest sai täpselt osta jalgratta abimootori komplekti,mis koosnes mootorist D4,kütusepaagist,gaasirutskast,tagumisest ketirattast jm.vajalikust. Kui selle kastiga koju jõudsin,sain kõigepealt kuulda lapsevanematelt korraliku loengu raha asjatu raiskamise pärast,kuid pikapeale isa leebus,tiris pööningult alla ennesõjaaegse koibratta "Diamant",aitas selle enam-vähem sõidukõlblikuks putitada ja sinna selle moototorikomplekti külge kombineerida.Ilmselt oli ta ise uudsest sõiduriistast vasikavaimustuses,sest mõne aja möödudes ostis endale juba eriti uhke "Riga".
Aga minu jaoks muutus nüüd maailm palju avaramaks,mis sest,et vahel tuli punnvõrr mitmesuguste rikete tõttu käekõrval koju lükata.Sõitsin sellega seni,kui sain 16.aastaseks,mil kolmandal katsel tegin eksternina motika juhiload ja vanemate finantsabiga ostsin rolleri "Vjatka".Dürkop-punnvõrr püsis elus seni,kui minu järeltulev põlvkond selle tehnika siseeluga tutvumise eesmärgil laiali lammutas, aga Vjatka seisab restaureerituna garazis.